March 31, 2014

Veel üks tormiline nädal

Möödunud nädalal juhtus nii mõndagi põnevat, kuid kõige olulisemaks pean just kaht sündmust, millesse palju investeerisin: nimelt toimus neljapäeval Tallinnas "Lesefuchs'i" vabariiklik voor ning reedel pidasin stiilse hilinemisega oma sünnipäeva.

"Lesefuchs", mis maakeeli võiks tähendada raamatukoid, kujutas endast põhimõtteliselt diskuteerimist nelja raamatu põhjal (kokku 1127 lehekülge puhast saksa keelt!!), mille varasemalt läbi lugenud olime. Istusime poolteist tundi pika laua taga ning mina isiklikult nägin kurja vaeva, et publiku ees grammatiliselt korrektset ning samas normaalse hääldusega saksa keelt purssida, sest tallinlased olid meist selles osas küll pea jagu üle. Kokkuvõttes sain teise koha: kaotasin noormehele, kel on saksa keel lapsepõlvest saati suus ning kes ettenägelikult oma diplomile juba kodust kilekaaned kaasa oli võtnud. Nüüd olen rahvusvahelise vooru varunimekirjas, kuhu pääsen siis, kui võitja minna ei saa (ehk siis ei pääse, sest ta on endale need kuupäevad juba ammu vabaks teinud). Väga. Väga. Nõme. Üha rohkem tundub mulle, et jään alatiseks Igaveseks Teiseks ja Kolmandaks, sest raban ma palju raban, ikka paneb see tõpranahast Universum mulle igal nurgal jala taha, nii et ma oma kõikumalöövas enesekindluses vääratan ning põhjatusse kuristikku vajun, kuhu rusuv lootusetus mind oma jääkülma haardega igaveseks vangistada tahab (veidi vähem dramaatiliselt väljendades mul lihtsalt ei vea, sest igal rindel on keegi minust parem). Vähemalt viidi meid pärast äärmiselt uhkesse vanalinna restorani torti sööma ja hüvitati bussipiletidki, nii et võisin südamerahus Lux Expressis "Forrest Gump'i" vaadata ja laiutada, mitte ei pidanud oma ihne südame tõttu jalgrattaga Tallinnasse väntama.
Järgmisel päeval pidasingi juba sünnipäeva. Õigemini topeltsünnipäeva, sest otsustasime Maaliga oma väed ühendada. Nüüd on see koht, kus peaksin lausuma miljon tänusõna kahele truule semule, kes meid kogu selles meeletus kaoses nii-i-i-i palju aitasid: suur-suur aitäh, armas-kallis Mari-Ann, kes sa meile nõnda suureks toeks olid, meie tuju tõstsid ning hiljem isegi enda tiiva alla võtsid! Ma ei tea, mis me sinuta oleksime peale hakanud! (Ja tänks sullegi, Kaisa, olid kah üsna normaalne). Jäin lõpuks omadega rahaliselt plussi (!), sain lisaks kuhjaga šokolaadi, mitu kooki, šampust ja veini, roose, ananassi, pääsme koos Maaliga suvel katusekinno, pileti Õllesummerile Bastille'i kuulama ja palju-palju muudki imelist. Luban pühalikult, et lisan kogu oma raha kaamerafondi (välja arvatud selle osa, mille eest vajan uusi ujumisprille, trikood, tennisid, Tartu Ujumisklubi pusa (miks ma selle tellisin?), ujumismütsi ja muud säärast).

March 25, 2014

Üks sajaga suvaline postitus

Pean alustama käesolevat postitust samasuguste äraleierdatud sõnadega nagu kümneid eelnevaidki: pole jälle ammu kirjutanud, püüan end parandada... Vaheajast ning sellele eelnevast (ja ka järgnevast) ajast on mul meeles vaid pistelised infokillud, mistõttu üritan need siin täiesti seoseta kronoloogilisse järjestusse vormida. Ja kuna elan endiselt kaamerata, näitan lisaks spontaanseid jäädvustusi suvisest Sitsiilia-tripist, et kogu postitus ikka sajaga suvaline oleks.
Järgnevalt siis natukene meenutusi möödunud ajast korrastatud kujul:
Emakeelepäeval toimus koolis kõigile kümnendikele ja üheteistkümnendikele kohustuslik emakeeletest, mille sooritamiseks anti 5 minutit. Üheteistkümnendike ehk siis viie paralleelklassi arvestuses olime Kaisaga ainsad, kes sooritasid testi maksimumile, mistõttu jäime koos jagama 1.-2. kohta. :) 
*
Sama päeva raames andsime kooriga ka täitsa hea kontserdi, saime kõvasti kiita ja kommi. Läheks siis laulupeo II ettelaulmine 80 protsentigi sama hästi, aga on ju teada, et lootus on lollide lohutus (samas ta pidi surema viimasena, mis on natuke vastuolus eelmise väitega).
*
Mu emal oli sünnipäev. Käitusin nagu ontlik peretütar kunagi, seades enda hommikuse äratuse vapralt veelgi varasemaks (keset vaheaega!), käisin seejärel värskendaval jooksutiirul ning hakkasin tulles hiiglasliku pannkoogikuhja küpsetama, mida serveerisin koos nutella, maasikamoosi, banaanilaastude ja küünaldega sünnipäevalisele otse voodisse. Sel hetkel mõtlesin küll uhkelt, et säärast tütart sooviksin minagi kunagi. Aga see oli ka vaid hetkeline uitmõte, muidu olen ikka paras põrguline. 
*
Vaheaja teisipäeval avastasin rõõmsalt, et soojakraade on tervelt kaksteist - muidugi tähendas see kevadmantlit, seelikut ja tenniseid. Lippasin ilusat ilma nautima, kuid ei osanud arvestada tõsiasjaga, et õhtuks võib temperatuur veidike langeda. Kella kümne paiku ujumast koju jalutades leidsin end ühes oma tennistega paksust lumesajust ning kõigi möödujate tähelepanu keskpunktist (viimane võib olla ka pelgalt minu väljamõeldis).
Veel üks meenutus seoses Auraga: ühel õhtul meile kapivõtmeid ulatades ütles see-onu-kes-tavaliselt-ikka-neid-võtmeid-annab-kui-parajasti-just-üks-neist-neljast-tädist-ei-anna: "Olgu teil siis täna suurepärane õhtu!". Sel hetkel ei saanud ma temast aru, naeratasin ja noogutasin kuidagi väga veidralt. Kuid rõõm tabas meid kümmekond sekundit hiljem: saime suured kapid!!
*
Käisime Lauraga pealinnas. Sõitsime uute rongidega ja puha. Minnes nautisime vaikset, kiiret ja mugavat sõitu, süda rõõmust paisumas, kuid tulles seisime silmitsi üüratu ruumipuudusega (millest nõnda palju kuulnud olime) ega olnud enam uute rongide suhtes nõnda positiivselt meelestatud. 
*
Esimesele edukale loole vastukaaluks seigake tänasest eesti keele tunnist, kus tegin hiigelsuure ning oma elu kardinaalselt muutva avastuse (mis isegi võiks kandideerida mu Aasta Avastuse tiitlile): pea kaks aastakümmet olen kasutanud kõigis oma kirjatükkides sõna "aupaklik" valesti!! Võin vanduda, et minu silmis on see alati olnud "aupauklik" ning ma ei suuda leppida minu jaoks uue ja väga harjumatu vormiga.
*
Kunagi äärmiselt ammu osalesin saksa keele tõlkimiskonkursil, millest põgusalt ka blogis juttu tegin. Täna ilmus justkui maa alt minu ette saksa keele õpetaja, kes teatas, et sain seal kolmanda koha. Tore, eks! :)
Loodan, et nautisite! Lähiajal on mul palju-palju-palju tegemist ja tormamist, sest nagu ikka, kukkusid ka sel korral kõikvõimalikud tähtajad ühte puntrasse. Aga kui pingutan ja olen tubli, lõikan kõigest kõvasti kasu ja kirjutan kunagi tulevikus ehk põnevamaid postitusi. Vähemalt ma loodan.

March 15, 2014

Eliise hääl kõlab ainult mu mõtetes

Olen jälle lasknud blogil rohtu kasvada, aga ilma uute piltideta on tõepoolest väga nutune kirjutada (nagu ma juba korduvalt maininud olen). Kuna ma ei tunne ka endiselt kusagil uue kaamera hõngu, vaatan rohkem vanu fotosid ja saadan päris imelikke asju korda: nimelt pole mul aimugi, mis ajendas mind Eiffeli torni vaate ja mingite sinilillede pilti omavahel kokku kleepima, aga olgu siis nii. Ainus seos, mida nende kahe vahel näen, on mõlema sinine värvigamma. Ja võib-olla asjaolu, et tahaks uuesti nii Pariisi kui ka sinililli pildistama.
Vahepeal olen tõesõna palju lahedat korda saatnud, kuid millegipärast pole ma viimasel ajal sugugi kirjutamissoonel, nii et mingit ülevat lõigukest ma sellest vormida ei oska. Kurb, kurb. Tingimata imes viimse piisagi minust neljapäevane eesti keele kirjand, mille teemavalik oli lihtsalt nii kohutavalt h a l b, et mul selle kirjeldamiseks sõnu ei jätku. Valasin küll, endal süda allasurutud vihast pulbitsemas, kõik paatoslikud laused paberile ritta, kuid siiski tundsin, et tulemus võrdus umbes kahe siinusega kahesaja seitsmekümnest kraadist.
Aga loodetavasti võtan end kokku ja tõusen millalgi koosinuseni kolmesaja kuuekümnest. :)

March 4, 2014

Helged hommikud

Käin 26. veebruarist saati hommikuti jooksmas. Tõsi, enamasti küll vaid ülepäeviti (et unetundidest sootuks mitte ilma jääda), kuid suur edasiminek seegi! Kes oleks võinud arvata, kuivõrd positiivseks väike jooksurutiin mu hommikud muudab? Kõige raskem on muidugi kell kuus ärgata ning pimedusse astuda (kusjuures prognoosin, et uuest nädalast on samal kellaajal juba enam-vähem valge, mis kergendab sündmuste kulgu), kuid ülejäänu on juba lapsemäng! Jooksuringilt saabudes pakatan elurõõmust ja energiast, käin duši alt läbi, keedan omale putru (JAH, sest olen ühtäkki ka äärmiselt tervislikuks hakanud) ning vaatan ETVst "Shaun the Sheep'i". Olgem ausad, seda hommikust eufooriat läheb mul sel perioodil ka hädasti tarvis, sest meil on lisaks tavalistele kursustele paralleelselt käsil veel kolm eksamikursust, millest kaks... pole väga-väga leebelt väljendades just kergete killast.
Minu nigel telefonijäädvustus, siirad vabandused:

 Pidevalt veendun oma fotopalaviku laiahaardelises ulatuses. Lausa piin on vaadata ilusaid objekte ning teada, et olude sunnil jäävad need jäädvustamata. Meenuvad esimesed lumikellukesed, esimesed pajuurvad... Kuid mitte ainult! Näiteks avas ema lõpuks maailma kõige kenama küpsisekarbi, mis juba kuid kinniselt kapi otsas seisnud oli ja mida pikka aega kärsitult piidlesin; ühel hommikul nägin veripunast päikesetõusu; kord koju kõndides säras Tartu panoraami kohal üüratu noorkuu. Ühesõnaga paranemise märke pole ja mu süda tõmbub endiselt valusalt krampi iga kord, mil silm ükskõik millisel vähegi fokuseeritaval esemel pidama jääb. Pean veel harjutama.