March 4, 2014

Helged hommikud

Käin 26. veebruarist saati hommikuti jooksmas. Tõsi, enamasti küll vaid ülepäeviti (et unetundidest sootuks mitte ilma jääda), kuid suur edasiminek seegi! Kes oleks võinud arvata, kuivõrd positiivseks väike jooksurutiin mu hommikud muudab? Kõige raskem on muidugi kell kuus ärgata ning pimedusse astuda (kusjuures prognoosin, et uuest nädalast on samal kellaajal juba enam-vähem valge, mis kergendab sündmuste kulgu), kuid ülejäänu on juba lapsemäng! Jooksuringilt saabudes pakatan elurõõmust ja energiast, käin duši alt läbi, keedan omale putru (JAH, sest olen ühtäkki ka äärmiselt tervislikuks hakanud) ning vaatan ETVst "Shaun the Sheep'i". Olgem ausad, seda hommikust eufooriat läheb mul sel perioodil ka hädasti tarvis, sest meil on lisaks tavalistele kursustele paralleelselt käsil veel kolm eksamikursust, millest kaks... pole väga-väga leebelt väljendades just kergete killast.
Minu nigel telefonijäädvustus, siirad vabandused:

 Pidevalt veendun oma fotopalaviku laiahaardelises ulatuses. Lausa piin on vaadata ilusaid objekte ning teada, et olude sunnil jäävad need jäädvustamata. Meenuvad esimesed lumikellukesed, esimesed pajuurvad... Kuid mitte ainult! Näiteks avas ema lõpuks maailma kõige kenama küpsisekarbi, mis juba kuid kinniselt kapi otsas seisnud oli ja mida pikka aega kärsitult piidlesin; ühel hommikul nägin veripunast päikesetõusu; kord koju kõndides säras Tartu panoraami kohal üüratu noorkuu. Ühesõnaga paranemise märke pole ja mu süda tõmbub endiselt valusalt krampi iga kord, mil silm ükskõik millisel vähegi fokuseeritaval esemel pidama jääb. Pean veel harjutama.

No comments:

Post a Comment