July 16, 2014

Lahkumispostitus

Juba kahe tunni pärast olen teel Tallinnasse, kust saan loodetavasti edukalt lennukiga Berliini ja rongiga edasi Warenisse seigeldud (suurim murekoht), kuhu õnneks juba vastu tullakse. Sihtkoht: Torgelow. Kõik apoptoosi materjalid ootavad küll alles avastamist (jälle olen mina see, kes tublide sekka mütsiga lööma läheb), ent vaatasin enda südamesse ja leidsin, et üks korralik kokkuvõte blogis on veidi kaalukam prioriteet.
Vahepeal olen üsnagi korralikult mööda Eestimaad trallitanud. Juba ühest varasemast retkest oli mulle silma jäänud tee ääres laiuv üüratu rukkilillepõld, mille mõttes ka rahapõlluks ristisin. Praeguseks on ilmselt küll aktsiad kolinal langenud, ent laulupeo ajal müüdi rukkililli hinnaga 75 senti tükk!! Järgmise laulupeo eel avan OÜ Marise Rukkililleäri, kus müün mustal turul neid kuuekümne sendiga, äri õitseks tingimata mühinal!
Võtsin siis kätte ja väntasin sinna kohale, et päikeseloojanguga HDR kaadreid püüda (need avaldan millalgi hiljem). Minuga tuli kaasa vapper Anna, kellega koos läbi rinnuni ulatuva oapõllu (pead ei anna, aga bioloog minus ütleb, et tegemist oli mingite kaunviljadega, ilmselt ubadega) sinise mere keskele sumpasime. Kukkusin kaks korda käpuli, mu nahale ilmus mingi punane lööve ja allergilise reaktsiooni tulemusena tekkis paugupealt tugev nohu, kusjuures olukorda ei kergendanud sugugi meie ümber tiirlevad sääsed ja väikesed mustad kärbsed. Muidu võib öelda, et läks väga edukalt. :)
Hommikul imetlesime koos Lähte vaatetornist päikesetõusu, ehkki tüütud pilved tegid kõik selleks, et seda ei juhtuks. Pärast käisime herneraksus: kükitasime kell pool kuus hommikul ühes oma ratastega keset hernetaimi ja muudkui mugisime, oli väga lahe. Kell 8 hommikul suundusin tagasi koju.
Veel sai korraldatud Liisile üllatuspidu ehk piknik Emajõe ääres, kus väike süütu veesõda paari-kolme inimese vahel kasvas nõnda suureks, et lõpuks ujusid kõik riietega vees. Olen külastanud ka kõiksugu sugulasi ja proovinud kohtuda erinevate sõpradega (Liisu, Kristi ja Lisanne!), üleüldse katsunud kõiksugu lahtiseid otsi enne lahkumist siluda. Loodame, et õnnestus!
Nüüd aga ootab mind ees kaks tähtsat ülesaanet: lugeda lõpuks ometi läbi oma neetud materjalid ning istuda kohvrile, et kolme nädala varud sinna sisse mahuksid.

July 13, 2014

Õllesummer 2014

Tänase lühikese postituse pühendan tingimata Õllesummerile, mis ületas mu ootused seitsmekordselt! Külastasin seda koos Elise, Laura ja Merilyga, kes on muideks ka tänaste kaunite piltide autor. Esmalt nautisime melu ja proovisime kõikvõimalikke idamaiseid maitseid, seejärel kuulasime mitmete artistide etteasteid. Õhtu kulmineerus kindlasti Bastille'i kontserdiga, mida nautisime muidugi hüpates ning täiest kõrist kaasa lauldes. Saime priimad kohad põhimõtteliselt otse lava ette, seega oli nauding täielik (VÄLJA ARVATUD (miks peab alati olema mingi "välja arvatud"?) muidugi see neetud tädi, kes sihikindlalt kogu aeg mu varvastele tagurdas). Pärast suundusime hiiglslikku kõrvaltelki jalgpalli otseülekannet vaatama, mängisid siis tol õhtul Holland ja Argentiina. Eales varem pole ma säärase melu keskel jalgpallile kaasa elanud, meie õnneks löödi lõpuks ka penalteid (loe: põnevust jagus kõvasti). Ainult et Holland kaotas, see oli kurb.
Tüüpiliste ostulõksu langevate klientide kombel ostsime kõik endile ka Hawaii pärjad:
Ainus minu klõpsatud pilt tänases postituses:
Tänu oma positiivsele emotsioonile pääses Õllesummer kindlasti ka mu järgmise suve potensiaalsete plaanide hulka!

July 9, 2014

Miu-mau-piu-pau

Seljatasin edukalt oma viienda ning ühtlasi võimsaima laulupeo esinejana! Eelnevad etteasted on toimunud aastatel 2004 (pisikese 8-aastase mudilasena), 2007, 2009 ja 2011. Kui kõik nad on sulandunud kuidagi sujuvalt üheks suureks mulliks mu lapsemällu (mäletan madratsiga koolimaja treppidest alla laskmist ja loomaaia külastamist, trammiga suurde linna eksimist ja pisarsilmil kella viieni hommikul pissihäda kinnihoidmist, sest õpetaja oli keelanud öösel tualeti külastamise), siis sellest võiks mu mälusoppi juba kõvasti adekvaatsem mälupilt salvestuda.
Kõige elavamat mälestust ei saanud ma aga sugugi kaare alt, nagu arvata oleks võinud, vaid hoopistükkis teekonnalt laululavale. Pidime kooriga omal käel Õismäe kõige tagumisest sopist kohale jõudma. Kiilusime endid pisikesse trolli number 6 ning poisid võtsid üles lauluotsa. Kuna terve koor oli laiali hajunud ja meiega lisandusid teisedki hääled, helises peagi terve troll. Võtsime selle poole tunni jooksul läbi terve sega- ja ühendkooride repertuaari + laulsime teisigi isamaalisi laule! Üks välismaalasest vanem meesterahvas usaldas mulle heldinult, et tal pole veel elu sees nõnda imelist sõitu ette tulnud!
Kesklinna jõudmine ei tähendanud aga sugugi laulude lõppu, oh ei! Marssisime lauldes mööda tänavaid, kuskil lahkus meist koorijuht ning kadus veel umbes pool koori. Meil kui vapratel allesjäänutel jätkus aga laululusti veel. Tulime väga geniaalsele mõttele, nimelt rivistasime end üles Viru keskuse ette ja laulsime "Pulmaliste saabumist" ("Avatkaa viro veräjäd!" - "Avage viru väravad!"). Meid kogunes filmima suur rahvamass, kes alles laulu lõpus, mil me keskusesse sisse tormasime, naljast aru sai. Andsime kontserdi ka Viru keskuse aatriumis, mis enne üsna tühi oli, kuid pärast laulu lõppu aplausist ja hõisetest kajas. Tartu marsi saatel kõndisime ka vanalinna, võtsime sisse positsioonid ja kandsime ette meie lemmiku "Tuljaku" koos vana hea "Pulmaliste saabumisega". Kui see üldse võimalik on, siis läksime sel korral rahvale veel rohkem peale!
Peol oli juba raskem oma imelist kergust südames säilitada, sest mulle tegelikult suured rahvamassid absoluutselt ei meeldi. 
Lõbus seik: Haakisime end Mari-Anniga läbi järjekordse rahvamassi trügides sappa ühele turskele musta riietatud mehele, kes - pärast seda, kui rahvas kahte lehte tõmbas ja plaksutama hakkas - osutus sootuks turvameheks, kelle ees kõndisid Toomas Hendrik ja Evelin Ilves! 
Kaare all sattus mulle üsna nigel koht: esmalt trügis üks neiu mulle ette, blokeerides kõik mu katsed hapnikku kopsudesse tõmmata. Selja taga seisid samuti kaks naist: üks lõi mulle vähemalt seitse korda nootidega vastu pead (vähemalt vabandas kaks korda viisakalt!), kuid teine virutas lippu lehvitades iga kord oma käsivarrega. Eriti raske oli "Kodumaa" ajal, mil kogu rahvamass oma väljasirutatud kätt üles-alla tõstis. Muidugi tuli just see pala ka kordamisele. :) Tegelikult ma ju suur vinguja ei ole ja Eestit armastan samuti, mistõttu suutsin ebamugavused pärast mõningaid jõuponnistusi välja lülitada ning oma totaalse lemmiklaulu ajaks ("Mu isamaa on minu arm") olin juba täielikult omas mullis. 
Laulupeo lõpuks jäi domineerima siiski tugev positiivne emotsioon. Ka koju sõites kõlasid terve tee vältel laulud, ehkki need olid juba säärased nagu "Kaunis maa 2" ja Tujurikkuja "Nädalalõpp". Jõudsime kella ühe paiku öösel Tartusse, järgmisel päeval käisin juba maal romantilisi rapsipõlde pildistamas ja kiisumiisusid uudistamas. Nad on veel väga häbelikud, aga küll ma nendega sõbraks saan ja paremaid kaadreid püüan! Minu küsimuse peale, kas Marii on kiisudele ka nimed pannud, vastas viimane surmtõsiselt: "Jah, nende nimed on Paul Keres ja Hiiglase Armastus!"
Vähendatud koosseis meie koorist:
Ja kindlasti pean siin lõpus tänama ka Laurat, kes mind Tallinnas lahkelt kostile võttis! Miljon tänu!

July 4, 2014

Ujumislaager 2014

Naasin just - nagu pealkirjastki järeldada võib - ujumislaagrist, mis oli muidugi meeletult tore. Kes kunagi Otepääl Veski Spordibaasis laagerdanud on, aimab juba ilmselt, milline see välja nägi: ikka need vanad head rattaretked Käärikule, Sihvale ja Pühajärvele, saunaõhtud koos külma vette kargamisega, tiimidevahelised võistlused ning jalgpalli MM!
Üheksas aken mu kollektsioonis:
Tagasi vaadates tundub mulle, et terve laager oli maru lebo. Ootasin hullu Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, mis minu mäletamist mööda ikka korralikult võhmale võttis. Olid siis mäed laugemaks jäänud või mina end aastaga niivõrd palju tugevamaks treeninud, see jääb igaveseks saladuseks, aga igatahes tundusid meie rattaretked üsna lapsemänguna. Ka triatlon jäi madala veetemperatuuri tõttu ära (mitte et see oleks meil niisama ujumist takistanud). Selle asemel pandi kõik aja peale metsaringe jooksma, mis kellelegi meie grupist erilist pinget ei pakkunud. Pidasime ka jalkaturniire, lõime penalteid ning lahutasime meelt köieveo, võrk-ja korvpalliga. Kui rääkida juba meelelahutusest, ei saa üle ega ümber ka karaokevõistluse mainimisest, mis oli pööraselt lahe.
Paraku jättis ilm väheke soovida. Väntasime vapralt uduvihmaga, seenevihmaga, hoovihmaga, lausvihmaga, paduvihmaga, rahega, peaaegu vaat et lumegagi. Päike säras taevas vaid laagrisse saabudes ning sealt uuesti lahkudes. Ometigi ei morjendanud nigel ilm meid liiga suurel määral, suisa vastupidi: nalju voolas sisse uksest ja aknast. Üsna tihti keesime ka üle, sest nädal aega samade inimestega ühes toas elada pole sugugi naljaasi, kuid õnneks iseloomustab meid kõiki terav keel koos kiire unustusvõimega, nii et vastuolud said väga vürtsikalt ja valjult lahendatud, ilma et keegi kellegi peale vimma kandma oleks jäänud: lahkusime laagrist muidugi äärmiselt armastusväärsete semudena.
Kokkuvõtteks oli tegu kindlasti ühega mu suve highlight´idest, kusjuures juba praegu igatsen taga meie niiskete riiete järele lõhnavat tuba ning kivikõva madratsit, mis minus lisaks kõigele ka tolmuallergia tekitas. :')