December 15, 2014

"Kas siin peres häid lapsi ka on?" ehk üks jõulueelne heateopostitus

Oleme novembris-detsembris LEO-klubiga nii mõndagi korda saatnud, kuid jätsin meie tegevused varem meelega kajastamata, et saaksin nüüd mõnusa kokkuvõtte teha. Mainin kohe ära, et meie eesmärgiks pole püsida vaid jõulude ajal aktiivsetena - otse vastupidi! Et uus juhatus alustas tööd alles septembris, kulus paratamatult paar kuud asjade käimasaamiseks. Nüüd oleme juba päris aktiivsed! Järgnevalt toon välja kolm meie suuremat projekti.
1. Tartu kodutute loomade varjupaik. 
Kui kuulsime, et loomade varjupaigal läheb tarvis kõikvõimalikke tekke ja linu, mida saaks panna loomadele külje alla, võtsime nõuks kirjutada hotellidele ja uurida, kas nad meid kuidagi vana voodipesuga toetada saaksid. Meile tulid vastu Aleksandri ja Antoniuse, kelledelt saime kahe peale kokku rohkem kraami, kui oleksin osanud isegi kõige sõgedamas unenäos ette kujutada. Kahe hotelli varustus oli mahutatud 2 suurde pappkasti ja umbes 11 hiiglaslikku prügikotti, nii et olime sunnitud transportima need varjupaika kahes autos. Töötaja lõi küll rõõmust käsi kokku, loodetavasti osutuvad meie toodud asjad vajalikeks!
2. Lõuna-Eesti Pimedate Ühing
Alustasime koostööd Pimedate Ühinguga, millest tõotab kujuneda pikemaajalisem ja ühtlasi mahukam projekt, hõlmates näiteks jalutuskäike ning teatri- ja kontserdikülastusi. Tõsisem koostöö algab uuel aastal, ent juba oleme Lauraga (klubi presidendiga) mitmeid kõnesid saanud. Mis mind ennast üllatas, oli see, kuivõrd toredad ja normaalsed pimedad inimesed on. Mis siin salata, eks ma läksin Pimedate Ühingusse teatud eelarvamustega, ehk pidasin alateadvuslikult pimedaid suisa vaimselt alaarenenuteks (umbes säärasteks, nagu olid elanikud Maarja Külas). Tegelikult on tegemist äärmiselt võimekate ja elujaatavate inimestega, kelle kohta käivaid eelarvamusi tahan tulevikus, mil olen nendega rohkem kokku puutunud, veel kõvasti murda. Nagu Kaili ütles: "Ma ei ole tegelikult pime - mul on lihtsalt kardin silme ees, millest ma läbi ei näe".
3. Lastehaigla
Mõtlesime, et taastame vana traditsiooni ja läheme lastega mängima. Tunnistan, et kujutasin seda oma peas kõvasti suurejoonelisemalt ette: umbes nii, et astume avarasse ruumi, mis on tulvil kurbi köhivaid lapsi, kelle õhtu me oma üllameelsuses rõõmsamaks muudame. Päris nõnda siiski välja ei näinud. Lapsi oli vähe, üldiselt mängisime lauamänge vaid omavahel. Ent ühele Vene tüdrukule läksime me siiski korda. Temaga istusime Kristeli ja Raineriga pärast teiste lahkumist veel paar tundi tühjas tuumis ning tegime näputööd. Muidugi võib spekuleerida, kas sellest käigust üldse kasu oli, aga... tegelikult ikka ei või küll! Selle tüdruku tuju muutsime silmnähtavalt paremaks ja oleksite te vaid ta nägu näinud, kui mõlemad lilled talle kinkisime. :) Kui kas või üks laps meist rõõmu tundis, läks meie ülesanne täie ette!

Tahaksin siinkohal tänu avaldada kõigile meie LEOdele, eriti aga muidugi Laurale, Karinale, Kristelile, Henrile ja Rainerile, kes on kõikjal teistest rohkem kaasa löönud! Uute tegudeni!

No comments:

Post a Comment