November 23, 2014

Minu päev Äripäeva peatoimetajana


Neljapäeval oli mul õnne varjutada Meelis Mandelit - Äripäeva peatoimetajat. Võite aimata, kui õnnelik ma olin, kui valituks osutusin: keksisin mööda korterit ringi ja ümisesin suurest rõõmust viisijuppi! Vaatamata väikestele äpardustele hommikul (pidin seisma 9 minutit välisukse taga ning seejärel istuma 12 minutit IV korruse toimetuse ukse taha, et üleüldse kellegagi sisse lipsata - õnneks polnud sellest hullu, sest olin tulnud ettenägelikult tunni võrra varem kohale) hakkas mulle töökoht ja kollektiiv kohe meeldima. Sisse saanud, pisteti mulle kiirelt pihku Äripäev ning posu ajakirju, keedeti marjateed ning pandi kellegi pehmesse tooli päikesetõusu vaatama: minu tööpäev võis alata.
  • Lehe toimetusest huugavaid trükimasinaid ja liikuvaid linte juba ei leia. Seevastu on kõik korrused täidetud bokside, ümarlaudade ja muidugi arvutitega. Kõigil korrustel, välja arvatud seitsmendal ja kaheksandal, kus käib kibe müügitöö ja helistamine, valitseb vaikne ja rahulik õhkkond: kes koostab artiklit, kes juhtkirja, kes küljendab, kes nokitseb veebiväljaande kallal. Paberkandjal leht peab olema valmis hiljemalt kaheksaks õhtul, mil ta failina Tartusse Kroonpressi saadetakse. 20 000 eksemplari valmib alla kahe tunniga! Esimesed 50 (või oli ikka 500!?) lehte lähevad päris nässu: ääred tulevad kortsus ja pildid valedes toonides, sest masin alles kogub oma tinti. Kui Tartus kella kümne paiku lõpetatakse, peab Saaremaalgi kell seitse hommikul Äripäev postkastis olema.

Algul sain jutule ühe hästi armsa Puhkepäeva koostajaga, kellega suhtlesin vabalt terve päeva vältel. Kui saabus peatoimetaja, jõlkusin tal alguses kohusetundlikult sabas. Kell 9 kuulasin juhatuse koosolekut, kus tehti puust ja punaseks, milline järgmise päeva leht välja näeb. Laused stiilis "sellele üleeilsele Postimehe juhtkirjale võiks vastukaja osutada" tekitasid minus suurt hämmingut. Kuidas saavad inimesed kõigega nii kursis olla?! Selliseid situatsioone tuli päeva jooksul ette hulgi. Kell pool kümme vantsisin kuulekalt koosolekule, mis keskendus andmebaasidele, kohe pärast seda algas veel üks koosolek. Seejärel jäi Meelis veel koosolekuterallile, kuid vabastas minu, nii et läksin põnevustundega südames ühes ajakirjanikuga Stenbocki majja Anvelti, Mikseri ja Raidma pressikonverentsi kuulama. Pea kõigil saalisviibijatel oli vist oma isiklik vari kaasas!
  • Selleks, et minna lehte tööle, pole sugugi vajalik tudeerida ülikoolis ajakirjandust! Meelis ütles suisa, et praegustest Äripäeva töötajatest omab ajakirjanikukraadi ehk vaid üks kolmandik. Tema sõnul on ajakirjanduse eriala Eestis pigem nõrgapoolne, keskendudes põhiliselt teooriale ja ajaloole. Seevastu soovitab ta omandada mõnes muus valdkonnas tugevad baasteadmised ning mis peamine: avardada tohutult silmaringi. Artikli kirjutamise põhitõdesid jõuab juba kohapeal ka õppida. Minule, kes ma küll ajakirjandusest väga huvitatud olen, ent siiski seda otseselt õppima minna ei soovi, kõlas tõsiasi, et ma pärast juura või majanduse või tont-teab-mille omandamist ajakirjandusse tööle saaksin, nagu oleksid jõulud varem saabunud!

Pärast Stenbockist naasmist ja intervjuud Anveltiga tellis Meelis meile kaks suurt Peetri pitsat ja kilekotitäie coca-cola't. Seejärel suhtlesin inimestega toimetuses: küll vaatasin, kuidas kontrollitakse uudiseid enne veebi lisamist, küll kuulasin, kuidas kirjutada parimat juhtkirja. Isegi pressifotograafialoengu suutis peatoimetaja mulle välja kaubelda, uskumatu! Fotograafide ruum nägi küll välja kui kullakamber, kus kõikjal vedelesid täiskaaderkaamerad ja pikad objektiivid. Paraku oli loengu läbiviija vist ainus veidi tülpinud onu terve toimetuse peale, millest oli kahju, sest ma oleksin veel palju küsida tahtnud.
  • Kui palusin Meelisel välja tuua omadusi, mis tema erialal töötades kindlasti vajalikuks osutuvad, tõi ta hetkekski kõhklemata välja õiglustunde ning paksu naha. Esimese seetõttu, et kui ajakirjanikus ei mölla väike eetikapisik, mis vaatab maailma kriitilise pilguga ning soovib seda parandada, siis ega usutavaid artikleid ka ei tule. Paksu nahka läheb vaja täpselt sama palju, sest alati leidub inimesi, kes lugudega rahul ei ole ning toimetusse vihaseid kirju saadavad. Ühele õigele lehetoimetusele pole võõraks paigaks ka kohus, hetkel on Äripäeval käimas 3-4 kohtuprotsessi. Siinkohal tasub siiski mainida, et valdavalt jäävad kaotajaks hagejad, mitte Äripäev!
Jäin oma töövarjupäevaga väga rahule! Kindlasti sain nii mõneski küsimuses targemaks. Isegi oma suurele müsteeriumile "kui mina loen uudiseid lehest, kust siis ajakirjanikud neid kuulevad?!" sain üsna adekvaatse vastuse (tuleb jälgida pressiteateid, andmebaase, silmad-kõrvad lahti hoida...). 
Mul oli väga-väga lahe ja ma soovitan varjutamiskogemust kõigile soojalt!

2 comments:

  1. Sul oli ikka superkogemus! Ma loodan, et sa said oma karjääriplaanide osas ka natuke rohkem selgusele :)

    ReplyDelete
  2. Oeh Kats, oli tõesti! Aga pigem paisati mu maailmavaated veel rohkem segi :)

    ReplyDelete