November 30, 2014

Esimesed piparkoogid

Iga-aastane traditsiooniline piparkoogitaignategu vanaemaga on nüüdseks seljataga. Minu arvates tulid esimesed piparkoogid ilma kaunistustetagi väga ahvatlevad. :)
Tegelikult tahaksin ma rääkida niiiiii paljust, aga jätan kõik jutud parem detsembrikuusse, sest sõlmisime Evelini, Katsi ja Kristaga lepingu, mille kohaselt hakkame detsembris iga päev blogima!
Jääge lainele!
xoxo

November 23, 2014

Minu päev Äripäeva peatoimetajana


Neljapäeval oli mul õnne varjutada Meelis Mandelit - Äripäeva peatoimetajat. Võite aimata, kui õnnelik ma olin, kui valituks osutusin: keksisin mööda korterit ringi ja ümisesin suurest rõõmust viisijuppi! Vaatamata väikestele äpardustele hommikul (pidin seisma 9 minutit välisukse taga ning seejärel istuma 12 minutit IV korruse toimetuse ukse taha, et üleüldse kellegagi sisse lipsata - õnneks polnud sellest hullu, sest olin tulnud ettenägelikult tunni võrra varem kohale) hakkas mulle töökoht ja kollektiiv kohe meeldima. Sisse saanud, pisteti mulle kiirelt pihku Äripäev ning posu ajakirju, keedeti marjateed ning pandi kellegi pehmesse tooli päikesetõusu vaatama: minu tööpäev võis alata.
  • Lehe toimetusest huugavaid trükimasinaid ja liikuvaid linte juba ei leia. Seevastu on kõik korrused täidetud bokside, ümarlaudade ja muidugi arvutitega. Kõigil korrustel, välja arvatud seitsmendal ja kaheksandal, kus käib kibe müügitöö ja helistamine, valitseb vaikne ja rahulik õhkkond: kes koostab artiklit, kes juhtkirja, kes küljendab, kes nokitseb veebiväljaande kallal. Paberkandjal leht peab olema valmis hiljemalt kaheksaks õhtul, mil ta failina Tartusse Kroonpressi saadetakse. 20 000 eksemplari valmib alla kahe tunniga! Esimesed 50 (või oli ikka 500!?) lehte lähevad päris nässu: ääred tulevad kortsus ja pildid valedes toonides, sest masin alles kogub oma tinti. Kui Tartus kella kümne paiku lõpetatakse, peab Saaremaalgi kell seitse hommikul Äripäev postkastis olema.

Algul sain jutule ühe hästi armsa Puhkepäeva koostajaga, kellega suhtlesin vabalt terve päeva vältel. Kui saabus peatoimetaja, jõlkusin tal alguses kohusetundlikult sabas. Kell 9 kuulasin juhatuse koosolekut, kus tehti puust ja punaseks, milline järgmise päeva leht välja näeb. Laused stiilis "sellele üleeilsele Postimehe juhtkirjale võiks vastukaja osutada" tekitasid minus suurt hämmingut. Kuidas saavad inimesed kõigega nii kursis olla?! Selliseid situatsioone tuli päeva jooksul ette hulgi. Kell pool kümme vantsisin kuulekalt koosolekule, mis keskendus andmebaasidele, kohe pärast seda algas veel üks koosolek. Seejärel jäi Meelis veel koosolekuterallile, kuid vabastas minu, nii et läksin põnevustundega südames ühes ajakirjanikuga Stenbocki majja Anvelti, Mikseri ja Raidma pressikonverentsi kuulama. Pea kõigil saalisviibijatel oli vist oma isiklik vari kaasas!
  • Selleks, et minna lehte tööle, pole sugugi vajalik tudeerida ülikoolis ajakirjandust! Meelis ütles suisa, et praegustest Äripäeva töötajatest omab ajakirjanikukraadi ehk vaid üks kolmandik. Tema sõnul on ajakirjanduse eriala Eestis pigem nõrgapoolne, keskendudes põhiliselt teooriale ja ajaloole. Seevastu soovitab ta omandada mõnes muus valdkonnas tugevad baasteadmised ning mis peamine: avardada tohutult silmaringi. Artikli kirjutamise põhitõdesid jõuab juba kohapeal ka õppida. Minule, kes ma küll ajakirjandusest väga huvitatud olen, ent siiski seda otseselt õppima minna ei soovi, kõlas tõsiasi, et ma pärast juura või majanduse või tont-teab-mille omandamist ajakirjandusse tööle saaksin, nagu oleksid jõulud varem saabunud!

Pärast Stenbockist naasmist ja intervjuud Anveltiga tellis Meelis meile kaks suurt Peetri pitsat ja kilekotitäie coca-cola't. Seejärel suhtlesin inimestega toimetuses: küll vaatasin, kuidas kontrollitakse uudiseid enne veebi lisamist, küll kuulasin, kuidas kirjutada parimat juhtkirja. Isegi pressifotograafialoengu suutis peatoimetaja mulle välja kaubelda, uskumatu! Fotograafide ruum nägi küll välja kui kullakamber, kus kõikjal vedelesid täiskaaderkaamerad ja pikad objektiivid. Paraku oli loengu läbiviija vist ainus veidi tülpinud onu terve toimetuse peale, millest oli kahju, sest ma oleksin veel palju küsida tahtnud.
  • Kui palusin Meelisel välja tuua omadusi, mis tema erialal töötades kindlasti vajalikuks osutuvad, tõi ta hetkekski kõhklemata välja õiglustunde ning paksu naha. Esimese seetõttu, et kui ajakirjanikus ei mölla väike eetikapisik, mis vaatab maailma kriitilise pilguga ning soovib seda parandada, siis ega usutavaid artikleid ka ei tule. Paksu nahka läheb vaja täpselt sama palju, sest alati leidub inimesi, kes lugudega rahul ei ole ning toimetusse vihaseid kirju saadavad. Ühele õigele lehetoimetusele pole võõraks paigaks ka kohus, hetkel on Äripäeval käimas 3-4 kohtuprotsessi. Siinkohal tasub siiski mainida, et valdavalt jäävad kaotajaks hagejad, mitte Äripäev!
Jäin oma töövarjupäevaga väga rahule! Kindlasti sain nii mõneski küsimuses targemaks. Isegi oma suurele müsteeriumile "kui mina loen uudiseid lehest, kust siis ajakirjanikud neid kuulevad?!" sain üsna adekvaatse vastuse (tuleb jälgida pressiteateid, andmebaase, silmad-kõrvad lahti hoida...). 
Mul oli väga-väga lahe ja ma soovitan varjutamiskogemust kõigile soojalt!

November 19, 2014

Sünnipäevahommik rabas (ainult sõgedatele)

Täna polnud tavaline argipäev: täna pidas Kaisa oma sünnipäeva! Mitte aga kell 18 või 20 või 22 ega mitte kodus või kinos või klubis, vaid hoopiski kell 8 hommikul ja rabas, nagu talle nõnda omane on.

Lõime hommikul autodele hääled sisse ja võtsime suuna linnast välja, eemaldudes kiiresti koolist. Vantsisime vaatetorni ja lasime hea maitsta viineripirukatel, šokolaadimuffinitel, mustika-toorjuustukoogil, juustupirukal, kakaol ja teel. Vahepeal tõusis päike juba üsna kõrgele, mida me hetkeks laisalt seirasime, seejärel õlgu kehitasime ning kakaod edasi rüüpasime. Eks neid päikesetõuse ole päris palju nähtud ka!
Tõusev päike otse metsa taga:
Peagi ronisime tornist alla ja alustasime lõputut kambapiltide seeriat. Ja ühel hetkel oligi kell juba nõnda palju, et hakkasime ajaga võidu kooli poole tagasi kimama, sest matemaatika kontrolltöö (ja minu puhul ka saksa keele oma) ennast teadagi ise valmis ei kirjuta! Gaasi lisamine liiklushuligaanist Kaisale mingeid probleeme ei valmistanud, nii et jõudsime ilusti kohale! 
Käik läks aga igati täie ette ning kontrolltöö lõpuks olid ka mu varbad üles sulanud, mis mulle suurt rõõmu valmistas.
Homme tõotab tulla samuti ebatavaline argipäev, sest sain endale koha töövarjuna! Seetõttu võtan taas ette teekonna Tallinnasse, seda juba kell 04.30. Kuidas mul läks ja mida ma tegin, sellest juba järgmises postituses. :)

November 16, 2014

Mis minust saab?!

Olen viimasel ajal päris palju juurelnud oma tulevikuplaanide üle ning leidnud ka üpris adekvaatse põhjenduse sellele, miks nad üldse edeneda ei taha. Ma olen liiga tihedalt põimitud olevikku! Selgituseks: seni olen elanud meile paljusisendatud printsiipide järgi, mille kohaselt "tuleb väikestest pisiasjadest rõõmu tunda" ja "ei tohi suurte eesmärkide poole püüeldes elu nautimata jätta". Kõik on küll absoluutselt õige, kuid olen jõudnud järeldusele, et kui oled pea 19-aastane nooruk, kes loetud kuude pärast jäetakse koolita, võiks edasistele sihtidele siiski märksa suuremat tähelepanu pöörata kui mina praegusel hetkel.
Mida ma siis valesti teen? Otsin endale pidevalt uusi väljakutseid ja kohustusi, mis küll hoiavad mind igapäevaselt aktiivse ja rõõmsameelsena, kuid samas ei lase mõelda rohkem kui paari päeva kaugusele. Hommikul ärgates on väga tihti mu esimeseks aktuaalseks mõtteks, kuidas küll õhtuks kõik toimetused valmis jõuda. Ma ei kurda sugugi: mulle meeldibki, kui on pinget. Aga samas tähendab see, et minu elus on välistatud kõik tegevused, mille tähtaeg ei ole kukkumas hiljemalt 24 tunni pärast. Viimasele esseevõistluselegi hakkasin kirjutama oma neljalehelist kirjatükki viimasel õhtul (võib-olla seetõttu ma sel korral ka auhinnaga pärjatud ei saanud, hahaa). Mõnes mõttes ma sobin olevikku: ei idealiseeri minevikku, ei oska suurt arvata tulevikust. Kindlasti oleks see nii mõnegi hingepiinades vaevleva kirjanduskangelase unistus, sest tõele au andes olid nad kõik ühed parajad elupõletajad: Werther, Raskolnikov, Harry Haller, Onegin, Petsorin, Heathcliff... Õnnetud mehed suurte visioonidega!
Nendega võrreldes olen mina väga väike inimene, kes pendeldab sootuks teises äärmuses. Raiun endale küll pidevalt vastupidist, sest mulle meeldib mõelda endast kui kellestki märksa tähenduslikumast (üheks minu suurimaks hirmuks on näitaks peeglisse vaadates näha endale vastu vaatamas Tšehhovi "väikest inimest" - paradoks missugune), kuid tegelikult on see tõsi. Süüvin küll väga meelsasti kõiksugustesse poliitilistesse, eksistentsiaalsetesse ja filosoofilistesse küsimustesse, ent täielikuks vastukaaluks näiteks "Stepihundile" ma oma väikest elukest nende suurte mõtete tõttu elamata ei jäta. Vaid ühel korral olen eksistentsiaalsete mõtete küüsis vaevelnud üle 48 tunni ning seegi juhtus pärast "Läänerindel muutuseta" (minu lemmikraamatu!) lugemist.
Ühesõnaga otsin nüüd kuldset keskteed. Kirjanduse näidete varal näeme, et olevikus mitte elamine laastab viimaks inimese, kuid minu näitel saame kinnitust tõigale, et ka sellest kramplikult kinnihoidmine just parim variant ei ole. Mingit suuremat eesmärki oleks tarvis, visiooni, sihti...
Sellega läheb juba keeruliseks, sest mulle nii kangesti meeldib olevik!

November 13, 2014

OneRepublic

APPI! Tundub, et iga 18 aasta tagant tuleb mu elus ette õhtuid, mil kõik kulgeb kordades paremini, kui oma kõige sõgedamates unistusteski soovida oskaksin. Sain üleeile üle pika aja kokku Kadri, Janely ja Otiga, kellega suundusime kauaoodatud kontserdile. Leidsime endile üsna soodsad seisukohad kohe tooliridade ääres: saime asjad käest panna ja mingisugustele taladele ronida, mis võimaldas meil teistest kahe pea võrra kõrgemalt lava jälgida. Ühtäkki seisis meie ees mundris turvamees, tekitades minus muidugi järsu adrenaliinisööstu: nüüd siis kästakse meil maha ronida ja halvemal juhul üleüldse saalist lahkuda! Kuid tegelikult andis ta meile VIP-käepaelad, nii et saime otse lava ette esimesse ja teise ritta kaasa elama minna!!

Ma ei pea end küll väga suureks fangirl'iks, aga OneRepublic mulle tõesti tohutult meeldib ja kontsert oli ülivõimas! Mõningatel hetkedel tabasin end hüppamise ja kaasaüürgamise asemel hoopiski üksisilmi lavale vahtimast ja omaette tobedalt naeratamast: nõnda mõnus oli lõpuks live'is kuulata lugusid, mis on olnud mu ergutajateks jooksuringidel, julgustajateks pimedatel koduteedel, lohutajateks nõmedatel päevadel, seltsiks rõõmsatel hetkedel! Kaks tundi möödusid kui unes, ühel hetkel oli meile juba miljon paberilipikut peale kallatud ning me leidsime end täiesti täiskiilutud (ja väga-väga lõbusast) trollist Kadri poole õõtsumast.
Ka õhtu edasine jätk oleks sobinud pigem unenäkku kui reaalsusesse, sest harilikul argipäevaööl ma piparkookide kaunistamise ega filmivaatamisega ei tegele. Kell pool kuus hommikul tatsasime koos läbi uduse Tallinna bussijaama poole ning paar viivu hiljem pani buss mu Tartu kesklinnas maha: kell oli juba veerand üheksa saanud.
Koolielu tundus sel päeval kohe eriti võõras. Hakkasin alles tundides paigal istudes vaikselt aduma, kui meeletult meil ikka eelmisel õhtul vedas!

*kõik käesolevas postituses silmailu pakkuv on jäädvustatud Kadri telefoniga!

November 10, 2014

Isadepäevast ja otse-eetrist

Nõnda palju ootamist, tööd ja planeerimist ning läbi kogu see suur ettevõtmine ühe tormilise nädalavahetusega saigi! Jutt käib loomulikult isadepäeva kontserdist, millest hakkasin mõtteid mõlgutama juba augustikuus Vana-Vigalas oma esimeses Leelo laagris. Toona näis ainuüksi mõte kargest novembrist liialt utoopilisena, et tõsi olla. Nüüd, kolm kuud, 20 liitrit vett, 23 õmmeldud ja pressitud seelikuvolti ning tuhat tantsusammu hiljem saan vaadata eilsele tagasi ja tõdeda: "Ära tegime!"
Meie I alt:
Meie koori abistas tegelikult hästi suur taustatiim: mänedžer, koreograaf, hääleseadja, jumestuskunstnik... Laupäeva õhtul koolitati meid punuma ka meisterlikke punutisi (ütleme nii, et ma olen üks paras käpard ja arenguruumi on mul tohutult).
Kontsert ise oli hästi armas. Algas see meie jaoks kell kuus hommikul, mil ummisjalu duši alla tormasime. Väsimus oli suur, sest veel öösel kell üks lihvisime Laura ja Maaliga "Vihmaloitsu" partiisid ja "Ketrajate" samme. Suundusime Estoniasse, kus tegime vaheldumisi meiki, lavaproove ja soenguid, mina sain veel kiiruga seelikutki õmmelda. Kell 12 algas kontsert ja peagi läksimegi Leelodega lavale. Minu arvates läks meil küll väga hästi. :) Olen kuulnud nõnda palju kiidusõnu ja tähelepanuavaldusi, eriti rohkelt muidugi "Vihmaloitsu" kui meie hittloo kohta. Ühislaulud läksid samuti kenasti: Kaarel esitas oma imelise "Eestimaa" ja seejärel laulsime "On läinud aastaid", mille sõnad oktoobrikuises Leelo laagris pool koori nutma panid.
Juba homme sõidan Tallinnasse tagasi, sest OneRepublic tuleb lõpuks ometi Eestisse! Seda tähtsündmust olen oodanud aprillikuust saati. Ülehomme koolis saab lõbus olema, sest panin endale kirja saksa keele artikli analüüsi ja lubasin esitada metemaatikaõpetajale vigade paranduse, seega sõidan ilmselt kell 05.40 Tartusse tagasi. :)

November 2, 2014

Võid veel loota, kõik ees ootab

Oma Halloween'i veetsin Leo-klubiga Maarja Külas, kus korraldasime sealsetele puuetega elanikele armsa diskoõhtu. Kuigi õhtu domineerivateks emotsioonideks jäid soojus ning mingil määral isegi lunastus, tuli algul kerge šokk üle elada. Mitte selline üleolev ma-olen-neist-nii-palju-targem-ja-võimekam-šokk, vaid pigem selline... ma ei oskagi öelda. Pähe hüppasid igasugused eksistensiaalsed mõtted stiilis "piisab vaid ühe geeni või kromosoomi või tont-teab-mille lörriminemisest, kui tulemus on sootuks midagi muud, kui ta tegelikult olema peaks". Kuidagi kahju oli vaadata täiskasvanuid inimesi, kes ei kasvagi iial suureks, vaid ajavad üksteist mööda saali taga, peavad kilgates omavahel padjasõda, kardavad õhupallide pauke ja ehmuvad oranžilt kumava Halloween'i kõrvitsa peale. Kuid peagi sain oma barjäärist - mis tegelikult oli ainult minu mõtlemises kinni - üle, õppides hindama Maarja Küla elanike ausust ja siirust. Nad rõõmustasid kõige väiksemategi pisiasjade üle, kiindusid kergesti ja tõid sooja naeratuse suule, mistõttu tahan kindlasti tagasi minna!
Arvestuste hinded olid sel korral täiesti ootuspärased, see tähendab, et ükski hinne ei tulnud mulle erilise üllatusena. Võib-olla siis ainult füüsika. Ma ei taipa, kuidas meile füüsikas hindeid pannakse, sest kui ma arvan, et läks kohutavalt halvasti, saan küllaltki keskpärase hinde, ja kui tunnen, et sel korral ei pruugigi hea hinne üksnes unistuseks jääda, saan samasuguse keskpärase hinde...
November tõotab tulla väga sisutihe. Lisaks kõigile kohustustele ja tähtaegadele katsun Evelini utsitusel osa võtta NaNoWriMo konkursist, mille täispikaks nimeks on National Novel Writing Month. Mingisuguseid piiranguid ega erilisi nõudmisi novellidele ei ole, 30 päeva eesmärk on saada kokku 50 000 sõna (see teeb veidi alla 1700 sõna päeva kohta, ma näen juba ette, kuidas öösiti uneajast hullu hakkan panema).