October 25, 2014

Jaht virmalistele

Ma ei tea, millega olen kõrgemaid jõude solvanud, et nad on resoluutselt langetanud otsuse mulle virmalisi mitte näidata. Kannan siis mingit ränka karmavõlga või on minu kurbust lihtsalt nii tore jälgida, aga helklev smaragdroheline valgus taevavõlvil jääb minu silmadele vististi igaveseks nähtamatuks.
Elan, mitte ainult ei võta ruumi! Pildi tegemise au kuulub Piiale.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama saatuslikust päevast, mil kandsin virmalised mõttes oma mida-tahan-näha-enne-surma-listi. Sellest ajast saati olen püüdlikult jälginud kõikvõimalikke virmaliste prognoose ja kui magamaminekutung on vähegi kannatanud, olen soodsatel öödel nii mõnegi tiiru õues teinud. Tulutult. Vahest kõige meeldejäävam seik toimus ööl, mil virmaliste Facebooki kommuun äkitselt äärmiselt aktiivseks muutus. Ühtäkki pasundasid kõik, et sel ööl jääb magamata ning säärast vaatemängu pole juba ammu nähtud. Üksteise võidu laeti üles juba esimesi fotosid, kusjuures mitte ainult põhja pool jäädvustatuid,  ja jagati nippe. Vaatasin minagi neid üha kasvava ärevusega ning tundsin rinnus pakitsust: aeg on saabunud! Hüppasime isaga autosse, kusjuures valisin samal ajal vaese Marilinnu numbri, kes juba hambaid pesi. Otsustavalt käsutasin ta maja ette, kust ta peale korjasime ja linnast välja sõitsime. Meie unustamatu virmaliste retk võis alata!!
*
*
*
Me ei näinud mitte midagi.
Kaks ööd tagasi sõitsime Piia, Evelini ja Ragnega linnast välja, et tähti kaadrisse püüda. Tegelikult lootsid kõik meist salamisi ka virmalisi - Facebooki kommuun on nüüd, pimedatel öödel, üha enam hoogu kogumas - näha, ent otseselt välja me seda öelda ei söandanudki. Varustus oli enam kui piisav: suusapesud, villased sokid, sulejoped, kindad, sallid, mütsid, kampsunid, statiivid, termosed, peegelkaamerad, tühjad mälukaardid ja muud möllud. Kohale jõudnud ja kiiskavad autotuled kustutanud, täitis meid kõiki õõnestav aimdus, mis sai välja astudes kinnitust: taevas oli lauspilves!
Selle öö veetsime ühes oma termoste ja sulejopedega Piia saunamajas, kus viimaste järele tõtt-öelda mingisugust tarvidust ei olnud, sest õdusalt soe oli seal niigi. Ühtlasi leppisime kokku, et maksku mis maksab, juba järgmisel ööl katsetame uuesti!
Jõudiski kätte järgmine öö. Kuna olin enam kui kindel, et ka sel korral kujuneb ettevõtmine lihtsalt tüdrukutega koosviibimiseks, ei viitsinud ma enam sugugi nõnda pingutada. Kahe paari kinnaste asemel tõmbasin kätte ühe, sooja talvejope asemel panin selga sügismantli. Viimane oli tingimata viimase saja aasta halvim otsus, kuid õnneks oli mul siiski piisavalt taipu suusapesu ja soe kampsun alla jätta. Varutasime end - nagu eelmiselgi ööl - Statoilis ning retk võis taaskord alata!
Sel korral tervitas tähistaevas meid oma täies hiilguses. Isegi hetkeline torge olematute virmaliste pärast kadus pärast esimeste langevate tähtede silmamist. Asusime hoogsasti oma kaameratega maadlema. Nagu arvata võis, oli sügismantlis meeletult külm. See ei takistanud meid aga vapralt kella kolmeni välja jäämast ning kõiksuguseid võtteid katsetamast. Mis eriti huvitav, nii minu kui ka Evelini kaamerad püüdsid piltidele üksteise võidu rohekat kuma, mida me aga pilke taevasse suunates ei näinud. Algul arvasin, et tegemist on linnakumaga, aga üha rohkem hakkasin uskuma, et need on tõepoolest meie silmade jaoks liialt nõrgad valgussambad. Alloleval pildil on küll rohkem illustratiivne tähendus, sest siin on valgus tingitud ilmselt tõepoolest linnatuledest, aga kuna jäädvustused valgussammastest tulid siiski veel blogisse lisamiseks liialt hädised, peate rahulduma mu suusõnalise kinnitusega. :)
Koos sai palju nalja, eriti meeldis meile mõistagi eneste siluette jäädvustada. Unegraafik on nüüd muidugi taaskord katastroofilises seisus, tõtt-öelda olen viimase kolme öö peale kokku vaid kaheteistkümneks tunniks sõba silmale saanud. Muidugi ei saa üle ega ümber ka teatavatest kõrvalnähtudest. Eile hommikul ärkasin näiteks võpatusega kell 09.10, olles oma põrandal askeldava õega kahekesi koju jäänud. "Kas ma pidin su poole üheksaks lasteaeda viima?!?" uurisin temalt ahastusega, sest öösel fotojahilt saabudes polnud ma sellele sugugi mõelnud. Tema rõõmsa jaatava vastuse peale kargasin justkui välgust rabatuna püsti, tõmbasin samaaegselt riideid selga nii talle kui ka endale. Kiiresti-kiiresti vudisime lasteaeda, hakkasime esikus riideid seljast võtma ja olime juba rühmaust avamas, kui mulle veel midagi meenus. Kärmelt panime riided tagasi selga ja olime juba minema pääsemas, kui kuulsime tagantpoolt kasvataja häält: "Kuhu te siis nüüd lähete?". Neetud küll! "Me ei tohiks tegelikult täna üldse väljas olla, Marii on väga haige," nohisesin. Ja 2014. aasta parima suure õe tiitli saab...

October 22, 2014

Südamed - need põlevad

Tahtsin jagada teiega taaskord üht killukest minu ja Marii dialoogist.
Nimelt näitas viimane uhkusega enda joonistatud perepilti, kus all vasakus servas võis mingisuguseid mikroskoopilisi kujusid silmaga eristada tõesti.
Tema: "Näe, siin olen mina, siin on emme, siin Mannu... ja siin on Kiki ja siin meie vihmavari ja siin meie potililled."
Mina: "Aga kus siis issi ja Martin on?"
Tema: "Issi sõidab rattaga ja Martin on ujumistrennis!"
Vaheaeg on väga armsalt möödunud. Näiteks nägin üle pika aja Liisut, kes taaskord Tartut väisas. Humoorika alatooniga jututeemat jagus kõvasti ja kohati näis mulle suisa, justkui kaks kuud ja 180 kilomeetrit suurt midagi muutnud polekski! Viimase peal peo korraldasime ka klassikalise Härma pundiga, ühtlasi on trennid muutunud üha enam ja enam lõõgastavaks naeruteraapiaks. Hetkel passin taevast ja laen kaameral akusid, sest südaööl stardin tähti - miks mitte ka virmalisi - jäädvustama. Kui retk õnnestub, räägin sellest tingimata lähemalt, kui mitte, siis... unustage ära. :)
Naljakas muutus on toimunud minu mõtteviisis. Mina, kes ma kõigil eelnevatel eluaastatel olen õppesõiduautosid nähes silmi pööritanud ja nende talumatult aeglast sõidutempot siunanud, olen nüüdseks oma hoiakut 180 kraadi muutnud. "No püha püss, kuidas need tõpranahad aru ei saa, et ma alles õpin sõitma?!" käib läbi pea, kui otse Kaubamaja ees auto välja suretan. Tõsi, seda mitte küll nõnda tsenseeritud kujul.

October 20, 2014

Lähme sõidame!

Ehkki ma endale lubasin, et autokooli minnes ei muutu mu blogipostitused üksluisteks sõidutundide kirjeldusteks, siis esimene sõidutund väärib minu arvates veidike tähelepanu sellegipoolest. Mainin kohe alguses ära, et ma vabal ajal oma isa käe all põldude vahel kimamisega tegelenud ei ole, seega alustasin täiesti nullist. Vabandust, kümme aastat tagasi oli mul kord au ka vanaisa süles traktoril rooli pöörata. Ja umbes kuus aastat tagasi keerasin pärast sajameetrist teelõiku ühe ATV kraavi.
Kõike seda silmas pidades polnud ma esimesse sõidutundi samme seades mõistagi kõige muretumas meeleolus. Ainsaks mind rahustavaks tõigaks oli asjaolu, et vähemalt kahel esimesel sõidutunnil lustakalt tühjal parkimisplatsil rooli pöörata ja tulesid vilgutada saan. Nõnda kinnitasid mulle sõbrad, kel endil juhilubade taotlemise teekond juba seljataga või kohe-kohe lõppemas. Algul tunduski kõik nõnda kulgevat: kiirelt viidi mind kurssi kõige tähtsamate autoosadega, mille käigus ma end muidugi viimase puupeana tundsin. Mõelda vaid, isegi jahutusvedeliku ja klaasipuhastusvedeliku paakidel ei suutnud vahet teha!
Mõlgutasin just mõtteid, et palun õpetajal sel esimesel tunnil siiski ise roolida ja lihtsalt jälgin teda hästi teraselt (et kuhu ta siis õigupoolest oma jalad asetab ning kuidas käiku vahetab), kuid enne mõtte täielikku formuleerimist oma peas leidsin end juba rooli tagant. Hea küll, natuke proovimist ei tee ju paha! Kindlasti mõjub platsil tiirutamine mulle hästi ega ohusta otseselt kellegi elu. Pärast kaht tiiru leidsin end juba slaalomit sõitmast, tagurdamast ning - oh õudust! - parkimiplatsilt väljumast ja linna poole suundumast!!! See tähendab, et pidin arvestama nii teiste autode, suitsiidsete jalakäijate (miks nad EI VAATA ETTE enne uisapäisa teele tormamist?) kui ka hullhulgete jalgratturitega, samuti sooritasin ringristmikult kolmanda mahasõidu ja jälgisin silmanurgast ärevalt fooritulesid, kusjuures ise üritasin samal ajal paaniliselt oma käigukangi hallata ja sõiduraja keskel püsida. Viimasest ei uskunud ma naiivsest peast endale suurt probleemi kujunevat, sest olen Auras - kus radadel toimub muideks samuti parempoolne liiklus - radade hoidmisega harjunud, kuid nagu selgus, on enda keha tsipa kergem valitseda kui suurt neljarattalist raudkasti, mistõttu võib just vilets rajal püsimine mulle kunagi ARKis saatuslikuks saada. Külgpeeglitesse polnud mul kordagi mahti pilku heita, samuti pidi õpetaja kojameestega askeldamise enda ülesandeks võtma. Minu aju oli juba niigi viimse neuronini pingul, sest alles 15 minuti eest olin õppinud sidurit kasutama!
Tegelikult pakkus kogu protsess mulle kaunikesti lõbu. Ootan juba kärsitult meie uut sõitu, kuid tänase tunni kulgu vaadates liikleme vist homme küll juba Tallinna melus. :) Siinkohal sõnastan enda jaoks homseks ka mõned käsud:
1. Vaata vahelduse mõttes ka külgpeeglitesse.
2. Sõida sujuvamalt: ära sõtku liiga järsult pedaale.
3. Ära sureta autot välja. Üle ühe korra.
Luban, et ma teid edaspidi sääraste detailidega üle ei külva, loodetavasti tüütan teid uuesti autojuttudega siis, kui semudega, endal load taskus, roadtrip'ima lähen!

October 14, 2014

Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida

Mõtlesin jagada teiega oma viimase kahe nädala parimat dialoogi, mis leidis aset minu ja Marii vahel.
Mina (jõudnud just koju): "No terekest!"
Marii (hingepõhjani nördinult): "Ma pole mingi kest!"

Eile sai avapaugu selle õppeaasta esimene arvestuste nädal, seda siis saksa keele arvestuse näol. Tunnistan ausalt, et ma selleks sugugi õppida ei jõudnud, sest reedest pühapäevani resideerusin Viljandis Leelo laululaagris, kuid sellegipoolest oli tegemist liiga raske katsumusega. Tegime läbi saksa keelediplomi kirjaliku osa ning vähemalt praegu olen arvamusel, et ei võida mitte see, kes end kõige paremini väljendada oskab, vaid hoopis see, kes kõige kiiremini üldpilti haarab ja kirjutada suudab, sest terve eksam on tegelikult meeletu võidujooks ajaga. Mina, kes ma olen kurikuulus oma ajaga kimpujäämise osas (teate küll, alati leiduvad klassis kindlad inimesed, kes tööd tehes pärast tunni lõppu kuulutavat kellahelinat veel paaniliselt kirjutama jäävad - mina kuulun nende hulka), olen omadega üsna suures plindris. 
Nagu juba mainitud, leidis nädalavahetusel aset Leelo laululaager, kus põhiline rõhk läks Estonias korraldatava isadepäeva kontserdi laulude harjutamiseks. Hästi töökad, produktiivsed ja katsumusterohked päevad olid!! Lisaks laulmisele vihtusime ka kõvasti tantsida, mis võttis korralikult läbi. Julgen väita, et jõin vett keskmiselt neli liitrit päevas, sest alatasa käisin oma 0,5-liitrist pudelikest täitmas. Saime kätte ka oma imeilusad esinemisseelikud, mis ekstra meile õmmeldud olid, kuid otsustasin üllatust mitte rikkuda ja pilti mitte lisada. Seelikuid näeb hoopis isadepäeval ETV otseülekandest. :)
Katsetasin kord imelisi pitsasid suvikõrvitsapõhjal:
Kuna Viljandis toimus paralleelselt ka Pärismusmuusika Lõikuspidu, käisime sedagi uudistamas. See ületas mu ootused tont-teab-mitmekordselt!! Esiteks on Pärimusmuusika Ait meeletult hubane ja lahe koht, teiseks tegi Svjata Vatra äärmiselt head tööd. Muidugi tekitas poleemikat ka Anni, kes käis ühe keskealise mehe juurest teise juurde ning käskis neil meie tüdrukuid tantsule paluda. Muide, Jaan Pehk kutsus mu peaaegu tantsima (see tähendab, et tegelikult ei kutsunud). Öösel läbi uduse Viljandi ööbimiskohta seiklemine oli samuti elamus omaette!
Muidu on elu rahulikult ja üpriski toimekalt kulgenud, teooriaõpetaja lubas juba sõitmisega algust teha (kuigi ma ei ole kindel, kas see oli ikka hea mõte, sest teooriaminuteid on mul seljataga vaid 2x90 ja midagi konkreetset me veel õppinud polegi, mis tähendab, et ma peaks liiklusmärkide tuvastamisel tuginema ainult neile teadmistele, mis ma sain 4. klassis jalgrattalube tehes). 
Sügis muutub akna taga üha kaunimaks ja vaheaeg nihkub samuti järjest lähemale.

*pidasin vajalikuks ka mainida, et kuna ma pildistamisega pole üldse tegelenud, võin käesolevas postituses vaid 3. pilti enda omaks pidada. Esimese pildi tegi meie dirigent Külli, teise vististi Svjata Vatra solist Ruslan ning viimase keegi võõras

October 4, 2014

Kuukene kullakene

Käes on järjekordne õhtu, mil ma pleedi sisse mässitult küdeva ahju kõrval istun ning netiavarustes uitan, üritades end samaaegselt veenda, et kohe-kohe loen läbi Hesse "Stepihundi", täidan ära lingvistikaringi lehe, õpin peatselt algavaks laululaagriks laulude partiid selgeks (ja pähe ka!), saadan ühele tähtsale onule kirja, tegelen keelediplomi suulise osa materjalidega, kirjutan esseed, kirjandit, kaasust ja saksa keele juttu... aga tõenäoliselt ei tule sellest midagi välja. :) Tühja kah!
Minu kujutlus perfektsest sügispäevast:
Reedel algas autokool. Teadsin juba varem, et olen selle nalja väga hilja peale jätnud, kuid sellegipoolest tuli kaheteistkümnendike massiline vähemus mulle vapustusena. Esimene tund oli sissejuhatav ja - nagu ka arvata võis - väga igav. Vaheldust pakkusid vaid meie üsna väärikas eas teooriaõpetaja žestid ning keelendid stiilis "tšekake siis see inff üle" ja "ära plekkimise pärast pabla". 
Arstitõendi vormistasin ema kabinetis umbes seitsme sekundiga ja loodan, et kogu ülejäänud protsess sama valutult kulgeb. Tahaks kõik võimalikult ruttu-ruttu lõpetada ja esimese hooga läbida, sest kuskilt läbi kukkuda ma küll ei viitsi. Tegime Lisannega asjakohase diili ka, ehk see innustab rohkem!
Tegelikult peaks ikkagi mõne ülaltoodud tegevusega oma allesjäänud õhtut sisustama, sest seal on kõik päris olulised punktid. Head õhtut teilegi!