September 15, 2014

Armastusega Lõuna-Saksamaalt

Mu väike seiklus sai läbi: koju jõudsin öösel kell kolm, kuid õppisin (niivõrd-kuivõrd) kella viieni ja käisin täna juba kooliski. Tunded on muidugi ülevoolavad, sest tegemist oli imetoreda reisiga.
München. Linn, mille külastamisest olin juba ammu unistanud. Veetsime seal kaks ööd. Meid (viit Eesti tüdrukut) majutas sõbralik Vera, kelle elamises leidsid aset ka arvukamad kogunemised: teisedki sakslased soovisid meile pilgu peale visata. Käisime väga palju linna peal, külastasime erinevaid söögikohti ja baare, šoppasime ja nägime ka Baierimaale tüüpilist turgu, kus lasime hea maitsta sakslastele nõnda tüüpilistel Brezel'itel. Kiidan väga Müncheni äärmiselt sooja ja kodust aurat!
Üks asi jäi mind aga kohe esimesel õhtul kriipima. Oma reisipäevikusse kirjutasin järgnevad read: 
"Kuivõrd kummaline muutus on toimunud minu peas! Suvel Torgelow's ei tundnud ma absoluutselt, et mu saksa keel kuidagi arenenud oleks, aga hoia ja keela! Siin selgub, et ma ainult saksa keeles laterdada tahakski ning mis kõige kummalisem: kõik mu mõtted hüppavad pähe esmalt saksa keeles, alles siis tõlgin nad inglise keelde ümber. Mul pole elu sees nõnda veel juhtunud. Uskumatu. Minu suureks kurbuseks toimub suhtlus siiski inglise keeles ja ma pean end pidevalt kontrollima, et "vales" keeles ei räägiks. Täna U-Bahni oodates küsisin juba südamerahus Veralt: "Wohin sollten wir dann eigentlich fahren?", ilma et ise ööd ega mütsi mõiganud oleksin."
Keelebarjääri kõrval seisin silmitsi ka teise, märksa suurema probleemiga. Väljavõte teisest hommikust:
"Kui asi samamoodi jätkub, olen üsna pea rahast lage. Eile suutsin küll suurte raskustega enda poolt kehtestatud päevalimiiti mitte ületada (10 senti jäi puudu), aga üha keerulisemaks läheb. [---] Pean paremini piiri pidama, kui soovin ka šoppama minna, sest praegu tundub, et raha libiseb selletagi nelja ilmakaarde laiali."
Olgu siinkohal öeldud, et tulin siiski suisa imetlusväärse täpsusega toime ega kahetse ühtegi ostu, kõik läks täie ette!
Regensburg. Linn, millest ma polnud iial kuulnudki. Kahjuks jõudsime seal veeta vaid ühe pärastlõuna, sest meie tegelikuks sihtpunktiks oli seatud kohe Austria piiri ääres paiknev Passau. Ometi oli tegu jällegi väga positiivse kogemusega, sest sel päeval sain üpriski paljude suvaliste sakslastega smalltalk'ida. 
Passau. Linn, kuhu pöörduksin iga kell tagasi. Passau üllatas mind oma positiivse vaimuga, mis minusse sügava jälje jättis. Linnake on täis munakivisid, kauneid maju, mägesid ja udu. Kokku elab seal vaid 50 000 inimest ning kuna tegemist on samuti ülikoolilinnaga, moodustavad suure osa sellest üliõpilased. Siinkohal tõmbaksin paralleele muidugi Tartuga... Saime kahekes ööks ka uued magamiskohad, sel korral küll mitte enam viiekesi koos, vaid eraldi. Mina ja Mariliis sattusime Lisa juurde, kellega tohutult vedas: alalõpmata keetis ta meile teed, kohvi või chaid, tundis meie tegemiste vastu huvi ja üleüldse pakkus head seltskonda.
Vaade Passaule:
Kuid siis jõudis kätte viimane õhtu, mis muutis kõik. Mu armastus Passau vastu muutus jumaldamiseks, kui toimus Passauer Herbstdult ehk teisisõnu väiksemates mõõtmetes õllefestival. Päris Oktoberfest algab käesoleva nädala neljapäeval (see ei toimugi oktoobris!) ning meie saatjate sõnul vedas meil väga, et säärasest hullusest pääsesime. Olen ise sama meelt. Täiusliku meeleolu saime Dult'ilt kätte, kuid samas jäi ürituse suurus mõistlikesse mõõtmetesse.
Olen üsna kindel, et sama õhtu jõudis mu elu lahedaimate õhtute TOP kümnesse. Raske on seda kirjeldada, sest ma pole midagi säärast varem oma silmaga näinud. Kõik toimus justkui mõnes Tolkieni teose põhjal vändatud härjapõlvlasfilmis: ruudulistes vestides ja pentsikutes traksipükstes mehed, suurte dekolteedega õllekandjad, tempokas taustamuusika... kõik oli olemas! 
Ja ehkki ma olen alati väga-väga teadlikult vältinud alkoholipilte blogis, pean sel korral erandi tegema, sest tegemist oli ju sellegipoolest õllefestivaliga! :)
Õhtu edenedes kasvas elevus veelgi, saksakeelsed tundmatud laulud vaheldusid rahvusvaheliselt menukate hittidega ja lõpuks tantsisid kõik toolidel. 
Üks tähelepanek: mulle tundub, et sakslased ei lähe laulmisest sugugi nii hasarti kui meie, sest ehkki nad täiest kõrist kaasa laulsid ja õõtsusid, puudus neil täielikult karjumis- ja vilistamisvajadus laulude vahel (teate küll, kõik see kõrge häälega "wooohooo" jne), nii et ma seal ilmselt paljude kõrvu riivasin (samas võib-olla pole ka see hõiskamine mitte eestlaste, vaid minu ja mu tutvusringkonna (ja kõigi nende inimeste, keda kontsertidel kuulnud olen) tunnusmärk, ma ei tea). Ükskõik, sest õhtu oli mega!
Nüüd luban olla mõnda aega tubli ja produktiivne, lugeda nii saksa- kui ka eestikeelset kirjandust, kirjutada esseesid ja mitte lahkuda mitmeks päevaks koolist!

2 comments:

  1. Mis oli selle vahva väikese reisi üllam eesmärk? Miks just praegu ja miks just selline reis? :D
    Reisimine ja kirjandus on ikka ja alati toredad!

    ReplyDelete
  2. Julgen pakkuda, et tegelikkuses oli reisi eesmärgiks näidata LEOde ühtsust, mis tegelikult ka hästi välja tuli. Kui seni olin käinud ainult oma koduklubi koosolekutel ja ajanud mingisugust väikest asja, siis nüüd tajusin pilti kohe suuremalt, nägin, mida teised teevad ja muidugi sain palju uusi ideid, mida nüüd siingi rakendada. :)

    ReplyDelete