February 24, 2014

Täiskasvanupõli

Võta kaasa, kallis, mind, seiklust ihkab minu rind. Lapsepõlv on mööda läind, kaheksateist juba täis...

Sain loetud päevad tagasi täisealiseks ning tahan teid kõiki, sõbrad ja tuttavad, selle uskumatu päeva eest tänada! Ma ei tea, kuidas mul teie kõigiga nii meeletult vedanud on (ega murragi selle üle pikemalt pead). Lihtsalt hiiglaslikud tänud, et olemas olete (need kolm sentimentaalsusest nõretavat lauset olid minu puhul küll tunneteväljenduse tippsaavutus praegu)!!
***
Minu üüratuks kurbuseks pole mul oma sünnipäevast peaaegu ühtegi armsat fotojäädvustust. Olin peas juba pikemat aega planeerinud, et just 18. sünnipäeval tuleb blogisse suurem kirjumirju pildiralli, aga just siis ütles mu kaamera üles. Proovisin seda küll netiõpetust järgides parandada (kruvisin korpuse lahti ja tõmbasin üht punast ketast), kuid see töötas umbes kümme sekundit ja läks uuesti katki. Photopointis öeldi mulle, et seesama asi, mida just tegin, töötab umbes 20% juhtudest (ja et teistmoodi polegi võimalik parandada), mis tähendab, et olengi kaamerast ilma ja pean uue muretsema! Kui jätta kõrvale minu meeletu frustratsioon, on kogu juhtum võib-olla isegi veidi õpetlik. Sain aru, et põen tõsist fotopalavikku, mis - tõsi küll - võib olla ka suuresti meie praeguse generatsiooni viga. See tähendab, et ma ei vaata paljusid asju enam läbi oma silmade, vaid läbi kaamera (vanasti ei teinud inimesed kohvikusse minnes pilte oma kohvitopsidest, koogikestest või outfitidest). Ometigi leian, et olukordade jäädvustamine ruulib (jah, selline sõna oli veel 4. klassis mu sõnavaras) ega saa sinna midagi parata, et tundsin oma sünnipäeval meeletut tungi kõike jäädvustada: iseennast, sõprade poolt toodud maiustusi ning sõpru endid, kulleri poolt toodud 18 saladuslikku punast roosi (jah, see tõepoolest juhtus!!), kingitusi... Öeldakse küll, et õigem oleks kõik enda ajju salvestada, kuid leian siiski, et elu ilma peegelkaamerata on üüratult kurb, mistõttu valan kibedaid pisaraid ja kogun raha uue jaoks.
Laenasin õhtuhämaruses korraks Marilinnult kaamerat, et kohustuslik pilt päris tegemata ei jääks (pimedusest tulenev kvaliteet on muidugi omaette ooper):

Jätkates aga sünnipäevalainel... Südaööl ilmusid eikuskilt mu ukse taha truud semud Marilind ja Mari-Ann (eikuskilt oleks siiski vale öelda: nimelt kõmpis esimene kohale Supilinnast ning teine sõitis lausa Ülenurmelt). Jooksin oma elevantidega pidžaamas neid vastu võtma. Tõid mulle kooki, peomütsikesi ja muud head-paremat, seejärel istusime umbes kolm tundi köögis (soovin, et sel oleks olnud mõni romantiline põhjus, aga me lihtsalt ei tahtnud mu perekonda äratada). Muidugi oli meil (vähemalt mul) väga lahe. Vahepeal hakkas külmkapis oleva koogi - olime ta ennist sinna torganud - glasuur laiali valguma, rikkudes kogu kapi sisu, sealhulgas kausitäie makarone. Kuna olen ihnuskoi ja mul oli koletult kahju neid raisku lasta, hakkasin neid pärast külaliste lahkumist poole nelja paiku pesema. Sellised mälestused siis sünnipäevaööst.
Ainus tsensuuri väheke kannatav pilt, sest ülejäänud tulid.... jah
Järgnev päev oli vähemalt sama magus kui öö. Seda sõna otseses mõttes, sest kunagi varem pole ma ühe päeva jooksul nõnda palju magusat saanud. Esmalt tõi Laura tükikese ühest meie lemmikkookidest, seejärel ulatas Sandra karbikese Brita koogiga. Mariann ja Maali olid mõlemad lausa tervete kookidega hakkama saanud: esimene siis oivalise kohupiimakoogiga ning teine imelise pisarakoogiga! Rääkimata veel neist kommidest ja šokolaadidest teiste armsate semude poolt, mida ma küll vist enne jaanipäeva sööma ei jõua hakata! Aitäh-aitäh veelkord, olete küll kõik väga armsad ja värgid-särgid!
Üks viimseid pilte enne kaamerast ilmajäämist:
Kokkuvõttes olen meeletult õnnelik, et lõpuks täisealiseks (mitte täiskasvanuks!) sirgusin. Kuigi seni ma mingeid drastilisi muutusi pole täheldanud, on siiski tore teada, et minu hääl ka loeb. See tähendab, et enam kunagi ei pea ma valimiste päeval kirjutama säärast postitust, nagu tegin seda eelmise aasta 20. oktoobril (ja jätsin tookord targu avaldamata):

"Täna on kätte jõudnud kauaoodatud ja kurikuulus päev, mil Eesti Vabariigi saatus seisab kodanike kätes. Ja mida teen mina? Molutan niisama, sest olen täpipealt NELI kuud liiga noor, et riigiasjus kaasa rääkida ning oma arvamust avaldada. Ja nüüd pean täpselt NELI aastat uusi valimisi ootama. Lahe."
Luban, et nüüd saab minust igati asjalik kodanik, kes uue eneses pulbitseva energiaga meie elu edasi viib!

Näita mulle merd ja maid, ära küsi seda vaid. Mida ütlen, mida tean - suureks saanud olen ma!

3 comments:

  1. Õnne veel kord täisealiseks saamisel, Maris! ;)
    Ohh, ja tõesti nii kahju kuulda, et su kaamera katki läks. :( Kujutan ette, mis tunne see olla võib. Aga soovin parimat sulle uue jaoks kogumisel!

    ReplyDelete
  2. Nii palju kui mina kuulnud olen, siis seaduse mõistes alaealine=mentaalse retardsusega inimene (kes ei ole võimeline iseseisvalt adekvaatselt otsuseid langetama jms). Selline väike fun fact.

    Kahju su truust fotoaparaadist. See-eest jään huviga ootama seda aega, kui saad minna valima - ma isiklikult ei oskaks millegi ega kellegi poolt hääletada, pole üldse kursis. :) Kes teab, äkki 3 aasta pärast olen?

    ReplyDelete
  3. Aitäh teile mõlemale! :)

    Ja Karina, ma täielikult nõustun selle alaealisuse koha pealt - lugesin hiljuti Rootsi kruiisi tingimusi alaealistele ja no see on küll.... jah. Küll kolme aasta pärast tead oma eelistusi!

    ReplyDelete