March 31, 2014

Veel üks tormiline nädal

Möödunud nädalal juhtus nii mõndagi põnevat, kuid kõige olulisemaks pean just kaht sündmust, millesse palju investeerisin: nimelt toimus neljapäeval Tallinnas "Lesefuchs'i" vabariiklik voor ning reedel pidasin stiilse hilinemisega oma sünnipäeva.

"Lesefuchs", mis maakeeli võiks tähendada raamatukoid, kujutas endast põhimõtteliselt diskuteerimist nelja raamatu põhjal (kokku 1127 lehekülge puhast saksa keelt!!), mille varasemalt läbi lugenud olime. Istusime poolteist tundi pika laua taga ning mina isiklikult nägin kurja vaeva, et publiku ees grammatiliselt korrektset ning samas normaalse hääldusega saksa keelt purssida, sest tallinlased olid meist selles osas küll pea jagu üle. Kokkuvõttes sain teise koha: kaotasin noormehele, kel on saksa keel lapsepõlvest saati suus ning kes ettenägelikult oma diplomile juba kodust kilekaaned kaasa oli võtnud. Nüüd olen rahvusvahelise vooru varunimekirjas, kuhu pääsen siis, kui võitja minna ei saa (ehk siis ei pääse, sest ta on endale need kuupäevad juba ammu vabaks teinud). Väga. Väga. Nõme. Üha rohkem tundub mulle, et jään alatiseks Igaveseks Teiseks ja Kolmandaks, sest raban ma palju raban, ikka paneb see tõpranahast Universum mulle igal nurgal jala taha, nii et ma oma kõikumalöövas enesekindluses vääratan ning põhjatusse kuristikku vajun, kuhu rusuv lootusetus mind oma jääkülma haardega igaveseks vangistada tahab (veidi vähem dramaatiliselt väljendades mul lihtsalt ei vea, sest igal rindel on keegi minust parem). Vähemalt viidi meid pärast äärmiselt uhkesse vanalinna restorani torti sööma ja hüvitati bussipiletidki, nii et võisin südamerahus Lux Expressis "Forrest Gump'i" vaadata ja laiutada, mitte ei pidanud oma ihne südame tõttu jalgrattaga Tallinnasse väntama.
Järgmisel päeval pidasingi juba sünnipäeva. Õigemini topeltsünnipäeva, sest otsustasime Maaliga oma väed ühendada. Nüüd on see koht, kus peaksin lausuma miljon tänusõna kahele truule semule, kes meid kogu selles meeletus kaoses nii-i-i-i palju aitasid: suur-suur aitäh, armas-kallis Mari-Ann, kes sa meile nõnda suureks toeks olid, meie tuju tõstsid ning hiljem isegi enda tiiva alla võtsid! Ma ei tea, mis me sinuta oleksime peale hakanud! (Ja tänks sullegi, Kaisa, olid kah üsna normaalne). Jäin lõpuks omadega rahaliselt plussi (!), sain lisaks kuhjaga šokolaadi, mitu kooki, šampust ja veini, roose, ananassi, pääsme koos Maaliga suvel katusekinno, pileti Õllesummerile Bastille'i kuulama ja palju-palju muudki imelist. Luban pühalikult, et lisan kogu oma raha kaamerafondi (välja arvatud selle osa, mille eest vajan uusi ujumisprille, trikood, tennisid, Tartu Ujumisklubi pusa (miks ma selle tellisin?), ujumismütsi ja muud säärast).

No comments:

Post a Comment