December 11, 2014

Ööd on meil siin mustad (postitus magamatusest)

Kui rääkida inimpiiride kompamisest une vallas, võiksin mina päris hästi muljetajaks sobida. Ma olen vist terve oma lühikese elu vältel normist vähem maganud. Ma tõepoolest imetlen ja kadestan inimesi, kes suudavad sundida end kell 11 õhtul magama minema, et hommikul pärast 8-tunnist uinakut värske peaga tõusta. Tõepoolest imetlen! Nõnda elades saaksin ma vist konstantselt kahtesid, sest paratamatult kulub õhtupoolikul kogu energia muudele kohustustele (need olen endale kõik ise vabatahtlikult kaela tõmmanud), õppimine lükkub öösse. Aga see selleks. Minu elus kehtib argipäevadel raudkindlalt kella ühe printsiip: kui järgmiseks päevaks pole midagi suuremat ega tähtsamat teha, saan kella ühest magama, enne seda mõistatuslikul kombel mitte kunagi. See kindlustab mulle kuus tundi und, mis on minu jaoks täiesti piisav. Paraku ei tule sääraseid situatsioone, kus midagi olulist teha ei ole, just eriti tihti ette. Siis võib magamaminek venida kaheni või kolmeni, harvem neljani või poole viieni. Pool viis on minu kehtestatud limiit, mida ületada ei tohi!
Paratamatult kaasnevad sellise käitumisega (ma tean, kui halb see on) teatavad kõrvalnähud, enda puhul olen täheldanud 3 staadiumit.
  • Esimene staadium - väsimus
Kes meist seda esinest ei tunneks! Vahepeal jääb öö nõnda lühikeseks, et koolis on raske silmi lahti hoida. Üldse olen avastanud, et mul on ebaharilikult kõrge soodumus tunnis magama jääda. Tavaliselt olukord nõnda äärmuslikuks siiski ei lähe, sest minu haridusest hooliv Kaisa on oma kohuseks võtnud mulle neil puhkudel lahkelt küünarnukihoope jagada. Vahepeal läheb nigelamalt: just paari nädala eest leidis bioloogiatunnis aset juhtum, kus toetasin oma pea korraks kätele… Järgmisel hetkel kuulsin kuskilt udu tagant hõiget “Maris, ae!” ning silmi avades vahtisin tõtt õpetajaga, tundes endal kõigi klassikaaslaste pilke.
  • Teine staadium - hüperaktiivsus
See staadium on edasiarendus esimesest. Kui juba kolm ööd järjest on und nappinud, kaob see sootuks. Kindlasti meeldib see mulle esimesest staadiumist rohkem. Meel on hästi erk, mõistus terav. Paraku kaasneb sellega meeletu tung niheleda, pastakat klõpsutada, üht jalga lõpmatuseni üle teise tõsta… Kui tegemist on juba teise staadiumiga, tuleb endale kohe und lubada (kas või millegi muu arvelt)!
  • Kolmas staadium - hallutsinatsioonid
Selle staadiumi olen vaid korra elus läbi teinud. Loodetavasti ei kordu see enam kunagi! Juhtus see siis suvel Saksamaal, mil kolm nädalat järjest ööpäevas ühe kuni viie tunni une najal elasin. Pidin esimesel korral südamerabanduse saama, kui kursuseruumis aknast välja vaatasin ja - kae imet! - akna taga kaljuronijast kaitseväelast nägin, kes oma rohelises mundris aknast sisse üritas tungida! Säärased nähtused said osaks igapäevast: Joka, kes seisis markeriga tahvli ees, pillas ühel hetkel maha markeri, mis oli muutunud korvpalliks, ja hakkas seda põrgatama. :):):):) Nüüd tagasi vaadates mõtlen küll, mis kurat mul arus oli, et ma endale üldse und ei lubanud, ent vastust tean niigi: õhtu, mil kõik kogunesid kaarte mängima ja kitarri tinistama, oli ainus osa päevast, mil igasugune uni sootuks kadus. Ja kuidas sa seda siis ära ei kasuta? Nii see lumepall kasvas...
*mõtiskles Maris veidi enne kella kolme

2 comments:

  1. Kusjuures mind hakkas huvitama seehallutsinatsioonide osa....
    aga samas ma ei suuda olla nii masohhistlik, et piinelda mitmeid päevi sügava väsimuse all :C

    ReplyDelete
  2. Hästi huvitavad on need tõepoolest, aga parem ongi, kui sa nendega enese peal ei eksisteeri! :)

    ReplyDelete