June 4, 2014

Hiliskevadine Tartu Vaim

Tänase postituse pühendan oma kõigi aegade lemmiklinnale, mis õnneks kattub ka mu kodulinnaga (ilmselt sellepärast ta mu lemmik ongi). Selleks müstiliseks linnaks on Tartu, kui keegi veel ära ei tabanud. :) Kui möödunud suvel jõudsin esimest korda järeldusele, et selle miski näol, mis mu südame kiiremini lööma paneb, võib olla tegemist Tartu Vaimuga, siis nüüd olen selles absoluutselt veendunud: tunnetan teda alati Tallinnast naastes, päikeseloojangu ajal, öösiti koju seigeldes, kesk päist päeva tänavamuusikutest mööda tuhisedes... 
Ühesõnaga on Tartu üks äärmiselt tore kohake, mistõttu võtan oma südameasjaks elada fraasi "ja kui saatus sind on viin'd ära kaugele, koju viib su tee ikka Tartu tagasi" järgi!
Minu arvates Sitsiilia õied nendest väga palju ei erinenudki:
Koolis käib meil praegu, juuni esimesel nädalal, kibekiire mõttetöö, sest kätte on jõudnud viimane arvestuste nädal sel õppeaastal. Samuti koputab nõudlikult uksele kurikuulsa UPT tähtaeg, nädala lõpuks pean saksa keele õpetajale teatama ka oma DSD II järgu suulise esitluse teema, mis tegelikult ise toimub alles talvel. Sain Saksamaalt kätte ka oma apoptoosi materjalid, mis peale vaadates nõnda hullud ei tundugi. Pigem kangastub mulle kusagilt mälusopist, et oleme antud kursuse bioloogias juba läbinud. Nende mõistete tõlkimine saksa keelde ei tohiks enam sugugi üle jõu käiv olla, sest mis seal siis ära ei ole... die Zelle, Kohlenhydrate, Moleküle ja saab hakkama küll!
 
Tänane kirjanduse arvestus kujutas endast midagi proovieksamilaadset. Lugemisosa läks minu enda hinnangute kohaselt maru hästi, kirjutamine aga... ei läinud. Valisin teemaks inimeste rahulolematuse oma kodumaaga ning selle, miks neil on tung lahkuda. Kõik, mida suutsin mõelda, oli: "Ära palun kirjuta, et Eestist lahkutakse nadide palkade ja kehva kõrghariduse tõttu, ära tee klišeed, ära tee klišeed!". Katsusin olla originaalne ja puha, aga paraku jäi sissejuhatus parimaks osaks mu kirjandis... võib-olla kokkuvõte ka. Pealkirjastamisega läks samuti nigelalt. "Rändamise tegelikud põhjused" oli parim, millega suutsin lagedale tulla! Nõnda igava pealkirjaga kirjandit ei viitsiks ma ise küll lugema hakatagi, täpselt vastukaaluks Kaisale, kes oli oma šedöövri pealkirjaks pannud intrigeeriva "See miski minu sees" või mis ta nüüd oligi. Aga ausalt öeldes pole ma isegi pettunud, sest... päris eksamil teen paremini. :):) Ja võtan pealkirjastamise oma südameasjaks (nüüd on mul juba kaks südameasja siin elus).
Nagu juba tavaks on kujunenud, ütlen lõpetuseks, et kell on tiksunud 01:51 ja kuigi unetunnid on ammu lõhki, pean õppima asuma veel homseks muusika arvestuseks, mis justkui kiuste peab juba enam-vähem kuue tunni pärast algama.

No comments:

Post a Comment