April 30, 2014

Looduse Aasta Foto 2014

 Sel aastal oli mul jälle au käia pidulikul Looduse Aasta Foto auhinnagalal, kus paremate palade vaatamise ajal kuvati mu pilte seinale suisa neli, ehkki auhinnaga pärjati neist vaid kaks. Ei tulnud sel aastal mingit esikolmikukohta, rääkimata veel Tantsivast Hundist ja intervjuust raamatus, kuid väga rahule jäin sellegipoolest, sest ka pelgalt äramärgituks saada on ses meeletute piltide tohuvabohus maru keeruline!! Noorte kategooria võidutööd olid kõik väga tugevad ja selle aasta üleüldise võitjaga jäin samuti sajaprotsendiliselt rahule, nii et valik läks vist täkkesse. :)

See aga, mis pildid mul ära märgiti, mõjus küll külma šokina. Olin salamisi kahele hoopis teistsugusele tööle panustanud, need aga seisid mul tõtt-öelda lõpuni välja üsna kriitilises kas-ikka-maksab-ära-saata-listis, kust ma nad õnneks siiski ah-suva-saadan-siis-ära-äkki-joppab-listi teisaldasin. Teise šoki pidin laval siis saama, kui kuulsin, et ma oma linnu pildile olin pealkirjaks andnud "Seltsimees roosas". Miks?! Miks!? Mul ei jätku sõnu. Kirjuta siis veel asju enda nime all, kui neid pärast nagunii nii kohutavalt häbi lugeda on...
Kui seltsimees roosas, siis seltsimees roosas:
Sain seal puhtjuhuslikult kokku ka Janega, kelle tegemistele seni vaid virtuaalselt kaasa olen elanud ning keda ma eluilmas veel palja silmaga näinud polnud. Tuli välja, et ta tundis isiklikult pea tervet saalitäit inimesi, kaasa arvatud üht mu suurimatest iidolitest fotoalal, Sven Zacekit! See tähendab, Sven naeratas ja lehvitas talle ja puha. Õnneks ta Remot isiklikult (veel) ei tundnud, muidu oleksin tõenäoliselt kadedusest lõhkenud...
Osake sinisest merest:
Aga aitab kah, nüüd on meil koolist kuus vaba päeva ja aeg on alustada lebotamist!

No comments:

Post a Comment