October 20, 2014

Lähme sõidame!

Ehkki ma endale lubasin, et autokooli minnes ei muutu mu blogipostitused üksluisteks sõidutundide kirjeldusteks, siis esimene sõidutund väärib minu arvates veidike tähelepanu sellegipoolest. Mainin kohe alguses ära, et ma vabal ajal oma isa käe all põldude vahel kimamisega tegelenud ei ole, seega alustasin täiesti nullist. Vabandust, kümme aastat tagasi oli mul kord au ka vanaisa süles traktoril rooli pöörata. Ja umbes kuus aastat tagasi keerasin pärast sajameetrist teelõiku ühe ATV kraavi.
Kõike seda silmas pidades polnud ma esimesse sõidutundi samme seades mõistagi kõige muretumas meeleolus. Ainsaks mind rahustavaks tõigaks oli asjaolu, et vähemalt kahel esimesel sõidutunnil lustakalt tühjal parkimisplatsil rooli pöörata ja tulesid vilgutada saan. Nõnda kinnitasid mulle sõbrad, kel endil juhilubade taotlemise teekond juba seljataga või kohe-kohe lõppemas. Algul tunduski kõik nõnda kulgevat: kiirelt viidi mind kurssi kõige tähtsamate autoosadega, mille käigus ma end muidugi viimase puupeana tundsin. Mõelda vaid, isegi jahutusvedeliku ja klaasipuhastusvedeliku paakidel ei suutnud vahet teha!
Mõlgutasin just mõtteid, et palun õpetajal sel esimesel tunnil siiski ise roolida ja lihtsalt jälgin teda hästi teraselt (et kuhu ta siis õigupoolest oma jalad asetab ning kuidas käiku vahetab), kuid enne mõtte täielikku formuleerimist oma peas leidsin end juba rooli tagant. Hea küll, natuke proovimist ei tee ju paha! Kindlasti mõjub platsil tiirutamine mulle hästi ega ohusta otseselt kellegi elu. Pärast kaht tiiru leidsin end juba slaalomit sõitmast, tagurdamast ning - oh õudust! - parkimiplatsilt väljumast ja linna poole suundumast!!! See tähendab, et pidin arvestama nii teiste autode, suitsiidsete jalakäijate (miks nad EI VAATA ETTE enne uisapäisa teele tormamist?) kui ka hullhulgete jalgratturitega, samuti sooritasin ringristmikult kolmanda mahasõidu ja jälgisin silmanurgast ärevalt fooritulesid, kusjuures ise üritasin samal ajal paaniliselt oma käigukangi hallata ja sõiduraja keskel püsida. Viimasest ei uskunud ma naiivsest peast endale suurt probleemi kujunevat, sest olen Auras - kus radadel toimub muideks samuti parempoolne liiklus - radade hoidmisega harjunud, kuid nagu selgus, on enda keha tsipa kergem valitseda kui suurt neljarattalist raudkasti, mistõttu võib just vilets rajal püsimine mulle kunagi ARKis saatuslikuks saada. Külgpeeglitesse polnud mul kordagi mahti pilku heita, samuti pidi õpetaja kojameestega askeldamise enda ülesandeks võtma. Minu aju oli juba niigi viimse neuronini pingul, sest alles 15 minuti eest olin õppinud sidurit kasutama!
Tegelikult pakkus kogu protsess mulle kaunikesti lõbu. Ootan juba kärsitult meie uut sõitu, kuid tänase tunni kulgu vaadates liikleme vist homme küll juba Tallinna melus. :) Siinkohal sõnastan enda jaoks homseks ka mõned käsud:
1. Vaata vahelduse mõttes ka külgpeeglitesse.
2. Sõida sujuvamalt: ära sõtku liiga järsult pedaale.
3. Ära sureta autot välja. Üle ühe korra.
Luban, et ma teid edaspidi sääraste detailidega üle ei külva, loodetavasti tüütan teid uuesti autojuttudega siis, kui semudega, endal load taskus, roadtrip'ima lähen!

2 comments:

  1. Kogu see jutt kõlab liigagi tuttavalt... :D Rajal püsimise õpid küll ära, seda pole vaja karta!
    ja ega ma vist ei teeks praegugi jahutusvedelikul ja klaasipuhastusvedelikul vahet ... aga ega vaadanud ka pole peale seda üht korda.

    ReplyDelete
  2. Suur aitäh lohutamast!
    Teine päev läks paremini... ja halvemini. Oli tunduvalt rohkem selliseid "Tubli! Sa oled nii tubli!" kohti, aga auto suri palju välja ja parkimisplatsil parkimisest kujunes samuti peavalu. Ma tahaks tegelt hoomata, kas ma olen teiste algajatega võrreldes samal pulgal või arengust maas või koguni ees, aga mul pole õrna aimugi, kui hästi ma peaksin sõita mõistma. Võib-olla kitkub mu sõiduõpetaja praegu ükshaaval juuksekarvu peast oma ebakompetentset õpilast siunates - MA EI TEA :D

    ReplyDelete