October 25, 2014

Jaht virmalistele

Ma ei tea, millega olen kõrgemaid jõude solvanud, et nad on resoluutselt langetanud otsuse mulle virmalisi mitte näidata. Kannan siis mingit ränka karmavõlga või on minu kurbust lihtsalt nii tore jälgida, aga helklev smaragdroheline valgus taevavõlvil jääb minu silmadele vististi igaveseks nähtamatuks.
Elan, mitte ainult ei võta ruumi! Pildi tegemise au kuulub Piiale.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama saatuslikust päevast, mil kandsin virmalised mõttes oma mida-tahan-näha-enne-surma-listi. Sellest ajast saati olen püüdlikult jälginud kõikvõimalikke virmaliste prognoose ja kui magamaminekutung on vähegi kannatanud, olen soodsatel öödel nii mõnegi tiiru õues teinud. Tulutult. Vahest kõige meeldejäävam seik toimus ööl, mil virmaliste Facebooki kommuun äkitselt äärmiselt aktiivseks muutus. Ühtäkki pasundasid kõik, et sel ööl jääb magamata ning säärast vaatemängu pole juba ammu nähtud. Üksteise võidu laeti üles juba esimesi fotosid, kusjuures mitte ainult põhja pool jäädvustatuid,  ja jagati nippe. Vaatasin minagi neid üha kasvava ärevusega ning tundsin rinnus pakitsust: aeg on saabunud! Hüppasime isaga autosse, kusjuures valisin samal ajal vaese Marilinnu numbri, kes juba hambaid pesi. Otsustavalt käsutasin ta maja ette, kust ta peale korjasime ja linnast välja sõitsime. Meie unustamatu virmaliste retk võis alata!!
*
*
*
Me ei näinud mitte midagi.
Kaks ööd tagasi sõitsime Piia, Evelini ja Ragnega linnast välja, et tähti kaadrisse püüda. Tegelikult lootsid kõik meist salamisi ka virmalisi - Facebooki kommuun on nüüd, pimedatel öödel, üha enam hoogu kogumas - näha, ent otseselt välja me seda öelda ei söandanudki. Varustus oli enam kui piisav: suusapesud, villased sokid, sulejoped, kindad, sallid, mütsid, kampsunid, statiivid, termosed, peegelkaamerad, tühjad mälukaardid ja muud möllud. Kohale jõudnud ja kiiskavad autotuled kustutanud, täitis meid kõiki õõnestav aimdus, mis sai välja astudes kinnitust: taevas oli lauspilves!
Selle öö veetsime ühes oma termoste ja sulejopedega Piia saunamajas, kus viimaste järele tõtt-öelda mingisugust tarvidust ei olnud, sest õdusalt soe oli seal niigi. Ühtlasi leppisime kokku, et maksku mis maksab, juba järgmisel ööl katsetame uuesti!
Jõudiski kätte järgmine öö. Kuna olin enam kui kindel, et ka sel korral kujuneb ettevõtmine lihtsalt tüdrukutega koosviibimiseks, ei viitsinud ma enam sugugi nõnda pingutada. Kahe paari kinnaste asemel tõmbasin kätte ühe, sooja talvejope asemel panin selga sügismantli. Viimane oli tingimata viimase saja aasta halvim otsus, kuid õnneks oli mul siiski piisavalt taipu suusapesu ja soe kampsun alla jätta. Varutasime end - nagu eelmiselgi ööl - Statoilis ning retk võis taaskord alata!
Sel korral tervitas tähistaevas meid oma täies hiilguses. Isegi hetkeline torge olematute virmaliste pärast kadus pärast esimeste langevate tähtede silmamist. Asusime hoogsasti oma kaameratega maadlema. Nagu arvata võis, oli sügismantlis meeletult külm. See ei takistanud meid aga vapralt kella kolmeni välja jäämast ning kõiksuguseid võtteid katsetamast. Mis eriti huvitav, nii minu kui ka Evelini kaamerad püüdsid piltidele üksteise võidu rohekat kuma, mida me aga pilke taevasse suunates ei näinud. Algul arvasin, et tegemist on linnakumaga, aga üha rohkem hakkasin uskuma, et need on tõepoolest meie silmade jaoks liialt nõrgad valgussambad. Alloleval pildil on küll rohkem illustratiivne tähendus, sest siin on valgus tingitud ilmselt tõepoolest linnatuledest, aga kuna jäädvustused valgussammastest tulid siiski veel blogisse lisamiseks liialt hädised, peate rahulduma mu suusõnalise kinnitusega. :)
Koos sai palju nalja, eriti meeldis meile mõistagi eneste siluette jäädvustada. Unegraafik on nüüd muidugi taaskord katastroofilises seisus, tõtt-öelda olen viimase kolme öö peale kokku vaid kaheteistkümneks tunniks sõba silmale saanud. Muidugi ei saa üle ega ümber ka teatavatest kõrvalnähtudest. Eile hommikul ärkasin näiteks võpatusega kell 09.10, olles oma põrandal askeldava õega kahekesi koju jäänud. "Kas ma pidin su poole üheksaks lasteaeda viima?!?" uurisin temalt ahastusega, sest öösel fotojahilt saabudes polnud ma sellele sugugi mõelnud. Tema rõõmsa jaatava vastuse peale kargasin justkui välgust rabatuna püsti, tõmbasin samaaegselt riideid selga nii talle kui ka endale. Kiiresti-kiiresti vudisime lasteaeda, hakkasime esikus riideid seljast võtma ja olime juba rühmaust avamas, kui mulle veel midagi meenus. Kärmelt panime riided tagasi selga ja olime juba minema pääsemas, kui kuulsime tagantpoolt kasvataja häält: "Kuhu te siis nüüd lähete?". Neetud küll! "Me ei tohiks tegelikult täna üldse väljas olla, Marii on väga haige," nohisesin. Ja 2014. aasta parima suure õe tiitli saab...

2 comments:

  1. Maris, tead, MA NII KADE PRAEGU SINU PEALE !! xD Et virmalisi nägid, oehh. Virmaliste nägemine kuulub ka minu "to do listi". Lihtsalt nii kaunist vaatepilt tuleb vähemalt korra elus ära näha ning see on minu üheks unistuseks. :) Kuid väga ilusad pildid! Taevas, tähed, virmalsed - mida veel tahta? Super!

    ReplyDelete
  2. Aitäh, aitäh, aitäh sulle, Kristiina :)

    ReplyDelete