December 15, 2014

Vahel võiks kõik olla nii, et ei muutuks midagi

Viimasel ajal on mul tunne, et tahaks aega kümne küünega kinni hoida. Miks ta mind nõndaviisi narrib?! Mõned inimesed ootavadki kärsitult keskkooli lõppu ega oska ümberringi toimuvat hinnatagi - saaks aga ainult oma elu elama hakata. Mõnes mõttes olen mina justkui keskkooli elu jaoks loodud: mulle meeldib, kui mind ümbritsevad iga päev tuttavad näod, kui ma saan pärast kooli mingit LEO-värki ajada või õhtuti kas või trennikaaslastega saunas maailmaasju arutada. See kõik on nii tore! Täna trennis arutasimegi Kelliga, mis meie pundist järgmisel aastal saab, kui kaks liiget viiest (eelduste kohaselt) piiri taha kaovad? Minu arvates mängib distants suhetes ikka väga suurt rolli! Ja kunas me uuesti kokku saamegi? Siis, kui kõigil kõrgharidustee läbitud (et meie kõigi vanusevahe on üks aasta, tuleks mul vanuselt teisena pärast enda lõpetamiset veel 3 aastat oodata)? Kas paiknemegi siis enam kõik Eestis? Kas elame juba aktiivset pereelu? Kas meie sõprus oleks enam kunagi samasugune?! Tegelikult kehtivad need küsimused kõigi mu praeguste sõprade kohta ja vastused neile võivad olla päris mõtlemapanevad. Tundub, nagu oleks mu senise elu piiripunktiks 2015. aasta suvi.
Albert Einstein on öelnud umbes midagi sellist, et elu on nagu jalgratas - tasakaalu hoidmiseks tuleb olla pidevas liikumises (küll ma lõpukirjandis refereerin paremini). Kõik klapib ja ma väntan selle rattaga hea meelega, aga nüüd tuleb koht, mida ma enim kardan: unustamist. Pelgangi, et selles suures väntamis- ja avastamistuhinas unustan oma trennikaaslaste (ja muidugi ka kõigi teiste!) - kes praegu on nõnda iseenesestmõistetavaks osaks mu elust - järel ootamise ja liigun igaveseks edasi. Uued tuuled, suhted, väljakutsed... kolleegid, karjäär, lapsed... lapselapsed?
Olen enam kui kindel, et mu praeguse maailma raskuskese veel kõvasti muutub. Kuidas seda seletada? Mõtleme nõnda: kui praegu on mu elu highlight'id stiilis "Treffnerisse saamine, jee" ja "matk Maaliga Lõuna-Eestisse", siis 85-aastasena elule tagasi vaadates oleksid need ehk midagi säärast nagu "edusammud karjääris" või "laste kasvatamine mõistlikeks inimesteks". Mis ma sellega öelda tahan: kuigi ma oma praegust elu väga naudin, tundub ta siiski suuremas plaanis nõnda... unustatav. Vaevalt mõlgub see Lõuna-Eesti matkake mul nõnda teravalt meeles, kui ma noh... olen kogu selle täiskasvanuelu-värgi läbi teinud. Aga sellest on nii kahju, sest ma ei taha praeguseid mälestusi unustada!! Isegi siis, kui pärast peaks olema lahedam! Kas te mõistate mu probleemi? :)
Õnneks ei pea ma selle aja kiirustamise pärast algaval perioodil nõnda palju muretsema - mulle näib, et meile on kokku klopsitud 3 aasta halvim tunniplaaan ja ühtepuhku nirudes tundides istudes teeb aeg küll kõike muud peale lendamise!

3 comments:

  1. See postitus pani mind mõtlema selle gümnaasiumi aja peale, aitäh sulle, Maris!!!

    ReplyDelete
  2. Lisaks sellele, mida Katrin enne mind ütles, jõudis mulle ka veel kohale, kui palju mu elu potensiaalselt peale gümnaasiumi lõpetamist muutuda võib...
    Mõistan ka su probleemi, kuigi ma ise pole osanud seda kunagi selliselt sõnastada. Aitäh niivõrd selge ja arusaadava seletuse eest! :)
    Samas ilmselt peab paika ka see, et kuigi peaksime püüdma oma aega väärtustada nüüd, kohe ja praegu ning püüdma seda mitte unustada, siis tuleb ikkagi edasi minna ilma kurvastamata. Ja nostalgitseda ning meenutada härdunult ilusaid hetki, kuid aduma, et päris 100%-liselt ei kordu miski mitte kunagi.

    Meenutab juba arutelu teose "Olemise talumatu kergus" üle. Sest kui miski ei kordu, on olemine küllaltki lihtne, aga see lihtsus ja muutmatus ja vigadest õppimise mõttetus teeb kõik talumatuks. (Said sa ka tol hetkel teose pealkirjast sel viisil aru? Sest olen kuulnud ka teisi täiesti adekvaatseid tõlgendusvõimalusi...)

    ReplyDelete
  3. Mul on väga hea meel, kui teid mõtlema suutsin panna!

    Ja Karina: tead, ma polnud just suurem asi "Olemise talumatu kerguse" fänn. Ta oli päris hea, aga mingisugust vau- ja katarsise-efekti mul ei tekkinud. Võib-olla seetõttu ma teosesse ka nõnda süvitsi ei laskunud, aga pealkirja tõlgendasin samamoodi kui sina (või hakkasin seda tõlgendama nõnda pärast su kommentaari lugemist, ma ei teagi nüüd).

    Kindlasti tuleb suhtuda kõigesse, mis tuleb, optimistlikult! Vastasel juhul takistad oma ratta hoogu ise ja kukud kraavi, jääd kapselduma!

    ReplyDelete