October 14, 2014

Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida

Mõtlesin jagada teiega oma viimase kahe nädala parimat dialoogi, mis leidis aset minu ja Marii vahel.
Mina (jõudnud just koju): "No terekest!"
Marii (hingepõhjani nördinult): "Ma pole mingi kest!"

Eile sai avapaugu selle õppeaasta esimene arvestuste nädal, seda siis saksa keele arvestuse näol. Tunnistan ausalt, et ma selleks sugugi õppida ei jõudnud, sest reedest pühapäevani resideerusin Viljandis Leelo laululaagris, kuid sellegipoolest oli tegemist liiga raske katsumusega. Tegime läbi saksa keelediplomi kirjaliku osa ning vähemalt praegu olen arvamusel, et ei võida mitte see, kes end kõige paremini väljendada oskab, vaid hoopis see, kes kõige kiiremini üldpilti haarab ja kirjutada suudab, sest terve eksam on tegelikult meeletu võidujooks ajaga. Mina, kes ma olen kurikuulus oma ajaga kimpujäämise osas (teate küll, alati leiduvad klassis kindlad inimesed, kes tööd tehes pärast tunni lõppu kuulutavat kellahelinat veel paaniliselt kirjutama jäävad - mina kuulun nende hulka), olen omadega üsna suures plindris. 
Nagu juba mainitud, leidis nädalavahetusel aset Leelo laululaager, kus põhiline rõhk läks Estonias korraldatava isadepäeva kontserdi laulude harjutamiseks. Hästi töökad, produktiivsed ja katsumusterohked päevad olid!! Lisaks laulmisele vihtusime ka kõvasti tantsida, mis võttis korralikult läbi. Julgen väita, et jõin vett keskmiselt neli liitrit päevas, sest alatasa käisin oma 0,5-liitrist pudelikest täitmas. Saime kätte ka oma imeilusad esinemisseelikud, mis ekstra meile õmmeldud olid, kuid otsustasin üllatust mitte rikkuda ja pilti mitte lisada. Seelikuid näeb hoopis isadepäeval ETV otseülekandest. :)
Katsetasin kord imelisi pitsasid suvikõrvitsapõhjal:
Kuna Viljandis toimus paralleelselt ka Pärismusmuusika Lõikuspidu, käisime sedagi uudistamas. See ületas mu ootused tont-teab-mitmekordselt!! Esiteks on Pärimusmuusika Ait meeletult hubane ja lahe koht, teiseks tegi Svjata Vatra äärmiselt head tööd. Muidugi tekitas poleemikat ka Anni, kes käis ühe keskealise mehe juurest teise juurde ning käskis neil meie tüdrukuid tantsule paluda. Muide, Jaan Pehk kutsus mu peaaegu tantsima (see tähendab, et tegelikult ei kutsunud). Öösel läbi uduse Viljandi ööbimiskohta seiklemine oli samuti elamus omaette!
Muidu on elu rahulikult ja üpriski toimekalt kulgenud, teooriaõpetaja lubas juba sõitmisega algust teha (kuigi ma ei ole kindel, kas see oli ikka hea mõte, sest teooriaminuteid on mul seljataga vaid 2x90 ja midagi konkreetset me veel õppinud polegi, mis tähendab, et ma peaks liiklusmärkide tuvastamisel tuginema ainult neile teadmistele, mis ma sain 4. klassis jalgrattalube tehes). 
Sügis muutub akna taga üha kaunimaks ja vaheaeg nihkub samuti järjest lähemale.

*pidasin vajalikuks ka mainida, et kuna ma pildistamisega pole üldse tegelenud, võin käesolevas postituses vaid 3. pilti enda omaks pidada. Esimese pildi tegi meie dirigent Külli, teise vististi Svjata Vatra solist Ruslan ning viimase keegi võõras

3 comments:

  1. Eks see autokool ja sõidutunnid ongi sellised, et tuleb kohe algusest peale hakata kõike haarama. Kusjuures liiklusmärke me vist tunnis eraldi ei käsitlenudki, õpetaja soovitas need kunagi alguse paiku lihtsalt liiklusseadusest endale selgeks teha. Soovitan sullegi: autoga sõitma minnes on ka hulga kergem, kui märkidest on aimu! ;)

    ReplyDelete
  2. Ja PS: Harjutamine teeb harjutajaks!

    ReplyDelete
  3. Hahahaaa, eks ma siis põgusalt viskan kah pilgu peale neile :D Kuigi põhiline kompott (loe: märgid, mida igapäevaelus kasutatakse) peaks mul suht-koht käpas olema...

    ReplyDelete