December 21, 2014

Külalispostitus

Olen Marise sõbranna ning kokkuleppe kohaselt kirjutan täna tema blogisse sissekande tema kohta. Kuigi tunneme üksteist alles alla aasta, siis tundub, nagu ma Marist teadnud juba aastaid. Arvatavasti on mul veel pikk-pikk tee minna, et M-ist täielikku aimdust saada, kuid 500 sõna kirjutamine polnud minu jaoks mingi probleem.

Hüüdnimi. Selles punktis pean Marisele mõtlema välja teda iseloomustava hüüdnime ning mõtlesin tükk aega, kuid mitte miski ei torganud pähe. Siis aga mõistsin, et seal ei ole muud varianti: Maris peab saama indiaani nime. Iseseisev Sulg. „Iseseisev“, sest Maris ei ürita kellelegi meeldida (kuigi tundub, et selle omaduse tõttu ta meeldib enamikule inimestele) ning teeb enese jaoks õiged valikud ise. „Sulg“ tema osava kirjutamisoskuse ning sõnaseadmise tõttu!

Üks sõna. Naljakas on see, et kasutasin juba selles punktis küsitud sõna ära juba eelnevas punktis: iseseisev. Mäletan, kui Maris ütles mulle blogijate koosolekul, et parem olla üksi, kui ümbritsetud haiget tegevatest jobudest. Mitte, et M üksinda oleks, kuid ilmselgelt teab ta, mida tahab elult (vähemalt väiksemas plaanis) ning ei peatu enne, kui tal see käes pole. Respekt.

Esimene mulje Kohtusime esimest korda arvatavasti Mari-Anni sünnipäeval, kuid siis ei alanud meie tihedam suhtlemine. Eelmisel aastal avastasin ta minu 18. sünnipäevalt ning paar kuud hiljem olin ka tema täisealisuse tunnistajaks. Tundma õppisin ma M-i aga alles ühel istumisel meie pool, kui kell 3 rääkisime meie ühise sõbrannaga sügavatel teemadel. See oli üks paganama hea õhtu. Esmapilgul oli Maris vägagi segane tegelane: välimuselt pigem tagasihoidlik ning ka mitte ülevoolavalt jutukas, kuid absoluutselt kõik teda tundvad sõbrad muutsid M-i nähes drastiliselt oma käitumist, hüpates talle kaela ning tõstes oma hääletooni mitme noodi võrra. Midagi pidi M-is olema, mida lihtsurelikud pilku peale heites ei märka.

Mis meenutab mulle Marist? Esimeseks asjaks ütleks ma blogimine. Ja alles siis kondoomide ostmine. Olgu, tegemist on naljaga, kuid esimene on tõepoolest tõsi.

Asi, mille annaksin Marisele. Kui see oleks ükskõik, mis asi, ükskõik, mis hinnaklassis, siis oleks selleks mingisugune reis mingisugusesse eksootilisse paika, kus ta saaks puhata ning samal ajal pildistada nagu pöörane ja blogida end lõhki. Natuke isekas kink, ma tean – tahaksin neid postitusi lihtsalt väga lugeda ja fotosid vaadata!

Mida vihkan? Nii raske on öelda selliseid asju, kuid eks ma leian sellised kohad üles, kui ma iseendaga rahul pole. Muidugi ma vihkan, et ta jõuab neli korda nädalas end treenida, kui ma ise samal ajal pole selleks võimeline.. Kuid tegelikult ainus asi, mida ma tahaks, et ta muudaks oleks uneaeg. Sest kuigi ta ei külmeta une vähesuse tõttu, siis uni kulub iga kell marjaks ära!

Mis meeldib? Kohati on raske leida sellist külge Marise juures, mis mulle ei meeldiks. Ta jõuab üldiselt rohkem kui ka kõige rohkem pingutav inimene ja ei tee selle juures ka teist nägu. Ma austan enim M-i rahulikkust, täiskasvanulikkust, töökust, kindlat meelt, arukust ning tugevust. Olen lugenud ka, et vahel valime sõpru selle järgi, kelle moodi me rohkem olla tahaksime ja kui on üks inimene, kes on mind oma eakaaslastest inspireerinud, siis on selleks kindlasti Maris.

7 aasta pärast? Ma võiksin öelda advokaat, arst või mõni muu kõrgelt hinnatav koht, kuid see pole päris see, mis mul tegelikult peas mõlgub. Fotograafiahuvi on siiski Marisele nii-nii südamelähedane, et ma tahan unistada ning loota, et näen teda seismas näiteks Brasiilia vihmametsas või polaarekspeditsioonil, tehes pilte haruldastest liikidest või lihtsalt võluvatest loodusvaadetest ning saates need pildid siis oma tööandjale, National Geographicule.

Kunagi ütles mulle mu endine füüsikaõpetaja, kui küsisin talt, et mida ma õppima peaksin minema, et kõige olulisem on mitte enese sisemise minaga vastuollu minna. Seda soovin ka mina sulle Maris! Aitäh maailma kõige armsama jõulukaardi eest ning ole täpselt samasugune edasi! Sest nii on hea!  

No comments:

Post a Comment