November 16, 2014

Mis minust saab?!

Olen viimasel ajal päris palju juurelnud oma tulevikuplaanide üle ning leidnud ka üpris adekvaatse põhjenduse sellele, miks nad üldse edeneda ei taha. Ma olen liiga tihedalt põimitud olevikku! Selgituseks: seni olen elanud meile paljusisendatud printsiipide järgi, mille kohaselt "tuleb väikestest pisiasjadest rõõmu tunda" ja "ei tohi suurte eesmärkide poole püüeldes elu nautimata jätta". Kõik on küll absoluutselt õige, kuid olen jõudnud järeldusele, et kui oled pea 19-aastane nooruk, kes loetud kuude pärast jäetakse koolita, võiks edasistele sihtidele siiski märksa suuremat tähelepanu pöörata kui mina praegusel hetkel.
Mida ma siis valesti teen? Otsin endale pidevalt uusi väljakutseid ja kohustusi, mis küll hoiavad mind igapäevaselt aktiivse ja rõõmsameelsena, kuid samas ei lase mõelda rohkem kui paari päeva kaugusele. Hommikul ärgates on väga tihti mu esimeseks aktuaalseks mõtteks, kuidas küll õhtuks kõik toimetused valmis jõuda. Ma ei kurda sugugi: mulle meeldibki, kui on pinget. Aga samas tähendab see, et minu elus on välistatud kõik tegevused, mille tähtaeg ei ole kukkumas hiljemalt 24 tunni pärast. Viimasele esseevõistluselegi hakkasin kirjutama oma neljalehelist kirjatükki viimasel õhtul (võib-olla seetõttu ma sel korral ka auhinnaga pärjatud ei saanud, hahaa). Mõnes mõttes ma sobin olevikku: ei idealiseeri minevikku, ei oska suurt arvata tulevikust. Kindlasti oleks see nii mõnegi hingepiinades vaevleva kirjanduskangelase unistus, sest tõele au andes olid nad kõik ühed parajad elupõletajad: Werther, Raskolnikov, Harry Haller, Onegin, Petsorin, Heathcliff... Õnnetud mehed suurte visioonidega!
Nendega võrreldes olen mina väga väike inimene, kes pendeldab sootuks teises äärmuses. Raiun endale küll pidevalt vastupidist, sest mulle meeldib mõelda endast kui kellestki märksa tähenduslikumast (üheks minu suurimaks hirmuks on näitaks peeglisse vaadates näha endale vastu vaatamas Tšehhovi "väikest inimest" - paradoks missugune), kuid tegelikult on see tõsi. Süüvin küll väga meelsasti kõiksugustesse poliitilistesse, eksistentsiaalsetesse ja filosoofilistesse küsimustesse, ent täielikuks vastukaaluks näiteks "Stepihundile" ma oma väikest elukest nende suurte mõtete tõttu elamata ei jäta. Vaid ühel korral olen eksistentsiaalsete mõtete küüsis vaevelnud üle 48 tunni ning seegi juhtus pärast "Läänerindel muutuseta" (minu lemmikraamatu!) lugemist.
Ühesõnaga otsin nüüd kuldset keskteed. Kirjanduse näidete varal näeme, et olevikus mitte elamine laastab viimaks inimese, kuid minu näitel saame kinnitust tõigale, et ka sellest kramplikult kinnihoidmine just parim variant ei ole. Mingit suuremat eesmärki oleks tarvis, visiooni, sihti...
Sellega läheb juba keeruliseks, sest mulle nii kangesti meeldib olevik!

2 comments:

  1. Aga ma jällegi vihkan seda liigset kiirustamist ja sellega kaasnevat pinnapealsust ja paljusid võimalusi kiireks läbipõlemiseks...

    Või siis on see ilmade jahenemine minus kustutanud ka selle põleva leegi, mis mind tõukab muudkui suurte ja müstiliste seikluste juurde? Võid anda lahkelt ideid, kuidas sa suudad end pidevalt motiveerida ja eesmärkide poole nii võitlejalikult püüelda. :)

    Ole sama lahe ja tegus edasi!

    ReplyDelete
  2. Aitäh armsa kommentaari eest! Su vaated on tegelikult väga õiged, olen tihti nõnda mõtisklenud.
    Ja oeh, kui ma vaid teaks vastust su küsimusele...

    ReplyDelete