August 25, 2014

Tahan lennata

Eelmisel pühapäeval võtsin suuna Tallinnasse üle-eestilise neidudekoori Leelo katsetele. Kihk lahkuda Treffneri segakoorist oli suur, aga päris ilma koorita ei soovinud ma samuti jääda, sest laulmisest on kujunenud nõnda iseenesestmõistetav osa mu elust, et ma selleta kuidagi toime ei oskaks tulla. Närveerisin skaalal ühest kümneni üsna head kuus palli, eriti kuna sain uksest sisse astudes teada, et kodus tuli mingi laul ette valmistada. Valisin rutuga Justamendi "Tõuse üles ja läheme ära", sest seda esitasin ka 7. klassi muusikaolümpiaadil ja minu mäletamist mööda see toona väga võssa ei läinud. Sel korral paraku läks: värisesin kõrgematel nootidel ikka korralikult. Kuid lõppkokkuvõttes tembeldati mind ikkagi tubliks esimeseks aldiks, täpsemalt alumiseks esimeseks aldiks! Hurraa!
Katusekino:
Ülejäänud päeva veetsin Maaliga mere ääres ja õhtul suundusime katusekinno oma sünnipäevakingiks saadud pääset kulutama. Kõik oli superluks: padjad, pleedid, kõrvaklapid, kokteilid, koogid... isegi filmiga, mis tegelikult üsna teisejärguline kogu õhtu juures oli, joppas! Soovitan kõigil kindlasti proovida, kui võimalus peaks tekkima!
Järgmisel varahommikul suundusin juba Vana-Vigalasse Leelo laululaagrisse, kus ma kedagi peale Marioni ei tundnud. Need viis päeva olid uskumatult üllatavad ja pöörased, sest minul uue lauljana polnud aimugi, mis toimuma hakkab. Lisaks Leelodele olid kohal veel ENS ja poistekoor Kalev, tuntumatest tegelastest näiteks ka Raul Talmar, Hirvo Surva ja Pärt Uusberg!! Kõik nad olid ülimalt lahedad, eriti muidugi viimane, kellega sai ka pidutsetud ja juttu puhutud. :) Muuhulgas külastasime kontserte, andsime ise kontserdi, saime vanemate olijate poolt retsitud, tähistasime kringliga vabariigi taasiseseisvumist, kuulasime põnevaid seminare ja muidugi laulsime-laulsime-laulsime. Olen meie uute kohtumiste pärast väga põnevil!
Pärdiga proovis:
Ka Viljandis sai kohe pärast Vigalat käidud, seda siis Lionsite koosoleku asjus. Mina kui Tartu LEO klubi verivärske sekretär ja Laura kui president olime vaieldamatult noorimad inimesed saalis. Sel aastal ei saa küll keegi kurta, et meie klubi kuidagi iganeks, sest kuigi meil asjast suurt aimu pole, genereerime vähemalt massiliselt uusi ja toredaid mõtteid. :)
Pärast koosolekut käisime Mari-Liisi pool remonti tegemas (olgu, see kõlas, justkui oleksime vundamenti ladunud, tegelikult vahetasime vaid tapeeti), ehkki meil sellest enne kohale jõudmist aimugi polnud. Õhtul kuulasime Merlini ja Lauraga ka Balti ketile pühendatud kontserti, kiidan väga oma head ja mõnusat seltskonda!
Koolini on jäänud veel üks vihmane nädal. Kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustage!

August 16, 2014

Lummav august

Pärast Saksamaalt naasmist on august haaranud oma hulgaliste tegevuste-toimetustega, mis on mulle muidugi väga meeltmööda. Seetõttu otsustasin teha massilise pildipostituse, et kiirelt oma viimase aja käikudele veidikene valgust heita.
Minu igasuvises must-go listis on Tõrva Loits kindlalt kanda kinnitanud. Ja kuigi see iga aastaga üha enam populaarsust kogub (sel korral olid kõik piletid välja müüdud!), ei tea siiski lõviosa inimestest, kellele muljetanud olen, millegi võiks tegu olla. Las ma siis valgustan: tegemist on aasta lahedaima vee- ja tule-show'ga, kust ei puudu väidetavalt maailma suurimad trummid, hiiglaslikud tuleskulptuurid ega isegi posu häid artiste. Õhtu on jaotatud sujuvalt kolme plokki, koosnedes soojendusesinejast, show'st endast ja lõpuesinejast. Teist osa kuulasin sel aastal ülejäänud publikust eraldatuna tillukesel saarekesel keset võsa, et veidi teistsuguseid kaadreid püüda. Artiste nautisin see-eest publiku seas istudes.
Ühel üpris kiirel päeval saatis Marilind mulle sõnumi, et ootab mind oma maakohas Kanepis ja tulgu ma aga kohale. Mis mind seal ees ootab, seda ei osanud ma elu eest bussile tuhisedes veel oodata. Lõppkokkuvõttes jäime sinna Marilinnu, tema venna Madise ja viimase hea semu Teodoriga suisa neljaks päevaks, kusjuures meie elu meenutas mulle kohati mõnd mõnusat nostalgiahõngulist filmi. "Moonrise kingdom" oleks näiteks väga paslik illustreeriv näide. Põhimõtteliselt sõitsime me paadiga, ujusime riietega järves, ulpisime madratsiga vees, korjasime seeni, punusime viljapõllul pärgi, imetlesime madratsil lebades tähesadu (ehkki superkuu oma eredusega liialt heleda taeva tingis), kütsime kahel korral sauna, töötasime aias, valmistasime väga tervislikku toitu.
Kanepist lahkusime neljandal hommikul kell viis ja saime bussiaknast väga võimsat päikesetõusu imetleda, millest mul kahjuks adekvaatset jäädvustust pole. Meie väike retkeke läks mulle väga hinge ja ühtlasi tõestas, et saaksime ka ilma pideva järelvalveta elades täitsa normaalselt hakkama.
Janely pidas oma sünnipäeva! Kuna meile oli planeeritud vaid kaks tunnikest bowlingusaalis, ei osanud ma midagi väga erilist oodata. Õhtu jätkus aga piljardisaalis ning üsna pea juba Janely pool, kuhu vaid kõige paremad alles jäid. Vahepeal käisime keset ööd Kadriga (just, sellesama Saksamaal kohtutud Kadriga!) raudteejaamas mu rattal järel, tagasi sõitis ta minu pakiraamil mulle samal ajal turgutavat massaaži tehes. Tegin linnatuuri ja üldse oli väga tore. Öö sujus mõnusalt ning päikesepaistelisel hommikul (või pigem lõunal) käisime Kadri ja Janelyga Tavernas pitsat söömas. Saatsime ka Kadri rongile, kellega hiljemalt novembris taas kohtume!
Vasakul vetelpäästjast Mari-Ann, paremal pärjaga Marilind:
Vahepeal külastasime ka sugulasi Põhja-Eestis, kes äärmiselt vinget sadamat omavad. Tegime mootorpaadiga meretuuri ja avastasime üht asustamata saarekest. Muidugi tuli põhimõtte pärast käia ka meres ujumas, ehkki vesi oli ropult külm: 16 või 17 kraadi. Järgmisel päeval ujusime samuti, siis oli (või vähemalt tundus!) juba oluliselt soojem.

Ka Lisannel käisin külas, sest viimase sünnipäevale ma kahjuks ei jõudnud. Mu algne plaan minna kohale kahe hiiglasliku muffini ja nendele pikitud 18 küünlaga kukkus kolinal läbi, sest ei Selveris ega isegi Kaubamaja toiduosakonnas polnud kumbagi komponenti saadaval! Pidin leppima sõõrikute ja - wait for it - 18 tikuvõileiva kaunistusega, et kinki veidike värvikamaks muuta!
Siilid udus (asustamata saarel):
Muidu on elu üsna sujuvalt ja rahulikult möödunud. Käisin ka maal ja tARTuFFil, olen teinud plaane uueks nädalaks ja pidevalt mõelnud, et peaks oma UPT ja talvise DSD suulise osaga tegelema... aga üksnes mõelnud, mitte kätt külge pannud! Mis seal ikka, suvi ongi ju liialt lühike.
Veel midagi Tõrva Loitsult:
Tegelikult ootab meid ees veel kaks nädalat auga välja teenitud vabadust, nii et pole põhjust norutamiseks! Kahe nädalaga jõuab palju!

August 7, 2014

Minu pöörased seiklused Saksamaal

Olen elusa ja tervena naasnud pea kolmenädalaselt Saksamaa-tripilt, mis oma lustakuse ja tormilisusega tingimata mu suve highlight'ide hulka pääses!
Minu armas T.2 kursus Greifswaldi ülikooli laboris oma DNA'd uurimas:
Raske on millestki konkreetsest alustada, sest toimus palju ja peas valitseb emotsioonide, mälestuste ja tunnete segapundar. Katsun aga nüüd rahulikult sisse hingata ja rääkida kõigest, mis pähe kargab. Esmalt asukohast. Elasime Torgelow'i lossi eraldatud territooriumil, kus meil olid viimase peal elamistingimused. Meie pesast, mis paiknes kohe lossi kõrval, ei puudunud näiteks hiiglaslik Wohnzimmer (elutuba), kuhu õhtuti kõik unetud kogunesid, maast laeni kõrguvad aknad ega isegi küülikukasvandus! 
Schloss Torgelow:
Haus der Zukunft:
Kui jutt läks juba pikkadele õhtutele elutoas, võin sama hästi ka oma magamisharjumustest rääkida. Õigemini nende puudumisest. Üsna pea kujunes välja kindel seltskond, kellega igal ööl kaarte laoti või paadisillal istuti. Oma reisipäevikut sirvides vaatan, et magamamineku kellaajad olid mul igal ööl üsna sarnased: 05.20, 03.18, 03.12, 04.30, 03.48, 03.15, 05.05. Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida, et hommikul pidi kell 7 ärkama, sest tegu polnud meil siiski lullilöömise-, vaid õppimislaagriga. Nõnda väheste unetundide mõjul hakkasin näiteks täiesti ärkvel olles unenägusid nägema ja oma terves mõistuses kahtlema, kuid õnneks 15-minutilised power nap'id, mida rõõmuga harrastama hakkasin, päästsid mu.
Ühel õhtul otsustasime kokkamisklubi kasuks:
Toit oli imehea. Ja seda anti ikka hiiglaslikes kogustes: hommikusöök, Milchpause, lõunasöök, Kuchenpause, õhtusöök. Ometi varieerusid erinevad road nõnda palju, et ma kordagi üht ja sama asja mitu korda sööma ei pidanud. Kõik need krõbedad kartulid, erinevad pastad, tofuvardad, köögiviljawokid, paneeritud kalad, kõikvõimalikud lihad, maisitõlvikud, karrikastmed... appi. Isegi koogid ei sarnanenud kunagi!
Nagu juba mainitud, pidime ka kõvasti õppima. Või õigemini tundus mulle, et vaid meie kursus nägi ränka vaeva, teised joonistasid või arutasid niisama maailmaasju. Ma ei liialda, kui ütlen, et meil oli tohutult raske. Nagu hiljem selgus, tegelesime ülikooli II kursuse materjaliga ning seda kõike muidugi saksa keeles. See oli vist esimene tund, kui Sebastian minu käest päris, kas mul on mõnd head mõtet DNA biheeliksi paljundamiseks. :) Õppisime tohutult uusi mõisteid, võtteid ja lühendeid, mida ma nüüd paraku vaid saksa keeles oskan. Tegime ükskord sammhaaval teoorias läbi ka meduusi helendava geeni siirdamise liblikale. Ehkki ma pärast seda tundi oma salajase soovi (sirguda kunagi geenitehnoloogiks) nurka viskasin, ei kahetse ma oma kursuse valikut: nii Joka kui ka Sebastian, meie Kursleiterid, olid mõlemad ülilahedad ja tundides sai palju nalja. Lisaks olen ma ääretult uhke enda ja Kadri üle, sest töötasime ikka meeletult võõrkeelset üdini teaduslikku materjali läbi ning saime sellest pärast viiesajandat ülelugemist aru ka!
Viimaseks esitluseks õppimas:
Nagu ülalt juba selgus, käisime ka laboris katseid tegemas. Esmalt pidime kõik ise sõrmest verd võtma. Oma reisipäevikusse kirjutasin nõnda: "Surkisin ma mis ma surkisin, ent oma pipetti täita ei suutnud. Tegin endale hoopis mõttetult haiget. Õnneks tuli mulle appi Joka, kes vilunud liigutusega mu sõrme lõhestas, nii et paras kogus verd kenasti õigesse kohta voolas. Mul pidi väga hea voolavusega veri olema, kui tore!".
Vahepeal minestas ka meie kursavend Joris enda verd nähes ära, kusjuures tema esimeseks liigutuseks pärast teadvusele tulekut oli telefoni järele haaramine, et enda ümber koogutavate inimestega üks selfie teha.
Pärastpoole pesime ja tsentrifuugisime oma verd, segasime ta lõpuks kokku isegi PCR lahusega, mille ise valmistanud olime.

Ometi ei kulutanud me kogu aega õppimisele, ei. Käisime ujumas, mängisime võrk-ja korvpalli, korraldasime veepommidega sõja... muide, hetkel, mil sületäit veega varustatud õhupalli tassisin, tuli mu juurde rõõmsameelne Sebbel, kes mu lihtsalt vastu seina litsus, nii et ma pallid käest pillasin. Terve koridor ujus. Paralleelselt leidsid aset ka KüA'd, mis kujutasid endast mitmekesiseid vabaaja veetmise võimalusi. Mina käisin näiteks korrapäraselt kooris. Ja proovisin salsat. Ja tšatšat. Ja kokkamist (pilt kuskil üleval!). Ühesõnaga kõike, mida pakuti.
Lisaks oli meile ette nähtud veel paar erilisemat päeva, näiteks üsna akadeemia alguses leidis aset suur matkapäev ning kõik said valida nelja marsruudi vahel. Minu esimeseks valikuks osutus kanuumatk Müritzi rahvuspargis ning tuleb tõdeda, et ikka neetult õigesti valisin! Kõige enam meeldis mulle sõita mööda kitsaid sadade vesiroosidega täidetud jõelõike, mida ääristasid roheliste veeni ulatuvate väätidega puud. Pilte mul sellest paraku ei ole, sest oma kaamerat ma kanuusse võtta ei usaldanud. Hea oligi: keerasime oma kanuu Janely ja Rebekaga kahel korral ümber, kui poistega võidu kimasime.
Suur grilliõhtu pärast matka:
 Stockbrötchen - toki otsa keerutatud saiatainas, mille kõik endale ise parajaks grillida saavad
Veel oli meile ette nähtud kaks teemapidu. Esmalt titepidu, mis mulle tohutult meeldis. Olid nii pime peosaal, hea muusika, tasuta kokteilid kui ka viimase peal rahvas. Teise peo korraldasime Kadri ja Marianniga ise. Otsustasime džunglipeo kasuks. Riputasime lakke banaane (!) ja rohelisi õhupalle, kaunistasime seinad kollaste lilledega ja kleepisime klaasuksele palmigi, asetasime laudadele ananasse ning varusime külmikusse 109 liitrit vedelikku kokteilide tarbeks. 
Enne algust:
Paari sõnaga siis ka seltskonnast. Meid kantseldas AKL, mis koosnes Akademieleiteritest ning Kursleiteritest. Naljakas öelda, aga just neid ma vist kõige rohkem igatsema jäängi, sest nad kõik olid viimase peal ja me saime hästi läbi. Ka osavõtjad sümpatiseerisid mulle väga. "Bleib so" kirjutasid nii Justus kui ka Marten mulle oma hüvastijätukirjade lõppu, mis on vist küll kõige kenam asi, mida kellelegi öelda. :)
Viimasel päeval saime lennujaamas 12 tundi vaba aega, nii et läksime Berliini peale tuuritama. Teate küll, kohustuslikud Brandenburgi väravad, Starbucks, väike šoppamine ja tingimata Alexanderplatz. Lisaks käisime kuskil üsnagi peenes kohas lõunat söömas. Tagasi lennujaama naasnud, võis meie kojusõit alata. Tallinnas vedas Janely mind esmalt mäkki, kus tegi mulle resoluutselt happy meal'i välja. Saime endile imeilusad rohelised konnakellad! Seejärel sõidutas ta mu Tartusse, kusjuures kolmandik teest kulges lobisedes, teine kolmandik lauldes ja kolmas muidugi magades.
Kokkuvõttes ületas akadeemia tingimata mu ootused ja kindlasti tahaksin uuesti näha Emiljat, Laurat, Filipit, Sarahyat, Habit, Sevgit, Martenit, Justust, Karlist, Rebekat, Konstantini, Herminet, Jokat, mõlemat Sebastianit, Katrinit... Rääkimata kõige lahedamatest eestlastest Kadrist, Otist, Janelyst ja Mariannist, kellega me veel selles elus kokku saame ja Ligrettot mängime! :)
Tagasi Eestis: