September 30, 2014

Õhtuseid mõtisklusi

Märkamatult on lõppemas septembrikuu, mis on üsna valutult ja lebolt möödunud. Kindlasti mängib siin olulist rolli nõksu väiksema koormusega tunniplaan ja ka üleüldine sisseharjumisperiood. Vaba ajaga ei osanud ma midagi peale hakata, nii et kuhjasin endale järgemööda sületäite viisi kohustusi-katsumisi-lubadusi, mis aga alles nüüd, kuu aja möödudes, tunda hakkavad andma. Ja seda kohe päris pitsitavalt. Ühtäkki näib, et kõik, absoluutselt kõik tähtajad on määratud samadele päevadele: korraga vajab tegemist miljon toimetust, kusjuures hilisõhtud kuluvad sellele, et saata ära käesoleva õhtu tähtajaga märgitud meile. Samas tundub mulle, et tegu on paratamatusega, sest teisiti ma elada ei oskagi.
Ühtlasi tundub, et kirjutamispalavik, mis mind septembris tabas (võrrelge selle kuu postituste arvu eelnevatega!) on mu maha jätnud, millest on maru kahju. Eriti arvestades tõsiasja, et üsna pea tuleks esitada eesti keele õpetajale kirjand ja kui veab, siis ka ühele konkursile essee. 
Naljakas: just eelmisel nädalal pärjati mind 16. mail (!) kirjtatud Balti keti essee eest auhinnaga! Veider.

September 23, 2014

Kust tulevad raamatud?

Lindil tõttab tuhat lehte,
masin trükib miljon sõna.
Valmib raamat, uus ja ehtne,
aga metsa pole enam.
(Ei jäänud alles ühtki puud
ja kännu kohal nutab tuul.)

September 20, 2014

Õnnis laupäev

Eile öösel puruväsinult koju jõudnud ja voodisse vajunud, jõudis mu aju veel korraks mõelda, kui hea see ikka on, et ma nüüd kas või poole lõunani oma pehmes voodis magada võin. Hommikul arendasin  sama mõtet edasi ja jõudsin järeldusele, et viimasest mõnusast-magusast laupäevast, mil oma voodis ärgata sain, on möödas väga kaua aega. Märkmiku abiga tegin kindlaks, et...
...eelmisel laupäeval olin Passaus, Saksamaal; nädal enne seda Tallinnas plaati lindistamas; nädal enne seda retkel Põhja-Eestis; nädal enne seda LEO koosolekul Viljandis ja Balti keti kontserdil; nädal enne seda Tallinnas; nädal enne seda Tõrva loitsul; kolmel nädalal enne seda Saksamaal bioloogiat õppimas. Viimane laupäev, mil sama õndsalt kodus sain kulgeda, oli 12. juulil!! Sellises valguses tekib tahtmine tänast päeva suisa tähistada. :)
Nüüdseks olen end argipäevalainele seadnud. Koolirutiin taob taustaks tuttavat biiti ja sügis, mu lemmikaastaaeg, võtab üha enam võimust. Tulevikuotsused näivad petlikult mägede taga peituvat, praegu on kõik turvaline ja hea.

September 15, 2014

Armastusega Lõuna-Saksamaalt

Mu väike seiklus sai läbi: koju jõudsin öösel kell kolm, kuid õppisin (niivõrd-kuivõrd) kella viieni ja käisin täna juba kooliski. Tunded on muidugi ülevoolavad, sest tegemist oli imetoreda reisiga.
München. Linn, mille külastamisest olin juba ammu unistanud. Veetsime seal kaks ööd. Meid (viit Eesti tüdrukut) majutas sõbralik Vera, kelle elamises leidsid aset ka arvukamad kogunemised: teisedki sakslased soovisid meile pilgu peale visata. Käisime väga palju linna peal, külastasime erinevaid söögikohti ja baare, šoppasime ja nägime ka Baierimaale tüüpilist turgu, kus lasime hea maitsta sakslastele nõnda tüüpilistel Brezel'itel. Kiidan väga Müncheni äärmiselt sooja ja kodust aurat!
Üks asi jäi mind aga kohe esimesel õhtul kriipima. Oma reisipäevikusse kirjutasin järgnevad read: 
"Kuivõrd kummaline muutus on toimunud minu peas! Suvel Torgelow's ei tundnud ma absoluutselt, et mu saksa keel kuidagi arenenud oleks, aga hoia ja keela! Siin selgub, et ma ainult saksa keeles laterdada tahakski ning mis kõige kummalisem: kõik mu mõtted hüppavad pähe esmalt saksa keeles, alles siis tõlgin nad inglise keelde ümber. Mul pole elu sees nõnda veel juhtunud. Uskumatu. Minu suureks kurbuseks toimub suhtlus siiski inglise keeles ja ma pean end pidevalt kontrollima, et "vales" keeles ei räägiks. Täna U-Bahni oodates küsisin juba südamerahus Veralt: "Wohin sollten wir dann eigentlich fahren?", ilma et ise ööd ega mütsi mõiganud oleksin."
Keelebarjääri kõrval seisin silmitsi ka teise, märksa suurema probleemiga. Väljavõte teisest hommikust:
"Kui asi samamoodi jätkub, olen üsna pea rahast lage. Eile suutsin küll suurte raskustega enda poolt kehtestatud päevalimiiti mitte ületada (10 senti jäi puudu), aga üha keerulisemaks läheb. [---] Pean paremini piiri pidama, kui soovin ka šoppama minna, sest praegu tundub, et raha libiseb selletagi nelja ilmakaarde laiali."
Olgu siinkohal öeldud, et tulin siiski suisa imetlusväärse täpsusega toime ega kahetse ühtegi ostu, kõik läks täie ette!
Regensburg. Linn, millest ma polnud iial kuulnudki. Kahjuks jõudsime seal veeta vaid ühe pärastlõuna, sest meie tegelikuks sihtpunktiks oli seatud kohe Austria piiri ääres paiknev Passau. Ometi oli tegu jällegi väga positiivse kogemusega, sest sel päeval sain üpriski paljude suvaliste sakslastega smalltalk'ida. 
Passau. Linn, kuhu pöörduksin iga kell tagasi. Passau üllatas mind oma positiivse vaimuga, mis minusse sügava jälje jättis. Linnake on täis munakivisid, kauneid maju, mägesid ja udu. Kokku elab seal vaid 50 000 inimest ning kuna tegemist on samuti ülikoolilinnaga, moodustavad suure osa sellest üliõpilased. Siinkohal tõmbaksin paralleele muidugi Tartuga... Saime kahekes ööks ka uued magamiskohad, sel korral küll mitte enam viiekesi koos, vaid eraldi. Mina ja Mariliis sattusime Lisa juurde, kellega tohutult vedas: alalõpmata keetis ta meile teed, kohvi või chaid, tundis meie tegemiste vastu huvi ja üleüldse pakkus head seltskonda.
Vaade Passaule:
Kuid siis jõudis kätte viimane õhtu, mis muutis kõik. Mu armastus Passau vastu muutus jumaldamiseks, kui toimus Passauer Herbstdult ehk teisisõnu väiksemates mõõtmetes õllefestival. Päris Oktoberfest algab käesoleva nädala neljapäeval (see ei toimugi oktoobris!) ning meie saatjate sõnul vedas meil väga, et säärasest hullusest pääsesime. Olen ise sama meelt. Täiusliku meeleolu saime Dult'ilt kätte, kuid samas jäi ürituse suurus mõistlikesse mõõtmetesse.
Olen üsna kindel, et sama õhtu jõudis mu elu lahedaimate õhtute TOP kümnesse. Raske on seda kirjeldada, sest ma pole midagi säärast varem oma silmaga näinud. Kõik toimus justkui mõnes Tolkieni teose põhjal vändatud härjapõlvlasfilmis: ruudulistes vestides ja pentsikutes traksipükstes mehed, suurte dekolteedega õllekandjad, tempokas taustamuusika... kõik oli olemas! 
Ja ehkki ma olen alati väga-väga teadlikult vältinud alkoholipilte blogis, pean sel korral erandi tegema, sest tegemist oli ju sellegipoolest õllefestivaliga! :)
Õhtu edenedes kasvas elevus veelgi, saksakeelsed tundmatud laulud vaheldusid rahvusvaheliselt menukate hittidega ja lõpuks tantsisid kõik toolidel. 
Üks tähelepanek: mulle tundub, et sakslased ei lähe laulmisest sugugi nii hasarti kui meie, sest ehkki nad täiest kõrist kaasa laulsid ja õõtsusid, puudus neil täielikult karjumis- ja vilistamisvajadus laulude vahel (teate küll, kõik see kõrge häälega "wooohooo" jne), nii et ma seal ilmselt paljude kõrvu riivasin (samas võib-olla pole ka see hõiskamine mitte eestlaste, vaid minu ja mu tutvusringkonna (ja kõigi nende inimeste, keda kontsertidel kuulnud olen) tunnusmärk, ma ei tea). Ükskõik, sest õhtu oli mega!
Nüüd luban olla mõnda aega tubli ja produktiivne, lugeda nii saksa- kui ka eestikeelset kirjandust, kirjutada esseesid ja mitte lahkuda mitmeks päevaks koolist!

September 10, 2014

Maailm meid saadab, aga koju ta ei too

Hei sõbrad, täpselt tunni aja pärast istun Tallinna poole kihutavasse bussi ning päeva lõpuks leian end kõigi eelduste kohaselt elusa ja tervena Münchenist, kuhu jään viieks päevaks. Päris täpselt ei oskagi ma hetkel määratleda, mida tegema lähen, eks see mingisugune LEO sõpruskohtumine ole... Koha sain väga spontaanselt, nimelt helistas millalgi kevade lõpus Laura mulle hetkel, mil kinos filmi avatiitrite algust ootasin. Kiirelt sai telefoni lausutud "okei" ja siin ma nüüd siis täielikus teadmatuses istun, endale ei ole veel miski kohale jõudnud.
Ühtlasi on see mu esimene kord lennata vaid käsipagasiga, see tekitab ikka korralikku peavalu. Poole mu kohvri kaalust moodustab peegelkaamera, teise poole varujalanõud. Mu ultratäpne kaal näitas, et kohver ületab piirinormi saja grammiga, mistõttu võtsin ühe võõrustajatele mõeldud šokolaaditahvli välja. That's how we roll!

Minu suvi 2014: VIDEOKOKKUVÕTE

Siin ta lõpuks on: video, mille teostamise idee mul juba kevadel, mil oma uue peegelkaamera filmimisfunktsiooni avastasin, peas maad võttis! Plaan oli lihtne: katsuda võimalikult paljut enda ümber mitte vaid fotodena, vaid ka videomaterjalina salvestada. Teostusega läks juba keerulisemaks, sest kes see ikka viitsib seda suurt kaamerat kõikjale kaasa tassida ning siis veel fotokotist välja õngitseda... paljud tegevused-kohad-seiklused jäid seetõttu allolevas videos kajastamata, seetõttu vabandan ka teie ees, armsad sõbrad, kes te siia võib-olla ei pääsenud. Sellegipoolest olete mulle ääretult kallid, tänan teid oma senise elu parima suve eest! :)
Video tuli nagu ta tuli, sest monteerimine ja heliefektidega mässamine on minu jaoks täiesti pime maa. Ladusin klipid ritta, kärpisin neid ja panin taustaks haarava laulu - voila! Õigus, lisasin suuri jõupingutusi kasutades ka pealkirja. :) Loodan väga, et see teile veidigi meelelahutust pakub,

September 6, 2014

Viimseid noppeid suvest

Suvi lõppes väga kaunilt! Viimasest nädalast meenub eredaimalt muidugi kolmepäevane reisike koos Marilinnu ja Annaga Põhja-Eestisse. 
Esimesel õhtul istusime koos piknikukorvi ja šampusega pankrannikul, nautides kollakates toonides päikeseloojangut. Meie erapeokese lõpetasid tumedad vihmapilved, mis viimse päikesekiire kadumisel horisondi taha meid halastamatult materdama asusid. Lausvihmas ja kottpimedas mööda põlde koju jooksmisest kujunes muidugi ooper omaette. Aga saime vähemalt uue hea loo oma sellest-informeerin-ühel-päeval-veel-oma-lapselapsi-kui-ma-seda-siis-veel-muidugi-mäletan-ja-oluliseks-pean-listi!
Sama meri ja sama aeg, ainult et paremalt küljelt:

Teisel päeval istutasime aiamaal maasikataimi ümber ning käisime Kiviõli tuhamägedel turnimas. Vaate üle kurta ei saa, soovitan soojalt ükstaspuha millise otsa ronida!
Õhtul tähistasime väärikalt muinastulede ööd, mille tarbeks süütasime mererannas lõkke. Väga kena õhtu oli! Midagi eriti rohkemat ma oma napisõnalisuses ei oskagi välja tuua, grillisime sütel ka mu kaasa veetud maisitõlvikuid.
Oma kire maisitõlvikute vastu avastasin esmakordselt Saksamaal, kus seda grillitult maitsta sain. Appi, milline helge äratundmisrõõm see oli! Imeline! Kaisa pool ööbides tassisime endile põllult tõlvikud koju ja lasime samuti hea maitsta, see oli teine kord mu elus. Ja siis ma murdusin. Käisime järgmisel hommikul põllul ja ma vedasin endale seljakotitäie maisi koju, täpsemalt 25 tõlvikut. Suur oli mu kohkumus, kui avastasin, et pere neisse umbusklikult suhtub. Nüüd ma siis istun oma hunnikuga üksi, ammu ei jaksa enam ühegi järele kätt tõsta ning võimaluse korral tassin neid kõikjale ja jaotan laiali.

Muidugi jäi meil aega üle ka niisama lõbutsemiseks, rääkimiseks ja lollitamiseks, seda sõna otseses mõttes (illustreeriva näitena vaadata allolevat fotot). Reisike lõppes 31. augusti pärastlõunal, kuid see ei tähendanud veel suve lõppu, ei. Pea poole viieni hommikul sai istutud ja lõbutsetud meie traditsioonilise Härma seltskonnaga, millest - kui nüüd järele mõelda - Härmakad vist kõige väiksema osa moodustavad. Kummardus teile, semud!
Nüüd olen juba mõttega koolist niivõrd-kuivõrd harjunud. Lause "kõik on uus septembrikuus" pole veel eales kõlanud nii õigesti, sest kunagi varem pole selle märksõnadeks olnud DSD, LEO, Leelo ega see kõige kurikuulsam sõna: ülikool. Aga sellest juba õige pea pikemalt. 
Homme (tegelikult täna) varahommikul sõidan aga juba terveks nädalavahetuseks Tallinnasse oma uue neidudekooriga plaati salvestama, loodame parimat (et helimees mind välja ei viska vms)!

September 1, 2014

Lõpu algus

Olen nüüdseks seljatanud kaksteist pidulikku 1. septembri aktust, vend üheksa. Ühel väga-väga kaugel päeval, mis kivide, kändude, küngaste ja suisa kaljude tagant vaid vaevu-vaevu terendab (sedagi vaid edukamatel päevadel), seisame loodetavasti ikka samas kohas, ainult et koos lillekuhjadega!
See pole nali ega poeetiline liialdus, kui ma ütlen, et ma algavaks kooliaastaks absoluutselt valmis ei ole. Suvi lõppes nõnda järsult, et see mulle endiselt kohale pole jõudnud. Kindlasti katsun kirjutada veel ühe suvepostituse ja kui veab, siis saan valmis ka oma kokkuvõtva suvevideo, mille kallal viimastel kuudel püüdlikult nokitsenud olen...
Palju edu ja külma närvi kõigile, seda läheb ikka tohutult vaja!