November 2, 2014

Võid veel loota, kõik ees ootab

Oma Halloween'i veetsin Leo-klubiga Maarja Külas, kus korraldasime sealsetele puuetega elanikele armsa diskoõhtu. Kuigi õhtu domineerivateks emotsioonideks jäid soojus ning mingil määral isegi lunastus, tuli algul kerge šokk üle elada. Mitte selline üleolev ma-olen-neist-nii-palju-targem-ja-võimekam-šokk, vaid pigem selline... ma ei oskagi öelda. Pähe hüppasid igasugused eksistensiaalsed mõtted stiilis "piisab vaid ühe geeni või kromosoomi või tont-teab-mille lörriminemisest, kui tulemus on sootuks midagi muud, kui ta tegelikult olema peaks". Kuidagi kahju oli vaadata täiskasvanuid inimesi, kes ei kasvagi iial suureks, vaid ajavad üksteist mööda saali taga, peavad kilgates omavahel padjasõda, kardavad õhupallide pauke ja ehmuvad oranžilt kumava Halloween'i kõrvitsa peale. Kuid peagi sain oma barjäärist - mis tegelikult oli ainult minu mõtlemises kinni - üle, õppides hindama Maarja Küla elanike ausust ja siirust. Nad rõõmustasid kõige väiksemategi pisiasjade üle, kiindusid kergesti ja tõid sooja naeratuse suule, mistõttu tahan kindlasti tagasi minna!
Arvestuste hinded olid sel korral täiesti ootuspärased, see tähendab, et ükski hinne ei tulnud mulle erilise üllatusena. Võib-olla siis ainult füüsika. Ma ei taipa, kuidas meile füüsikas hindeid pannakse, sest kui ma arvan, et läks kohutavalt halvasti, saan küllaltki keskpärase hinde, ja kui tunnen, et sel korral ei pruugigi hea hinne üksnes unistuseks jääda, saan samasuguse keskpärase hinde...
November tõotab tulla väga sisutihe. Lisaks kõigile kohustustele ja tähtaegadele katsun Evelini utsitusel osa võtta NaNoWriMo konkursist, mille täispikaks nimeks on National Novel Writing Month. Mingisuguseid piiranguid ega erilisi nõudmisi novellidele ei ole, 30 päeva eesmärk on saada kokku 50 000 sõna (see teeb veidi alla 1700 sõna päeva kohta, ma näen juba ette, kuidas öösiti uneajast hullu hakkan panema). 

No comments:

Post a Comment