August 7, 2014

Minu pöörased seiklused Saksamaal

Olen elusa ja tervena naasnud pea kolmenädalaselt Saksamaa-tripilt, mis oma lustakuse ja tormilisusega tingimata mu suve highlight'ide hulka pääses!
Minu armas T.2 kursus Greifswaldi ülikooli laboris oma DNA'd uurimas:
Raske on millestki konkreetsest alustada, sest toimus palju ja peas valitseb emotsioonide, mälestuste ja tunnete segapundar. Katsun aga nüüd rahulikult sisse hingata ja rääkida kõigest, mis pähe kargab. Esmalt asukohast. Elasime Torgelow'i lossi eraldatud territooriumil, kus meil olid viimase peal elamistingimused. Meie pesast, mis paiknes kohe lossi kõrval, ei puudunud näiteks hiiglaslik Wohnzimmer (elutuba), kuhu õhtuti kõik unetud kogunesid, maast laeni kõrguvad aknad ega isegi küülikukasvandus! 
Schloss Torgelow:
Haus der Zukunft:
Kui jutt läks juba pikkadele õhtutele elutoas, võin sama hästi ka oma magamisharjumustest rääkida. Õigemini nende puudumisest. Üsna pea kujunes välja kindel seltskond, kellega igal ööl kaarte laoti või paadisillal istuti. Oma reisipäevikut sirvides vaatan, et magamamineku kellaajad olid mul igal ööl üsna sarnased: 05.20, 03.18, 03.12, 04.30, 03.48, 03.15, 05.05. Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida, et hommikul pidi kell 7 ärkama, sest tegu polnud meil siiski lullilöömise-, vaid õppimislaagriga. Nõnda väheste unetundide mõjul hakkasin näiteks täiesti ärkvel olles unenägusid nägema ja oma terves mõistuses kahtlema, kuid õnneks 15-minutilised power nap'id, mida rõõmuga harrastama hakkasin, päästsid mu.
Ühel õhtul otsustasime kokkamisklubi kasuks:
Toit oli imehea. Ja seda anti ikka hiiglaslikes kogustes: hommikusöök, Milchpause, lõunasöök, Kuchenpause, õhtusöök. Ometi varieerusid erinevad road nõnda palju, et ma kordagi üht ja sama asja mitu korda sööma ei pidanud. Kõik need krõbedad kartulid, erinevad pastad, tofuvardad, köögiviljawokid, paneeritud kalad, kõikvõimalikud lihad, maisitõlvikud, karrikastmed... appi. Isegi koogid ei sarnanenud kunagi!
Nagu juba mainitud, pidime ka kõvasti õppima. Või õigemini tundus mulle, et vaid meie kursus nägi ränka vaeva, teised joonistasid või arutasid niisama maailmaasju. Ma ei liialda, kui ütlen, et meil oli tohutult raske. Nagu hiljem selgus, tegelesime ülikooli II kursuse materjaliga ning seda kõike muidugi saksa keeles. See oli vist esimene tund, kui Sebastian minu käest päris, kas mul on mõnd head mõtet DNA biheeliksi paljundamiseks. :) Õppisime tohutult uusi mõisteid, võtteid ja lühendeid, mida ma nüüd paraku vaid saksa keeles oskan. Tegime ükskord sammhaaval teoorias läbi ka meduusi helendava geeni siirdamise liblikale. Ehkki ma pärast seda tundi oma salajase soovi (sirguda kunagi geenitehnoloogiks) nurka viskasin, ei kahetse ma oma kursuse valikut: nii Joka kui ka Sebastian, meie Kursleiterid, olid mõlemad ülilahedad ja tundides sai palju nalja. Lisaks olen ma ääretult uhke enda ja Kadri üle, sest töötasime ikka meeletult võõrkeelset üdini teaduslikku materjali läbi ning saime sellest pärast viiesajandat ülelugemist aru ka!
Viimaseks esitluseks õppimas:
Nagu ülalt juba selgus, käisime ka laboris katseid tegemas. Esmalt pidime kõik ise sõrmest verd võtma. Oma reisipäevikusse kirjutasin nõnda: "Surkisin ma mis ma surkisin, ent oma pipetti täita ei suutnud. Tegin endale hoopis mõttetult haiget. Õnneks tuli mulle appi Joka, kes vilunud liigutusega mu sõrme lõhestas, nii et paras kogus verd kenasti õigesse kohta voolas. Mul pidi väga hea voolavusega veri olema, kui tore!".
Vahepeal minestas ka meie kursavend Joris enda verd nähes ära, kusjuures tema esimeseks liigutuseks pärast teadvusele tulekut oli telefoni järele haaramine, et enda ümber koogutavate inimestega üks selfie teha.
Pärastpoole pesime ja tsentrifuugisime oma verd, segasime ta lõpuks kokku isegi PCR lahusega, mille ise valmistanud olime.

Ometi ei kulutanud me kogu aega õppimisele, ei. Käisime ujumas, mängisime võrk-ja korvpalli, korraldasime veepommidega sõja... muide, hetkel, mil sületäit veega varustatud õhupalli tassisin, tuli mu juurde rõõmsameelne Sebbel, kes mu lihtsalt vastu seina litsus, nii et ma pallid käest pillasin. Terve koridor ujus. Paralleelselt leidsid aset ka KüA'd, mis kujutasid endast mitmekesiseid vabaaja veetmise võimalusi. Mina käisin näiteks korrapäraselt kooris. Ja proovisin salsat. Ja tšatšat. Ja kokkamist (pilt kuskil üleval!). Ühesõnaga kõike, mida pakuti.
Lisaks oli meile ette nähtud veel paar erilisemat päeva, näiteks üsna akadeemia alguses leidis aset suur matkapäev ning kõik said valida nelja marsruudi vahel. Minu esimeseks valikuks osutus kanuumatk Müritzi rahvuspargis ning tuleb tõdeda, et ikka neetult õigesti valisin! Kõige enam meeldis mulle sõita mööda kitsaid sadade vesiroosidega täidetud jõelõike, mida ääristasid roheliste veeni ulatuvate väätidega puud. Pilte mul sellest paraku ei ole, sest oma kaamerat ma kanuusse võtta ei usaldanud. Hea oligi: keerasime oma kanuu Janely ja Rebekaga kahel korral ümber, kui poistega võidu kimasime.
Suur grilliõhtu pärast matka:
 Stockbrötchen - toki otsa keerutatud saiatainas, mille kõik endale ise parajaks grillida saavad
Veel oli meile ette nähtud kaks teemapidu. Esmalt titepidu, mis mulle tohutult meeldis. Olid nii pime peosaal, hea muusika, tasuta kokteilid kui ka viimase peal rahvas. Teise peo korraldasime Kadri ja Marianniga ise. Otsustasime džunglipeo kasuks. Riputasime lakke banaane (!) ja rohelisi õhupalle, kaunistasime seinad kollaste lilledega ja kleepisime klaasuksele palmigi, asetasime laudadele ananasse ning varusime külmikusse 109 liitrit vedelikku kokteilide tarbeks. 
Enne algust:
Paari sõnaga siis ka seltskonnast. Meid kantseldas AKL, mis koosnes Akademieleiteritest ning Kursleiteritest. Naljakas öelda, aga just neid ma vist kõige rohkem igatsema jäängi, sest nad kõik olid viimase peal ja me saime hästi läbi. Ka osavõtjad sümpatiseerisid mulle väga. "Bleib so" kirjutasid nii Justus kui ka Marten mulle oma hüvastijätukirjade lõppu, mis on vist küll kõige kenam asi, mida kellelegi öelda. :)
Viimasel päeval saime lennujaamas 12 tundi vaba aega, nii et läksime Berliini peale tuuritama. Teate küll, kohustuslikud Brandenburgi väravad, Starbucks, väike šoppamine ja tingimata Alexanderplatz. Lisaks käisime kuskil üsnagi peenes kohas lõunat söömas. Tagasi lennujaama naasnud, võis meie kojusõit alata. Tallinnas vedas Janely mind esmalt mäkki, kus tegi mulle resoluutselt happy meal'i välja. Saime endile imeilusad rohelised konnakellad! Seejärel sõidutas ta mu Tartusse, kusjuures kolmandik teest kulges lobisedes, teine kolmandik lauldes ja kolmas muidugi magades.
Kokkuvõttes ületas akadeemia tingimata mu ootused ja kindlasti tahaksin uuesti näha Emiljat, Laurat, Filipit, Sarahyat, Habit, Sevgit, Martenit, Justust, Karlist, Rebekat, Konstantini, Herminet, Jokat, mõlemat Sebastianit, Katrinit... Rääkimata kõige lahedamatest eestlastest Kadrist, Otist, Janelyst ja Mariannist, kellega me veel selles elus kokku saame ja Ligrettot mängime! :)
Tagasi Eestis:

2 comments:

  1. kuule jube hea näeb välja see postitus! Aint et tahaks su lugusid laivis ka kuulda :)

    ReplyDelete
  2. Aitäh sulle, sellisel juhul peame ju veel sel sulnil augustikuul kohtuma!! :)

    ReplyDelete