February 24, 2014

Täiskasvanupõli

Võta kaasa, kallis, mind, seiklust ihkab minu rind. Lapsepõlv on mööda läind, kaheksateist juba täis...

Sain loetud päevad tagasi täisealiseks ning tahan teid kõiki, sõbrad ja tuttavad, selle uskumatu päeva eest tänada! Ma ei tea, kuidas mul teie kõigiga nii meeletult vedanud on (ega murragi selle üle pikemalt pead). Lihtsalt hiiglaslikud tänud, et olemas olete (need kolm sentimentaalsusest nõretavat lauset olid minu puhul küll tunneteväljenduse tippsaavutus praegu)!!
***
Minu üüratuks kurbuseks pole mul oma sünnipäevast peaaegu ühtegi armsat fotojäädvustust. Olin peas juba pikemat aega planeerinud, et just 18. sünnipäeval tuleb blogisse suurem kirjumirju pildiralli, aga just siis ütles mu kaamera üles. Proovisin seda küll netiõpetust järgides parandada (kruvisin korpuse lahti ja tõmbasin üht punast ketast), kuid see töötas umbes kümme sekundit ja läks uuesti katki. Photopointis öeldi mulle, et seesama asi, mida just tegin, töötab umbes 20% juhtudest (ja et teistmoodi polegi võimalik parandada), mis tähendab, et olengi kaamerast ilma ja pean uue muretsema! Kui jätta kõrvale minu meeletu frustratsioon, on kogu juhtum võib-olla isegi veidi õpetlik. Sain aru, et põen tõsist fotopalavikku, mis - tõsi küll - võib olla ka suuresti meie praeguse generatsiooni viga. See tähendab, et ma ei vaata paljusid asju enam läbi oma silmade, vaid läbi kaamera (vanasti ei teinud inimesed kohvikusse minnes pilte oma kohvitopsidest, koogikestest või outfitidest). Ometigi leian, et olukordade jäädvustamine ruulib (jah, selline sõna oli veel 4. klassis mu sõnavaras) ega saa sinna midagi parata, et tundsin oma sünnipäeval meeletut tungi kõike jäädvustada: iseennast, sõprade poolt toodud maiustusi ning sõpru endid, kulleri poolt toodud 18 saladuslikku punast roosi (jah, see tõepoolest juhtus!!), kingitusi... Öeldakse küll, et õigem oleks kõik enda ajju salvestada, kuid leian siiski, et elu ilma peegelkaamerata on üüratult kurb, mistõttu valan kibedaid pisaraid ja kogun raha uue jaoks.
Laenasin õhtuhämaruses korraks Marilinnult kaamerat, et kohustuslik pilt päris tegemata ei jääks (pimedusest tulenev kvaliteet on muidugi omaette ooper):

Jätkates aga sünnipäevalainel... Südaööl ilmusid eikuskilt mu ukse taha truud semud Marilind ja Mari-Ann (eikuskilt oleks siiski vale öelda: nimelt kõmpis esimene kohale Supilinnast ning teine sõitis lausa Ülenurmelt). Jooksin oma elevantidega pidžaamas neid vastu võtma. Tõid mulle kooki, peomütsikesi ja muud head-paremat, seejärel istusime umbes kolm tundi köögis (soovin, et sel oleks olnud mõni romantiline põhjus, aga me lihtsalt ei tahtnud mu perekonda äratada). Muidugi oli meil (vähemalt mul) väga lahe. Vahepeal hakkas külmkapis oleva koogi - olime ta ennist sinna torganud - glasuur laiali valguma, rikkudes kogu kapi sisu, sealhulgas kausitäie makarone. Kuna olen ihnuskoi ja mul oli koletult kahju neid raisku lasta, hakkasin neid pärast külaliste lahkumist poole nelja paiku pesema. Sellised mälestused siis sünnipäevaööst.
Ainus tsensuuri väheke kannatav pilt, sest ülejäänud tulid.... jah
Järgnev päev oli vähemalt sama magus kui öö. Seda sõna otseses mõttes, sest kunagi varem pole ma ühe päeva jooksul nõnda palju magusat saanud. Esmalt tõi Laura tükikese ühest meie lemmikkookidest, seejärel ulatas Sandra karbikese Brita koogiga. Mariann ja Maali olid mõlemad lausa tervete kookidega hakkama saanud: esimene siis oivalise kohupiimakoogiga ning teine imelise pisarakoogiga! Rääkimata veel neist kommidest ja šokolaadidest teiste armsate semude poolt, mida ma küll vist enne jaanipäeva sööma ei jõua hakata! Aitäh-aitäh veelkord, olete küll kõik väga armsad ja värgid-särgid!
Üks viimseid pilte enne kaamerast ilmajäämist:
Kokkuvõttes olen meeletult õnnelik, et lõpuks täisealiseks (mitte täiskasvanuks!) sirgusin. Kuigi seni ma mingeid drastilisi muutusi pole täheldanud, on siiski tore teada, et minu hääl ka loeb. See tähendab, et enam kunagi ei pea ma valimiste päeval kirjutama säärast postitust, nagu tegin seda eelmise aasta 20. oktoobril (ja jätsin tookord targu avaldamata):

"Täna on kätte jõudnud kauaoodatud ja kurikuulus päev, mil Eesti Vabariigi saatus seisab kodanike kätes. Ja mida teen mina? Molutan niisama, sest olen täpipealt NELI kuud liiga noor, et riigiasjus kaasa rääkida ning oma arvamust avaldada. Ja nüüd pean täpselt NELI aastat uusi valimisi ootama. Lahe."
Luban, et nüüd saab minust igati asjalik kodanik, kes uue eneses pulbitseva energiaga meie elu edasi viib!

Näita mulle merd ja maid, ära küsi seda vaid. Mida ütlen, mida tean - suureks saanud olen ma!

February 17, 2014

Seitsme tuule poole

Olen nii-nii-nii neetult rõõmus! Sooritasin ajaloo suulise arvestuse, mida ühtlasi kõige enam pelgasin, viiele miinusele!! See pani ühtlasi punkti tervele arvestuste nädalale, homsest algavad uued keerukad tunnid ja kohustused, aga täna igatahes naudin oma õndsat (ja üürikest) priiusepõlve.
Küpsetasin kord ühe taevaliku komeedi-kohupiimakoogi:
Tundub, et kevad on kätte jõudnud:
Nädalavahetus möödus üsna lõbusa tähe all: mitmed sõbrapäevapeod, kokkusaamised, võistlused ja toimetused. Intellektikal sai ka käidud, nüüd on mul jälle mõneks ajaks uut motivatsiooni ja tuhinat edasise elu planeerimiseks. :)

February 12, 2014

Ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu

Enne. Miks, miks, miks jätan ma alati kõik kriitilisele viimasele minutile?! Veel parem: miks ma ka kunagi õppust ei võta? Tark pidi ju õppima teiste vigadest, loll enda omadest... Ja siin pimedas toas ma jälle siis keset teiste unenohinat istun - tuhandendat korda, muide - ning püüan hambaid risti surudes ning kõigest jõust pingutades oma eluga hakkama saada. Õppust pole sugugi võtnud. Võitlen ägedalt tungiga magama heita, kuigi tean, et isegi allnighterist jääks väheks. Nimelt ootab mind homme ees kunsti suuline arvestus ja minul, kes ma terve perioodi vältel lulli olen löönud, tuleb terve posu nüüdiskunstnike elulugusid läbi võtta (millised tegurid nende kunsti mõjutasid, milline on neile omane käekiri, kas stiil ka elu jooksul muutus jnejnejne). 
Pärast. Uskumatu, kui libedalt see läks! Jätsin öösel ikkagi kõik elulood õppimata, mõtlesin lihtsalt mütsiga lööma minna. Kuid juhtus ime! Tõmbasin endale loosiga Magritte' i - ainsa kunstniku, kelle eluga kursis olin (tõenäosus tema saamiseks 0,04). Nimelt olime Kaisaga varem just ühest tema teosest analüüsi koostanud, nii et nüüd jäi üle vaid veidi mälu pingutada. Mis mulle veel Magritte' i tõmbamise juures tohutult meeldis, oli tõsiasi, et ta viljeles sürrealismi - vististi ainsat kunstivoolu, mis mulle kontseptualismi ja maakunsti kõrval kogu sellest moodsast kunstist imponeerib. Kõike seda arvesse võttes astusin täitsa enesekindlalt ette ja asusin väga, väga sügavat filosoofilist mulli ajama. Õpetaja võttis ka tuld ja küsis sääraseid abstraktseid küsimusi nagu "mida võis kunstnik sellega mõelda, kui kasutas maale maalide sees?" või "kas antud teose käsitlus pole sinu meelest paradoksaalne?". Õnneks hämasin kokku päris adekvaatsed vastused. Pahvatasin küll ühel hetkel tema pahameeleks välja, et mulle ekspressionism ei meeldi, sest kunst võiks ikka esteetiliselt ilus olla, aga pole hullu!

Tänase postituse pildi esitasin ka kunsti loovtööna. Idee kohaselt on tegu äärmiselt sügava tööga, sisaldades endas nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, aga mul pole midagi selle vastu, kui seda puhtalt vaatamise pärast vaadata - ongi seda filosoofilist heietamist viimasel ajal liiga palju kogunenud.

February 3, 2014

Üks lustakas postitus

Olen hetkel päris ülevoolavas tujus ja katsun seda nautida, kuniks saan. Selgituseks: mu elukäik kõigub pidavalt üles-alla nagu hiiglaslik siinusgraafik (seega maksimumpunktides on kogu aeg midagi teha, kõik läheb hästi, motivatsiooni jagub, töö lausa lendab käes, üritused kuhjuvad üksteise otsa ja sõpradega võtan ühtelugu midagi ette; miinimumpunktides seevastu veereb kõik eelpool saavutatu kolinal allamäge). Ma pole suutnud oma emotsioone veel väga täpselt kaardistada, aga 1 periood tundub kestvat umbes kuu aega (kaks nädalat ülal- ja kaks nädalat allpool x-telge). Ega sellega polegi tegelikult mõtet oma pead pingsalt vaevata, küll aga võin kahes asjas kindel olla. Esiteks, praegune eufooria väga kauaks kestma ei jää. Teiseks, mõne aja pärast on ta jälle platsis!
Reedel tähistasime koolis ekvaatoripäeva. Meie, üheteistkümnendikud, kes me oma õpingutega poole peale ehk ekvaatorile oleme jõudnud, pidime võimalikult suviselt kooli tulema (sealjuures ujumisrõngaid ja mida kõike veel kaasa vedades). Tegelikult arvasin, et üritus kukub kolinal läbi. Või mis arvasin, üsna veendunud olin. Suur oli aga minu üllatus, kui klassi astudes vaid neli inimest kolmekümne seitsmest teemale vastavaid rõivaid ei kandnud. Ja nagu peatselt selgus, oli koolimaja soe, nii et me ei pidanudki jopede varjust soojust otsima. Vahetunnis jagati limonaadi ka, mis otsustas minu silmis kõik: väga timm päev oli!
Nädalavahetuski sujus meeleolukat: pidasime trennisemudega maha korraliku pralle Kelli 16-sünnipäeva auks ning pool pühapäevast läks Karina ja Lisannega fotojahi nahka. Ööl vastu esmaspäeva tuli väga suur patriootlikkuse tuhin peale, mistõttu kuulasin samaaegselt Arvo Pärdi "Summat" ja Artur Alliksaare "Aega", mille leidsin kuskilt ETV arhiivist "100 luulepärli" alt. Täitsa uskumatu, kui kaif see oli!