May 26, 2014

Õnn on igaühe hetkesuhe igavikuga, kus mistahes kõrgus võrdub sügavikuga - Ott Arder

Käisin teisipäeval enda jaoks väga võõras keskkonnas, nimelt Tartu linnavalitsuse nooblil vastuvõtul, kus heitsin pilgu peale kõigile meie säravatele tulevikulootustele. Sattusin rääkima ka oma endise matemaatikaõpetajaga, kes uuris, kuidas mul seal reaalharus selle matemaatikaga lood kah on. Vastasin, et pole hullu midagi, kümnenda klassi alguses oli maru raske, kuid nüüd olen juba täitsa ära harjunud. Tema vaatas mulle vandeseltslaslikult otsa ja sõnas õhinaga: "Sa oled siis selle kurikuulsa edu valemi ära tabanud, jah?". Noogutasin ja laususin: "Kõik vähemtähtis ja mõttetu tuleb üle lasta, sest siis on kooli kõrvalt võimalik täisväärtuslikult elada ka; keskenduda tasub ainult sellele, mis tõeliselt huvi pakub või milles on raskusi". Suur oli minu jahmatus, kui sain vastuseks hoopiski: "Aaaa... nojah... mina pidasin muidugi silmas seda, et igas tunnis tuleb maksimaalselt tähele panna ja alati küsimusi esitada".
Kella poole viie paiku päikesetõusu püüdmas:
Reedel toimusid HTG esimesed klassidevahelised olümpiamängud, mida kusjuures korraldasid meie oma klassivennad. Tundsime terve ürituse vältel oma klassil lasuvaid privileege, mis kahjuks piisavad polnud, et võit koju tuua. Sellegipoolest oli väga vinge! Sain vennalt rula ka kaasa. Või õigupoolest oli ta mu küsimise peale sellelt rattad alt ära kruvinud ning juurde kirja jätnud, millel seisis, et kui kokku oskan panna, võin kaasa võtta. Loo moraal: Ära küsi enam luba!! Leppisingi siis ratasteta rulaga, sest need polnud pelgalt ära keeratud, vaid ka kavalalt kuhugi peidetud.
Klassipilt, 10 inimest puudu:
Kohe pärast olümpiat sai spontaanse otsusena Võrru sõidetud, et järgmisel hommikul Elisega rappa suunduda. Ärkasime praktiliselt kohe pärast uinumist ehk siis veerand neli... Väga mõnus oli, sel kellaajal käis rabas lausa tihe liiklus: meid teretasid rõõmsalt kaks tilkuvat vastutulijat, kes tõenäoliselt just laukast välja roninud olid. Enda arvates nägin mätaste vahel kükitamas ka üht kannatlikku pika toruga fotograafi, kes tähelepalikumal silmitsemisel siiski kahjuks kaheks männitüveks osutus.
Laupäeval tagasi Tartusse jõudes algas suur ajuragistamine Kaisaga ehk siis kirjanduse luulekogu analüüs (nagu pealkirjast võib järeldada, tegime Ott Arderist). Me ei alustand päris nullist: olime juba varem korra kokku saanud ja neli tundi arutanud, analüüsinud, kirjutanud. Ometigi läks sellele veel otsa terve laupäeva õhtu... ja ligi kuus tundi pühapäevastki!! Ma pole midagi nõnda mahukat koostanud alates tont teab mis ajast. Valmis me oma imelise töökese vahetult enne tähtaega igatahes saime ja saatsime äragi täpipealt kell 23.59, mis on juba omette võit! Tegelikult saatsin selle umbes pool tundi hiljem parandatud kujul uuesti, sest avastasin, et olime algses essees epiteetide asemel epiteelidest rääkinud.
Te ei kujuta ettegi, kui kuratlikult palav selle villase mütsiga oli!
Pühapäev oli lisaks sellele hiiglaslikule luulekoguvõidule revolutsiooniline veel kahe sündmuse poolest. Esiteks käisin esimest korda elus valimas!! Ei osalenud enne mingitel e- ega eelhääletustel, tahtsin ikka oma jaoskonda minna, allkirja anda ja sedeli valimiskasti libistada. Kõik toimis nii, nagu olin ette kujutanud. Teiseks leidsin, et on aeg kuulata oma klaveri lõpueksami salvestust, mis meile lõpetamisel kaasa anti ning mis mul kuni selle hetkeni kõige alumise sahtli põhjas peidus oli. Vaatasin ja imestasin, sest... päris tasemel olin ikka omal ajal!! Naljakas, kuidas ma end toona maailma kõige kobama inimesena tundsin: tegelikult polnud mu eksamil viga midagi, ainult esimese loo ajal värisesid käed nõnda hullusti, et mõned mustad noodid tulid sisse. Aga see selleks. :):) Tehnika ja dünaamika olid tasemel. Hiljem kalendrisse vaadates selgus, et samal päeval täituski täpipealt 2 aastat klaveri lõpuaktusest ning ühtlasi päevast, mil selle salvestuse oma lõpueksamist sain. Maagiline. 
Rabast väljudes hakkasime metsapervelt ka piibelehti korjama, mis maksis mu külma närvi hinna. Korjasime ja roomasime kraavides ning astusime Elisega tõenäoliselt mõne kuklaste raja peale, sest ühel hetkel külvas ta paanikat säärase jubeda lausega nagu seda oli "Sul on megapalju kuklasi juustes ja üldse igal pool!" Appi, milline märul ning paranoilisus sellest alguse sai, sest veel järgneval päevalgi arvasin end tundvat mingeid jalgu enesel sibamas, ehkki tegelikult suutsin nad kõik juba metsas maha raputada (MA LOODAN).
Säärased piibelehed saime muidu:
Pärast mõningast kaalutlust otsustasin lisada veel ühe pildi, sest kui tihti sa ikka koduaknast õhupalli mööda tuhisemas näed:
Vau, milline pikk ja lohisev postitus sellest kujunes! Muidugi jälle unetundide arvelt, nagu mul juba tavaks kujunenud on. Õnneks sean homme sammud kooli alles üheteistkümneks ning sedagi vaid kaheks akadeemiliseks tunniks, halleluuja! Et aga Vanemuises homme järjekordne tänuüritus toimub, pean paremaks siiski end korralikult välja puhata. 

May 19, 2014

Pilv üle taeva laotas end ja udu sajab maha

 Hei-hei, kõik mu armsad lugejad! Alustan käesolevat postitust väga jahmatamapaneva ja sugugi mitte etteaimatava uudisega: mulle meeldib kangesti kevad (eriti mai). Kui nüüd mõtlema hakata, armastangi ma vist maikuust ainult magusat oktoobrit rohkem... mis on väga kõva sõna, arvestades fakti, et mulle meeldivad päris paljud kuud.
Nägin esimest korda elus, kuidas lind ennast sügas!
Meie selleaastase emadepäeva küpsise-maasikakook:
Muidugi sümboliseerib kevad alati ka mu erilist laiskust koolitükkide osas. Üha rohkem võtavad peas maad ahvatlevad mõtted, mis käsivad tunde üle lasta ja üleüldse rohkem puhata. Vastupanek osutub üha raskemaks. Naljakal kombel ei kajastu see meeletu laiskus praegusel hetkel sugugi veel mu tulemustes, suisa vastupidi! Olen palutud nii Dorpatisse kui ka Vanemuisesse tublide õpilaste vastuvõtule. Samuti saadeti mulle paar päeva tagasi huvitava sisuga pakk, mis lähemal tuvastamisel osutus kunagi ammusel ajal kirjutatud essee auhinnaks. :):) Ja eelmise perioodi eesti keele arvestusele sain ka tubli lapse kleepsu, halleluuja!
Viimasel ajal olen usinalt ühenduses olnud ka Saksamaa Liitvabariigiga, sest sain endale suveks koha ühte saksa keelelaagrisse! Või oleks ehk õigem öelda suveülikooli, sest üritus näib väga hariduslikke mõõtmeid võtvat... Registreerisin end suure hurraaga apoptoosi õpituppa, kuid nüüd seisan üüratu portsu otsas. Mai lõpuks peaksin saama hunniku materjale, mis sisaldavad mitmeid aukartustäratavaid teemasid nagu DNA, RNA... saksa keeles!! Saksa keeles!! Saksa keeles!! Vähemalt ei tohiks igav hakata...

May 4, 2014

Üks ploomiõielõhnaline postitus

Minu blogi pikaajalisemad jälgijad võivad märgata igal aastal teatud kordusi, mis avalduvad kõige intensiivsemalt just kevadel ja sügisel. Kevaditi läbib kõiki postitusi paratamatult säärane enam-vähem kronoloogiline joon: lumi- ja märtsikellukesed, sinililled (pluss kõik muud sinised lilled, näiteks sillad ja krookused), ülased (enamasti valged, aga ka kollased), õunapuuõied (nende hulka loen ka ploomi- ja kirsiõisi), toomingaõied, liblikad, võililled, sirelid. Sel aastal sai mu ajajoon veidi kannatada, sest magasin kevade alguse kaamerata maha, aga olen kenasti järjele saanud ning demonstreerin nüüd oma ploomiõisi (ma vähemalt arvan, et tegu on ploomiõitega, sest õunapuud veel ei õitse ja kirsiõied tunduvad väiksemad...). 
Eks aeg näitab, kas tammun ka edaspidi mööda oma turvalist ajajoont, näidates endiselt pilte liblikatest ja võililledest, või suudan millegi originaalsemaga üllatada. Ilmselt ei suuda. 87%.