July 9, 2014

Miu-mau-piu-pau

Seljatasin edukalt oma viienda ning ühtlasi võimsaima laulupeo esinejana! Eelnevad etteasted on toimunud aastatel 2004 (pisikese 8-aastase mudilasena), 2007, 2009 ja 2011. Kui kõik nad on sulandunud kuidagi sujuvalt üheks suureks mulliks mu lapsemällu (mäletan madratsiga koolimaja treppidest alla laskmist ja loomaaia külastamist, trammiga suurde linna eksimist ja pisarsilmil kella viieni hommikul pissihäda kinnihoidmist, sest õpetaja oli keelanud öösel tualeti külastamise), siis sellest võiks mu mälusoppi juba kõvasti adekvaatsem mälupilt salvestuda.
Kõige elavamat mälestust ei saanud ma aga sugugi kaare alt, nagu arvata oleks võinud, vaid hoopistükkis teekonnalt laululavale. Pidime kooriga omal käel Õismäe kõige tagumisest sopist kohale jõudma. Kiilusime endid pisikesse trolli number 6 ning poisid võtsid üles lauluotsa. Kuna terve koor oli laiali hajunud ja meiega lisandusid teisedki hääled, helises peagi terve troll. Võtsime selle poole tunni jooksul läbi terve sega- ja ühendkooride repertuaari + laulsime teisigi isamaalisi laule! Üks välismaalasest vanem meesterahvas usaldas mulle heldinult, et tal pole veel elu sees nõnda imelist sõitu ette tulnud!
Kesklinna jõudmine ei tähendanud aga sugugi laulude lõppu, oh ei! Marssisime lauldes mööda tänavaid, kuskil lahkus meist koorijuht ning kadus veel umbes pool koori. Meil kui vapratel allesjäänutel jätkus aga laululusti veel. Tulime väga geniaalsele mõttele, nimelt rivistasime end üles Viru keskuse ette ja laulsime "Pulmaliste saabumist" ("Avatkaa viro veräjäd!" - "Avage viru väravad!"). Meid kogunes filmima suur rahvamass, kes alles laulu lõpus, mil me keskusesse sisse tormasime, naljast aru sai. Andsime kontserdi ka Viru keskuse aatriumis, mis enne üsna tühi oli, kuid pärast laulu lõppu aplausist ja hõisetest kajas. Tartu marsi saatel kõndisime ka vanalinna, võtsime sisse positsioonid ja kandsime ette meie lemmiku "Tuljaku" koos vana hea "Pulmaliste saabumisega". Kui see üldse võimalik on, siis läksime sel korral rahvale veel rohkem peale!
Peol oli juba raskem oma imelist kergust südames säilitada, sest mulle tegelikult suured rahvamassid absoluutselt ei meeldi. 
Lõbus seik: Haakisime end Mari-Anniga läbi järjekordse rahvamassi trügides sappa ühele turskele musta riietatud mehele, kes - pärast seda, kui rahvas kahte lehte tõmbas ja plaksutama hakkas - osutus sootuks turvameheks, kelle ees kõndisid Toomas Hendrik ja Evelin Ilves! 
Kaare all sattus mulle üsna nigel koht: esmalt trügis üks neiu mulle ette, blokeerides kõik mu katsed hapnikku kopsudesse tõmmata. Selja taga seisid samuti kaks naist: üks lõi mulle vähemalt seitse korda nootidega vastu pead (vähemalt vabandas kaks korda viisakalt!), kuid teine virutas lippu lehvitades iga kord oma käsivarrega. Eriti raske oli "Kodumaa" ajal, mil kogu rahvamass oma väljasirutatud kätt üles-alla tõstis. Muidugi tuli just see pala ka kordamisele. :) Tegelikult ma ju suur vinguja ei ole ja Eestit armastan samuti, mistõttu suutsin ebamugavused pärast mõningaid jõuponnistusi välja lülitada ning oma totaalse lemmiklaulu ajaks ("Mu isamaa on minu arm") olin juba täielikult omas mullis. 
Laulupeo lõpuks jäi domineerima siiski tugev positiivne emotsioon. Ka koju sõites kõlasid terve tee vältel laulud, ehkki need olid juba säärased nagu "Kaunis maa 2" ja Tujurikkuja "Nädalalõpp". Jõudsime kella ühe paiku öösel Tartusse, järgmisel päeval käisin juba maal romantilisi rapsipõlde pildistamas ja kiisumiisusid uudistamas. Nad on veel väga häbelikud, aga küll ma nendega sõbraks saan ja paremaid kaadreid püüan! Minu küsimuse peale, kas Marii on kiisudele ka nimed pannud, vastas viimane surmtõsiselt: "Jah, nende nimed on Paul Keres ja Hiiglase Armastus!"
Vähendatud koosseis meie koorist:
Ja kindlasti pean siin lõpus tänama ka Laurat, kes mind Tallinnas lahkelt kostile võttis! Miljon tänu!

No comments:

Post a Comment