June 27, 2014

Vahekokkuvõte

Teen ühe kiire pildipostituse, et näidata laias laastus, millega tegelenud olen. Homsest hakkan elama kohvri otsas, esmalt ootab ees nädalake ujumislaagrit Otepääl ning kohe pärast seda laulupidu Tallinnas. Seega kui mu blogi end ise täiendama pole õppinud, siis uusi postitusi tõenäoliselt väga tihti ei ilmu. Katsun sellegipoolest anda oma parima, eks näeme, mis saama hakkab. :)

Minu esimene ja väga hädine HDR fotograafia katsetus, mille üle siiski südames uhkust tunnen (vähemalt olen maigu suhu saanud ning alustan nüüd oma suvist HDR fotomaratoni, mille vormistan kõigi eelduste kohaselt 12. klassis fotonäitusena (muidugi palju ilusamini (loodetavasti))).
Kellukesesaak teepervelt:
Korraldasime Evelinile tagasihoidliku üllatuspeo koos toidu, hamstri ja 450 õhupalliga:
Kalli Sandraga:
Johanna lõpetas:
Mu elu kõige feilim lilleost: kimp Kellile lõpetmiseks (jah, ka temagi lõpetas!), mis - nagu hiljem selgus - lihtsalt siniseks võõbatud oli ning tohutult värvi andis:
Loojuv päike tunneli lõpus:
Nüüd aga pühendan end üdini kohvri pakkimisele ja kes teab: ehk jõuan veel päikeseloojangu ajaks vändata mõnd vingemat kaadrit püüdma.

June 20, 2014

Jälle on kätte jõudnud see aeg...

...mil nimeks kolossaalne lõpetamisbuum! Uhkusest lõhkevad tädid ja onud ja vanaemad ja vanaisad, lokid ja kontsad ja pitskleidid, kaheeurosed lõikelilled ja üliagarad lillemüüjad, pikad ooteajad võõraste keskele litsutuna ja küünarnukihoobid roietesse, sähvivad seebikarbid ja kompaktkaamerad ja peegelkaamerad ja välklambid, sotsiaalmeedia ägisemine massiivse lõpupiltide koorma all ja nii edasi ja edasi. Ja ehkki ma pole just suurem asi lõpetamiste fänn, on neist ka võimatu ära öelda, sest muljutud varbad on võrdlemisi väike hind, mida maksta oma lõpetavate semude rõõmustamise eest.
Ülalpool võib terasem silm märgata ka mõnd kiiret hetkejäädvustust mu selleaastastest lõpetamistiirudest, ehk leiab mõni neis midagigi tuttavat.

June 13, 2014

Livin' on the edge

Eile lõppes kool ja ühtlasi 11. klass, mis tähendab, et järgmisel aastal olen abiturient! Aga enne seda tuleb ühele poole saada ühe tõeliselt peadpööritava ja elamusterohke suvega.
Tõtt-öelda alustasin oma suve nautimist juba ammu enne matrikli kättesaamist. Kohe pärast viimast arvestust, milleks oli saksa suuline, pakkisin kokku oma seitse asja ning alustasin seiklemist. Käisin Kõrvekülas, kus mind võeti ametlikult Leo klubi liikmeks (Muide, just tänu Leo klubile sain võimaluse septembris osa võtta mingist projektist Lõuna-Saksamaal. Tasuta. Minu värbamine nägi välja nii, et Laura helistas, pakkus kohta ning käskis kohe ära öelda, kas tulen või mitte. Loetud tunnid hiljem olid meil juba lennukipiletid olemas.)!  Järgmisest aastast täidan Leos juba sekretärikohustusi ja puha. Kõrvekülast rändasin otse Michelle' i sünnipäevale, mis kulges väga meeleolukalt. Jalutasin koju päikesetõusuga ja sain sõba silmale kolmeks tunniks, misjärel tormasin juba Tartu laulupeo proovidesse, rongkäiku, kontserdile. Proovid koostöös sombuse ilmaga tegid tuju tsipa morniks, kuid pidu ise oli see-eest täitsa armas.
Mis siis veel... Pidasime trennikaaslastega maha grillipeo koos arbuusi ja jäätisekokteiliga. Ja Marilinnuga otsustasime mingil segasel põhjusel ööl vastu aktust ta aias telkida. Päris külm oli. Hiljem samal päeval külastasin ka oma elu esimest kohtuprotsessi, kusjuures olin ainus huviline saalis. Pärast jäin kohtunikuga - onu hea semuga - juttu puhuma ning võib-olla muutus sellest mu tulevikuvisioon veidi vähem ähmaseks.
Hetkel jälgin ühe silmaga Hollandi ja Hispaania mängu, kusjuures avatud aknast kostub kristallselgelt naabermaja elanike möirgeid, kes aeda hiiglasliku telgi on püstitanud, sinna suure teleri vedanud ning hunniku Hollandi tulihingelisi fänne kohale kutsunud. Haun vaikselt plaane nendega millalgi kuu jooksul liituda, sest neil tundub maru tore olevat.

June 4, 2014

Hiliskevadine Tartu Vaim

Tänase postituse pühendan oma kõigi aegade lemmiklinnale, mis õnneks kattub ka mu kodulinnaga (ilmselt sellepärast ta mu lemmik ongi). Selleks müstiliseks linnaks on Tartu, kui keegi veel ära ei tabanud. :) Kui möödunud suvel jõudsin esimest korda järeldusele, et selle miski näol, mis mu südame kiiremini lööma paneb, võib olla tegemist Tartu Vaimuga, siis nüüd olen selles absoluutselt veendunud: tunnetan teda alati Tallinnast naastes, päikeseloojangu ajal, öösiti koju seigeldes, kesk päist päeva tänavamuusikutest mööda tuhisedes... 
Ühesõnaga on Tartu üks äärmiselt tore kohake, mistõttu võtan oma südameasjaks elada fraasi "ja kui saatus sind on viin'd ära kaugele, koju viib su tee ikka Tartu tagasi" järgi!
Minu arvates Sitsiilia õied nendest väga palju ei erinenudki:
Koolis käib meil praegu, juuni esimesel nädalal, kibekiire mõttetöö, sest kätte on jõudnud viimane arvestuste nädal sel õppeaastal. Samuti koputab nõudlikult uksele kurikuulsa UPT tähtaeg, nädala lõpuks pean saksa keele õpetajale teatama ka oma DSD II järgu suulise esitluse teema, mis tegelikult ise toimub alles talvel. Sain Saksamaalt kätte ka oma apoptoosi materjalid, mis peale vaadates nõnda hullud ei tundugi. Pigem kangastub mulle kusagilt mälusopist, et oleme antud kursuse bioloogias juba läbinud. Nende mõistete tõlkimine saksa keelde ei tohiks enam sugugi üle jõu käiv olla, sest mis seal siis ära ei ole... die Zelle, Kohlenhydrate, Moleküle ja saab hakkama küll!
 
Tänane kirjanduse arvestus kujutas endast midagi proovieksamilaadset. Lugemisosa läks minu enda hinnangute kohaselt maru hästi, kirjutamine aga... ei läinud. Valisin teemaks inimeste rahulolematuse oma kodumaaga ning selle, miks neil on tung lahkuda. Kõik, mida suutsin mõelda, oli: "Ära palun kirjuta, et Eestist lahkutakse nadide palkade ja kehva kõrghariduse tõttu, ära tee klišeed, ära tee klišeed!". Katsusin olla originaalne ja puha, aga paraku jäi sissejuhatus parimaks osaks mu kirjandis... võib-olla kokkuvõte ka. Pealkirjastamisega läks samuti nigelalt. "Rändamise tegelikud põhjused" oli parim, millega suutsin lagedale tulla! Nõnda igava pealkirjaga kirjandit ei viitsiks ma ise küll lugema hakatagi, täpselt vastukaaluks Kaisale, kes oli oma šedöövri pealkirjaks pannud intrigeeriva "See miski minu sees" või mis ta nüüd oligi. Aga ausalt öeldes pole ma isegi pettunud, sest... päris eksamil teen paremini. :):) Ja võtan pealkirjastamise oma südameasjaks (nüüd on mul juba kaks südameasja siin elus).
Nagu juba tavaks on kujunenud, ütlen lõpetuseks, et kell on tiksunud 01:51 ja kuigi unetunnid on ammu lõhki, pean õppima asuma veel homseks muusika arvestuseks, mis justkui kiuste peab juba enam-vähem kuue tunni pärast algama.