December 24, 2015

Imeilus jõuluhommik

Juba novembrikuus teadsin, kus veedan oma jõululaupäeva hommiku: eks ikka laugaste ning kidurate mändide keskel! Kaasa tulid kolm kullakallist sõbrannat - Kaisa, Maali, Marilind - ja valituks osutus Endla raba, kus ma varem käinud ei olnudki (vähemalt sel eluperioodil, mida selgelt mäletan).
Kui unistasin jõulusest rabamatkast novembris, nägin silme ees valget kohevat lund, detsembriks olin küll alistunult leppinud mõttega mustadest jõuludest, kuid salamisi lootsin vilksamisi silmata varahommikust härmatistki. On ilmselt tarbetu täpsustada, et meil ei vedanud kummagagi. See-eest tervitas meid puna-rohe-sinine vaatepilt, mida seirates suunurgad iseenesest üles tõusid. Kui jõululaupäev, siis jõululaupäev!

Endla rappa lubasime suvel tingimata naasta, et siis lõpmatuseni mööda laukaid ujuda, vahepeal pisikestel saarekestel hinge tõmmata, võileibu süüa ning seejärel taas pea ees vette hüpata. Oh seda magusat suveootust!

Õhtu veedan igatahes kordades traditsioonilisemalt: ikka piparkookide, mandariinide, glögi, kuusepuu ja korraliku õhtusöögi keskel. Võib-olla isegi kingituste - kes teab!
Kauneid pühi!

Külalispostitus

Väike hoiatav eellugu enne kui loete minu interpretatsiooni Maris Pedajast. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Marise kirjeldust minust eelmise aasta jõulude paiku, kuid see oli nii filigraanne ja kaunis, et pisar kerkis silma. Siit te paraku samasugust kunsti ei pruugi leida, kuid annan enda parima. Nii hea parima, kui kell pool üks öösel anda saab.
Maris Pedaja kui majake
Esiteks ma alustaksin miljööst. Minu kujutlusvõimes asub majake-Maris kusagil metsade ja põldude vahel, nii et kui hakkad suure tee juurest hoone poole astuma tuleb esmalt läbida metsatukk, siis näed majakest ja siis mõnekümne meetri pärast tuleb jalg taaskord metsasügavusse asetada. Metsa taga asetseb ka meri, aga nii kaugele ei hakka me minema.

Majake-Marises on olemas kindlasti raamatukogu, milles on ilmatu kõrged riiulid, sest see tüdruk on läbi ja lõhki raamatukoi. Alumistelt riiulitelt võib kindlasti leida kõik Rowlingu Harry Potteri osad ning ülespoole liikudes võib silmata ka Bulgakovit, Dostojevskit ja Tammsaaret kuni jõuame täielikult kleepsudega kaunistatud Jaan Tätte „Vaikuse hääleni“.

Elutuba kui kõige tähtsamate omaduste kants visandab Marise tõelise olemuse, mida mina näen kui väga altruistlikku, positiivselt muretut, väga töökat ja abivalmidusest pakatavat. Ma ei oska nimetada hetke, mil Maris otsustaks, et ta jätab kellegi aitamise katki, aga see-eest oskan ma nimetada momente, mil Maris on otsustanud midagi ütlemata jätta, et mitte panna enda vajadusi/soove teiste omadest ettepoole.

Kui juba jutt ka töökusele veeres, siis liigume edasi Marise kabinetti. Ma arvan, et päris mitmel meist on tekkinud taolisi küsimusi nagu „Maris, kuidas sa kõike jõuad????“ või siis „Maris, kuidas sa oskad selliste seoste, fraasidega välja tulla?“. Ja nii ongi. Selle tüdruku loomingulisus ja võime nii öösel kui ka päeval tundide viisi oma kohustusi ellu viia on h-ä-m-m-a-s-t-a-v-a-d! Lisaks veel tema oskus teha asju targasti. Ma olen alati imetlenud inimesi, kes võtavad palju asju ette, kuid viivad neid ellu, tehes täpselt nii palju kui vaja ning võtavad neist kogemustest ainult kõige vajalikuma iseenda jaoks. Ning kui taolise kirjeldusega spordiala oleks olemas, siis ma arvan, et Maris oleks kindlasti Olümpia mängude konkurentsis.

Marise magamistuba on minu nägemuses sinistes toonides. Kuigi tähtkujude teema siin kontekstis on ilmselt üks neist totakatest seostest minu peast, siis viimane on alati väga tähtis ja intrigeeriv teema meie seltskonnas ning Maris on nimelt Kalad. Teadmiseks neile, kes kursis pole, siis Kalade üheks tähtsamaks iseloomujooneks loetakse „alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama“ printsiipi ehk kuigi esmalt võib olla raske pugeda taolise inimese südamesse, aga kui sinna lõpuks pääsed, siis oled sinna end ka jäädavalt parkinud. Jällegi miskit, mis minu arvates on väga omane meie Pedaja-neiule.

Kuigi Marise-majakeses on ruume palju rohkem ning sinna juurde käivad veel ka tohutu suured aknad, siis viimasena võtame ette veranda ehk milline Maris meile väljaspoolt paistab. Kuigi tal võib esineda tõsiseid tüsistusi mõnele sündmusele jõudmisega, siis lõpuks kohal olles pühendub ta maksimaalselt oma seltskonnale. Ta ei pruugi olla domineeriv seltskonnalõvi, aga tema tähelepanekud asjadest ja küps huumor on alati väga teretulnud. Ja nagu juba eelnevalt mainitud, on raske leida hetke, mil Maris laseb oma optimismil nulli kukkuda. Ta on alati võimeline leidma positiivset ka kõige lootusetumas olukorras ning ei muretse üleliia iga pisiasja pärast.

Ahjaa, ilmselt huvitab teid ka WC. Majake-Marise WC esindab tema priimat muusikamaitset, mis hõlmab endas nii õrna koorimuusikat Pärt Uusbergi poolt kui ka Mumford and Sons’i tugevaid kitarriakorde. Sõltub kumba kraani lahti keerata. Jätka samas vaimus! J  

Sinu toetaja siin pool sood
K.K.

December 21, 2015

Üks väga suvine 21. detsember

Käisime täna mere ääres pildistamas - saadud kaadreid hiljem arvutiekraanilt uurides jõudsin järeldusele, et värvide poolest võiksid need olla sama hästi jäädvustatud mõnel jahedamal augustikuisel pärastlõunal. Kas kolme päeva pärast on tõepoolest jõulud?! 
Saadame teile palju jõulutervitusi Läänemere äärest!

December 20, 2015

Varsti kodus!

Sõbrad, mul on praegu nii hea meel! Eile tuli mulle külla vend, kellele olen nüüdseks suure õhina ja uhkusega pea kõiki linna vaatamisväärsusi tutvustanud (põhirõhu olen asetanud mõistagi jõuluturule). Muside-kallidega me üksteist üle ei külvanud, ent ometi on maru hea taas koos olla. Ütleme korraga samu asju, matkime alateadlikult teineteise liigutusi, astume sama jalaga - mingi õe-venna side meie vahel vist tõepoolest on! Homme varahommikul sõidame veel randa ning veedame ülejäänud päeva jõulukingitusi ostes, ülehomme hommikul kell neli alustame juba Chris Rea saatel oma kaheksateisttunnist teekonda Rostockist Tartusse. Ma tulen tõepoolest jõuluks koju!!
Et korterikaaslane sõitis samuti juba vanemate juurde Leipzigisse, on terve korter meie päralt. Kahjuks pole siin suurt midagi nautida, kuna praeguseks on mu eelmine toaomanik - mu korterikaaslase kunagine korterikaaslane - pea kogu mööbli välja kärutanud. Ta kolib nimelt siit lõplikult välja ja võtab kaasa kõik, mis kuulus algselt talle. Külmkapi, pliidi, söögilaua, vannitoakapi, mu voodi, kummuti, kirjutuslaua, riidekapi ja riidekirstu... 
Päev, mil ta seda mulle teatas, ei kuulunud just parimate kilda. Kujutasin ette tühja tuba, milles viliseb vaid kõle tuul. See oli ühtlasi esimene kord, mil tundsin end siin abitu ja nõrgana. "Ei, sa ei tohi mu voodit ära viia," tahtsin talle meeleheitlikult selgeks teha, "sest ma olen liiga noor ise uue otsimiseks (ja ostmiseks)." 
Nüüdseks on kõik paika loksunud. Käisin järgmisel päeval Studentenwerk'is ja uurisin, kas neil oleks mulle ehk pakkuda kohta ühiselamus: mu siinse elu parima sõbranna ühikas oli jätnud mulle äärmiselt positiivse mulje. Mõistagi olid kõik kohad pilgeni täis. "Aga kui ma hästi ilusti küsin?" uurisin neilt veel pooleldi naerdes ja tõusin juba püsti. Ja teate mis! Hakkasin vist tädile meeldima, nii et ehk võttis ta lahti sümpaatsetele inimestele mõeldud listi - igatahes tehti mulle pakkumine, mille vastu võtsin! Asukoht on suurepärane, ma ei pea muretsema möbleerimise pärast ning säästan korraliku kopika. Ja mis veel uskumatum: mu korter asub eelpool mainitud sõbrannaga samas majas ja samal korrusel (õigemini paiknevad need kohe vastakuti)! Ütle siis veel, et märke pole olemas, eks.
Sisse saan kolida esimesest veebruarist - seega magan jaanuaris madratsil ja elan pappkastide keskel. Aga mis need neli nädalat siis ära ei ole (millal siis veel kui mitte tudengipõlves)!

Vahepealne aeg on olnud üldjoontes tegus ja lõbus. Katsusin viimase nädalaga võimalikult palju kohustusi kaelast saada, mis enam-vähem õnnestus. Mõistagi tuleks vaheajal idee kohaselt kaevuda veel paljudesse erinevatesse tekstidesse, ent ennast tundes ei jõua ma oma kavatsustega kuigi kaugele (niisiis ei hakkagi ma endale väga kõrgeid ootusi seadma).
Veidi eredamalt on mul möödunust meeles muusikaline etteaste ühel jõulupeol. Laulsin "Oma laulu ei leia ma üles", korterikaaslane saatis mind kitarril (ma natuke luiskasin, et tegemist on jõululauluga, sest säärane tingimus oli seatud korraldajate poolt - aga olgem ausad, keegi ei saanud ju nagunii ühestki sõnast aru (ja lugu läks väga peale)).
Küpsetasin oma leedukast sõbrannaga ka ingveriküpsiseid, käisin üle pika aja korralikult tantsimas, sain Abu Dhabist postkaardi ning inglise keele õppejõud lajatas mu töö lõppu "SUPER JOB" kleepsu. :)
Sellise noodiga täna lõpetangi: korraldame vennaga filmiõhtu. Soovin teile omalt poolt kõike head-paremat!
Tartus näeme!

December 7, 2015

Nikolaus

Sõbrad, mul käis täna öösel Nikolaus külas! Üks asi on istuda põhikoolis oma koduklassis, lõigata akende kaunistamiseks paberist lumehelbeid, kanda klassikaaslastele ette saksakeelseid luuletusi küünaldest ja kuusepuudest, lasta hea maitsta piparkookidel, mida jõulumeeleolus õpetaja heatujuliselt jagab, ning lugeda tekste, kus räägitakse Nikolaustag'ist kui Saksa laste suurest rõõmupäevast. Sootuks midagi muud on tõmmata hommikul ähmis peaga saapaid jalga, et mitte rongist maha jääda, ning leida ühest saapast üllatusmuna, teisest maapähklid... ja tähelepanelikumal silmitsemisel saabaste kõrvalt terve kommikarp!
Minu korterikaaslast Nikolaus mingisugusel naljakal põhjusel ei külastanud. See-eest käivad tal iga päev päkapikud, kes toovad Kalevi sussišokolaadi ja Kirju Koera kommi. Naljakas, mis. 
Ülemisel pildil on esindatud mu ema saadetud jõulupakk, mis võttis silme eest kirjuks: nõnda palju templeid, silte ja marke, nagu polekski see saadetud Euroopa Liidust (üksnes mõne riigi võrra kõrgemalt), vaid paralleeluniversumist.
Ega sisugi kirevuse poolest sugugi alla jäänud. Sinna olid pistetud kõik kohustuslikud elemendid: 8-vilja-helbed, Etno sokid, Tallinna peenleib ja kuhjaga Kalevi tooteid. Mul on juba eelmisest paarist pakist kappi nõnda palju maiustusi jäänud, et võiksin hakata vaikselt mõtlema Kalevi filiaali avamisele. Võttes arvesse mu korterikaaslase säravaid silmi kirsitükkidega täidetud tumedat Kalevi šokolaadi nähes, hakkaks mul päris hästi minema.
Kõike head algavaks töönädalaks!

December 4, 2015

Juba eos ebaõnnestunud blogmas

Eelmisel aastal tähendas detsembrikuu minu ja mu kolme sõbranna jaoks blogmas'i: 24 päeva järjestikkust blogimist, millega saime hakkama tänu üksteise pidevale utsitamisele. Arutasime kohvikutes uusi mõtteid ning istusime kell neli hommikul arvutiekraanide taga üleval, et taaskordse postituse avaldamise järel võidukalt teistele "valmis!" kirjutada ning enne järgmise päeva arvestust paariks tunniks magama heita. Meil olid kõigile nuputatud personaalsed karistused, mis pidid osaks saama postitustest viilimise korral, ja neile mõtleminegi tekitas õudu - nõnda need sõrmed siis kribasid.
Sel aastal pole justkui miski muutunud (blogmas on taas meie ülim eesmärk, kõiki ootavad libastumise korral karistused, üksteise motiveerimine toimub täistuuridel), samas on kõik teisiti (oleme paisatud üle ilma erinevatesse ülikoolidesse, mu peas viliseb tuul seal, kus peaksid asuma ideed, olen kirjutamise asemel taasavastanud raamatulugemise rõõmud ning seetõttu ühtlasi juba algusest peale rongist maha jäänud). Ega minust selle aasta detsembris igapäevase blogijana asja saagi - seda teadsin tegelikult varemgi. Tõtt-öelda kannan juba viiendat päeva ettenägelikult oma karistust, milleks on - keda huvitab - kaheks nädalaks kõrvaklappidest loobumine. Minu jaoks, kes ma automaatselt klapid kõrva topin, kui koduuksest enam kui kolme sammu kaugusele minna tuleb, on selle paljude jaoks kindlasti nõnda tühisena näiva "karistuse" näol tegemist paraja väljakutsega. Muide, pidev muusikakuulamine kõndimise ajal on kindlasti üks neist harjumustest, mida tuleks oluliselt piirata, sest ainuüksi üht endist klassivenda olen vähemalt neli korda tahtmatult ignoreerinud - seda tean üksnes seetõttu, et ta on mulle ise pärast teada andnud. Ma ei julge aga mõeldagi, kui paljudest tuttavatest olen tegelikult oma imelises muusikamaailmas viibides südamerahus mööda jalutanud. Siingi olen oma tuima tümika maine kujundamisega algust teinud! (Tõsi, alati ei saa ma oma tuima tümika staatust klappide kaela veeretada - ju on tohutu hajameelsus ning mitte millegi ümbritseva märkamine kodeeritud mu geneetilisse koodi...)

Jah, iga päev ma kirjutamisega hakkama ei saa, ent luban, et kirjutan nõnda palju kui võimalik - ikka sisemise sule taktis!
Mulle meenus, et ma polegi teile oma tuba näidanud. Siin ta siis on! Tavaliselt ma ausõna naerulsui rätsepa kombel voodil ei istu, küünal käes, kuid krunni ja kampsunit kannan siiski, nii et tegemist pole üdini võltsi pildiga.
Mu pea kohal võib tähelepanelikum vaatleja tuvastada advendikalendri, mille korterikaaslane ise valmis meisterdas, hea-paremaga täitis ning pesulõksudega seinale kinnitas. Tegemist on tingimata mu lemmikelemendiga toas.
Maakaarti täiendab "Born to chill - forced to work" tekstiga postkaart, mis võtab päris hästi kokku mu elufilosoofia, ja voodipeatsit katavad kirevad eelmisest toaomanikust jäänud kleepsud, mida mul pole südant maha katkuda, ehkki tahaks. Nimelt: kuigi leping eelmise toaomanikuga sai sõlmitud tähtajatu, jäi kõlama jutt, et võib-olla tuleb ta kevadsemestriks tagasi - hetkel katsetab, kuidas klapib kooselu tüdruksõbraga. Mina kui Untermieter pean siis uue koha leidma. Praegu tundub neil kõik kulgevat äärmiselt kenasti, nii et minu kolimisvajadusest pole me rohkem juttu teinud, aga vean kihla, et kui kisun maha ta kleepsud, on ta tund aega hiljem punaseks nutetud silmadega platsis: "Maris, me läksime lahku (luks)... kus mu kleepsud on?!"
Niisiis vaatangi igal õhtul tõtt rohelise kanepilehega, mille kõrval troonib silt kirjaga "The Government is Lying", ja seebimulle puhuva kollase karuga.

November 28, 2015

Jõulumeeleolust

Igal aastal kuulen mõnd inimest kurtmas, kuidas sel aastal üldse jõulumeeleolu ei ole, mõnikord olen isegi kaebajatega samasse leeri kuulunud. Sel aastal ei puuduta aga jõulumeeleolu puudumise mure mind üldse - tegelikult tundub mulle igal õhtul oma jõulutulukestega ehitud toas istudes, mandariine süües ning jõuluteed rüübates, nagu olekski jõululaupäev kätte jõudnud.
Minu jõululembust soodustavad mitmed asjaolud. Esiteks on jõulud siin võõral maal elades omandanud sootuks uue dimensiooni - kodu -, mis nihkub iga päevaga aina lähemale. Kodu all ei pea ma silmas sugugi ainult oma vanemate Ülejõe korterit, vaid Tartu tänavaid, lumiseid põlde ning sõprade taasnägemist üleüldiselt. Muide, veel kunagi pole Chris Rea "Driving home for Christmas" mind rohkem kõnetanud (katsun hoida selle pala kojusõiduks, ent olen nii mõnelgi õhtul libastunud ning loo käima lülitanud, ise suurima mõnuga kaasa ümisedes).
Teiseks on sakslased jõulude järele ilma igasuguse liialduseta hullud. Jõuluturg avati Rostockis 23. novembril ning sellest ajast saati pole ma ei hommikul, päeval ega ka õhtul vanalinnas nõnda kõndida saanud, et mind ei tiriks kaasa lakkamatu inimeste vool. Rostocki jõuluturg on ka Saksamaa üks suurimaid, mida külastavat kuu aja jooksul üle 1,5 miljoni inimese.
Kui Tartus täidavad jõulude ajal Raekoja platsi ehitud kuusepuu, kaks glögiputkat ning headel aastatel ka jõulutuledes Jõmmu, siis siin on lood sootuks vastupidi. Kuusepuule ei näida omistatavat mingit tähtsust, ta seisab üsna varjulises nurgas tagasihoidlike kollaste tulede kumas. Mingisuguseid teateid stiilis "PILTUUDIS: Rostocki ilmus kuusepuu!" ei levitata (samal ajal koostab Tartu Postimees uudiseid juba sellest, kui linn hakkab mitu kuud varem puud valima). Samuti pole lastel kombeks kuusepuu külge isetehtud ehteid ja jõulusoove riputada.

Aga putkasid on siin rohkem kui kaks! Tee minu kodust Neuer Markt'ini (Raekoja platsini) näeb välja nii: väljun uksest, kõnnin umbes viis minutit, kuni jõuan jõulukülani, mis on äärmiselt hubase olemisega peamiselt hõõgveinile suunitletud telklinnak. See koosneb loendamatul arvul toolidest ja ümmargustest lauakestest, mis on kõik lõbusate seltskondade, armunud paaride ning toredate perekondade poolt hõivatud. Pärast telkinnakut kõnnin veel seitse minutit, kuni jõuan Kröpeliner Tor'ini - vanalinna algust tähistava võlvkäiguni. Sealt algab kaheksasajameetrine teekond mööda Kröpelini tänavat: teekond, mis võtab silme eest kirjuks! Kõikjal, kuhu pilk langeb, pakutakse hõrgutisi, mis viivad pelgalt pealevaatamisest kolesteroolitaseme lakke: soolatud kastaneid, vürtsikaid mandleid, glasuuritud piparkooke, küpsetatud maisi, tuhksuhkruga üle puistatud kohupiimapalle ning Mutzen'eid, taignas fritüüritud banaane maapähklivõiga, pannkooke nutellaga, aprikoosimoosiga vahvleid, karamelliglasuuris klaasjaid õunu, gigantseid sadade lisanditega üle puistatud Brezel'eid... Keskmiselt iga kümne sammu järel asub hõõgveiniputka, mille ümber seisab alati trobikond inimesi, kes otsivad kaitset külma ilma eest. Neuer Markt'ile jõudes ei jaksagi pilk enam kõiki putkasid, tänavamuusikuid ja tulesid hoomata: veel hõõgveini, veel magusat, veel karusselle ja atraktsioone! Meeletu.

November 25, 2015

I share, therefore I am

Mul on tunniplaanis üks meeletult vahva aine, mil on päris suur potentsiaal võitmaks mu lemmikaine tiitlit. Sel on nimeks Medienrezeption im digitalen Zeitalter, mis kõlab esialgu ehk robustselt ja hirmutavalt, ent lähemal vaatlusel pole siin üle jõu käivat midagi: Medien- nagu meedia ikka, -rezeption nagu retseptioon ehk vastuvõtt, im digitalen Zeitalter nagu tänapäeva digitaalses maailmas.

Neutraalne kõrvaltvaataja võiks meie tunde pidada kamba skeptikute kogunemisteks, kuna meie massimeediat analüüsivad arutelud kalduvad olema ühtepuhku kriitilise alatooniga, aga säärane segu pakub mulle suurt põnevust ja meelehead. Suisa nõnda palju, et üks meie aruteludest läbi käinud teema - millest esitasin kursusele ka oma essee - on mind siiamaani kummitama jäänud: me oleme muutumas üha enam oma tehnoloogiavidinatest sõltuvateks.

See selgesõnaline tees kumab kirkalt läbi ka Sherry Turkle'i mõtlemapanevas kõnes, mille vundamendile olen ladunud käesoleva postituse, kuid kel selle vaatamiseks jaksu ei jätku, võib kiigata üht neljaminutilist kokkuvõtet, mis annab Turkle'i ideed kenasti edasi.
PS! Tegelikult käsitleme tundides ka elulisi teemasid, näiteks Pariisi terrorirünnaku või Donald Trumpi kuvamist massimeedias, samuti heidame valgust massimeedia positiivsetele külgedele, nii et tegu ei ole ainult nutiajastu-on-nii-halb-ja-vanasti-mängisid-lapsed-ikka-liivakastis-stiilis halaga (nagu järgnevasse postitusse süüvides võib tunduda)!
Ma pole tundnud ennast kunagi nõnda suure arvutisõltlasena, et see peaks mulle muret valmistama. Üleüldse on mõistel "arvutisõltuvus" küljes natuke piinlik maik, millest ei taha suurt juttu teha. Vähemalt minul kerkib arvutisõltlasele mõeldes silme ette pilt vaiksest nohikust, kes elab end väljaspool kooli välja suure monitori taga kolle tappes. Judistan end ning mõtlen rahustavalt, et minu elus on kõik korras: kolle ma ei tapa ning enamikel populaarsetel saitidel olen äärmiselt ebaaktiivne - nendeta edasises elus hakkamasaamine ei tohiks kujuneda suureks probleemiks! Tegelikult ei kulutagi ma eriti palju aega ekraani taga istumisele: olen pidevas liikumises ja kui vaja, ajan kõik telefoni vahendusel korda...

Siit ilmnebki probleem. Ma võin käia ringi, nina telefonis, ja mitte mõista, et midagi on valesti, kuna "arvuti taga ma ju ei istu". Mul on tegelikult väga tugevalt kujunenud välja koht, millest loobumisele mõeldes hakkab süda kiiremini lööma: Facebook Messenger (mida kasutan suhtlemiseks eestlastega; sakslastega suheldes asendab seda WhatsApp, ent mõte jääb samaks).

Mis on see vägi, mis sunnib mind loengus peitma oma telefoni kotti, et mitte näha rohelist vilkuvat tulukest, mis annab märku uuest sõnumist - ja miks ma sisimas siiski loodan, et see tuluke mu kotis katkematult vilgub? Miks on muutunud refleksiks hetkelisel tähelepanu hajumisel (loengu ajal!) ruttu oma sõnumid üle kontrollida? Messengeri vestlused seovad ja kuitahes piinlik seda nüüd tunnistada ei oleks, tunnen end õhtul hästi, kui olen päeva jooksul osa võtnud vähemalt viieteistkümnest vestlusest. Mõistagi toimib seesama seos teistpidi ka: kui keegi juba pikka aega kirjutanud ei ole, võtab minus maad rahutus. Kas kõik on mu juba ära unustanud?!

Märkimist väärib fakt, et ma mõistan oma probleemi ja oskan endale diagnoosigi määrata, ent see kimbutab mind isegi mu täie teadlikkuse juures edasi.
Tõsi, viimasel ajal vähem, sest postituse alustamiskuupäevast saadik, mil probleemi mustvalgelt kirja panin, on piinlikkustunne oma töö teinud, ent taevas teab, kauaks sellist suhtumist jätkub - varsti võin olla vabalt otsapidi tagasi alguses. 
Veel üks põhjus, miks mulle Medienrezeption im digitalen Zeitalter meeldib: käsitleme tundides ka ingliskeelseid originaaltekste, mitte vaid saksakeelseid. Ehkki saksa keeles lugemine ei tekita enam suurt tõrget, juubeldab kogu mu sisemus sellegipoolest, kui ingliskeelseid ridu näen.

Töötasime siis ühe teksti kallal - taas kord Turkle'i koostatud - ja sealt jäi mulle silma järgnev lause:
"The director of a program that places American students in Greek universities complains that students are not ‘‘experiencing Greece’’ because they spend too much time online, talking with their friends from home."
Assa raks - mille poolest siis mina erinen, kes ma siin kõiki oma sõpru igale poole taskus kaasa vean? See on muidugi vaidlemise koht, kas võõrasse riiki kolimine peabki tähendama kõigi varasemate sidemete lõhkumist ("ei-ei-ei," vasardab mu peas), eriti kui ma siin ka siiski iganädalaselt väljas käin ning üsna arvestaval määral teistega lävin. Samas ei salga ma, et tõenäoliselt pingutaksin siin poole rohkem, kui mu tasku juba nii lohutaval määral varasematest sõprussidemetest punnis poleks (siit tekib omakorda küsimus, kas see nüüd kõige parem plaan oleks - üksnes oma suhtlemisnormi täitmiseks huupi võõraste inimeste järele joosta). 

Sõprussidemetest punnis tasku olevat arendanud aga sootuks uue suuna - suuna, mis soosib sõnumineerimist kui silmast silma suhtlemise mugavamat alternatiivi. "What's wrong with conversation?" küsib Sherry Turkle oma kõnes provotseerivalt. Vastus kurvastab mind väga: "You can't control what you're going to say!" Nimelt: pärisvestlus leiab aset reaalajas ning seda pole võimalik, teekruus käes, oma tahtmise järgi paremaks timmida (nagu näiteks staatuseid, tweet'e... blogipostitusi). Tahan vastu vaielda ja tõestada, et minu jaoks kaalub otsene kontakt iga kell üles kõik maailma sõnumid, kuid ma pole kindel, kas kõneleksin päris tõtt. Sõprade ja tuttavate puhul ei teki mõistagi mingisugust küsimust, ent kui mitu korda olen kellelegi veidi võõramale helistades hellitanud end mõttega, et vastaja ei võta toru, või mõnel kokkulepitud kohtumisel pooleldi lootnud, et teine pool ei ilmugi välja? Piisavalt.
Tegelikult pole ma lummatud üksnes suhtlemisest (Messengerist), vaid ka võimalusest jagada oma elu maailmaga (teisisõnu blogimisest). Võib-olla ei tundugi blogimisest sõltumine nõnda suure probleemina kui näiteks Instagramist sõltumine (praegusel sotsiaalmeediamaastikul juba vaibunud teema, ent uskuge mind: kui alustasin postituse jaoks mõtete kogumist, olid loosungid stiilis "Instagram on võlts" oma kõrgseisus). Muidugi ei käi ma pildistamas ega inimestega kohtumas eesmärgiga oma blogi täiendada, kuid sellegipoolest taban end keset erinevaid sündmusi mõnikord mõtlemast, kuidas laused mu hilsemates postitustes kõlada võiksid... Päris kurb, mis.
Samas võib-olla ei olegi see sugugi halb, andes märku mu loominguliset hingest (haha)...

Kaks nädalat tagasi nägin National Geographicu Instagramis seda fotot, millel peatusin pealkirja tõttu kauemaks: kaks noort inimest, kes reisivad, loevad, kirjutavad, mõtlevad, kuid ei kajasta seda ühegi kanali kaudu sotsiaalmeedias - tegemist on rännakuga vaid neile kahele. Minu esimene reaktsioon: kuidas nad saavad elada sellist lahedat elu ning panna vastu tungile maailmaga oma pilte ja mõtteid jagada? Teine reaktsioon: piinlikkus oma esimeste mõtete pärast ning siiras rõõm, et selliseid inimesi leidub!

Ammendavat kokkuvõtet ma koostada ei oskagi ja kedagi üles ka ei kutsu telefone vetsupotist alla laskma. Ise ka ei lase. Aga vot kuuekümneselt - kui üksikule saarele kolin - võib-olla!

November 24, 2015

Tättest ja sombusest Hamburgist

Laupäeva olin juba kaua oodanud: tähendas see minu jaoks eelkõige Jaan Tätte kontserti ning kohtumist teiste Saksamaal pesitsevate eestlastega (esimesest korda ärakolimisest saati!), kuid samuti sõitu Hamburgi - linna, mis pidavat olema mitmete erinevate kuulduste kohaselt üks kaunimaid paiku Saksamaal. Tõepoolest, silmailu pakkus ta küllaga, kuid paraku püsis taevas trööstitult hallina, lastes mornidel kihtrünkpilvedel niigi vettinud hooneid ja inimesi visalt veel märjemaks leotada. Mina tänasin südames kõiki, kes olid omal ajal tulnud imelisele mõttele toki otsa kilejas riie tõmmata, ja tõmbusin ühes piparkoogimaitselise kohviga vihmavarju alla, saades oma ringkäigul siiski linna põhilistest vaatamisväärsustest aimu. 
Kui hakkas juba hämarduma, suundusin eestlaste kogunemispaika. Hinges pesitses kerge ärevus: lõpuks ometi! Kaasmaalased! Kas lähen eesti keelt kuuldes õnnest nõnda ogaraks, et hüppan esimesele inimesele kaela, kelle suu eestikeelseid sõnu vormib?
Tegelikkuses polnud olukord muidugi nõnda emotsionaalne ega dramaatiline. Eesti keelt kuuldes käivitus lihtsalt selline oi-kui-tore-emotsioon, mis jäi kaugelt liiga nõrgaks, et laadida mind kellelegi kaelahüppamise tungiga. Ühtlasi jõudis mulle kohale, et sideme tekkimiseks inimeste vahel ei piisa üksnes rahvuskaaslasega võõral maal võõras keeleruumis olemisest - vaja läheb veel korralikult metafoorset liimi, näiteks ühiseid põhimõtteid või sarnast muusikamaitset.
Mis ei tähenda mõistagi, et oleksin üksinda kuskil nurgas mossitanud - oh ei! Tegemist oli vaid neutraalse tähelepanekuga ja tegelikult oli mul väga tore: muljetasin, tutvusin, aitasin külmlauda üles panna ja ümisesin koos saalitäie Saksamaa-eestlastega Tätte viisijuppe kaasa. Jube armas oli kogeda, kuidas keset kauget Saksamaad kõlasid hetkeks ühes pisikeses saalis värsid nagu "tuule suund on nord" ja "sõbrad, teiega on hea".
Nõnda arvas Tätte ka!

November 19, 2015

Õppimisest ja muljetest

Peagi täitub mul Saksamaale kolimisest kaks kuud. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rostock on täpselt nagu Tartu, ainult veidi rohelisem, rattasõbralikum, munakivisem ja kohvikutetohkem. Rostocki ja Tartu vahelise sarnasuse täielikuks mõistmiseks tuleb mõnele seosele pihta saada:
Genialistide Klubi = Peter-Weiss-Haus
Armastus = Marat
Shooters = Studentenkeller
Rüütli tänav = Universitätsplatz
Ainult Metrot ei oska ma millegagi asendada... See-eest asub kohe ümber nurga vegan-burgerikohvik, mida käisin eile korterikaaslasega esimest korda uudistamas - igati kiiduväärt paik!
Nüüdseks olen upitanud rööbastele oma tudengielu, mis tähendab, et mul on tekkinud enam-vähem kindel ettekujutus mulle seatud ootustest (ja neile kuluvast ajast). Ära on proovitud nii kümnetunnised tööpäevad raamatukogus kui ka esimeste arglike päikesekiirteni õppimine oma ahvatlevalt pehmes voodis. Ülikoolimaterjalide kõrvalt jõudsin esitada ka oma esimese artikli ajalehele - vastukaja osutus oodatust positiivsemaks (ning paranduste koha pealt vähem punaseks, kui eeldanud olin).
Oma siinse elu kahe lähedaseima sõbraga lõime omaalgatusliku saksa keele grupi, kuna juba esimestes ametlikes saksa keele tundides ilmnes kurb tõsiasi, et töötame õpikuga kiirusel üks lehekülg kahe nädala kohta. Õpiku ostmiseks kulunud summa õigustamiseks (ning mõistagi iseenda täiendamiseks!) pusime viimase kallal nüüd iseseisvalt - kõvasti intensiivsemalt kui lehekülg kahe nädala kohta.
Parimagi tahtmise juures ei suuda ma puhtfüüsiliselt käia kuulamas kõiki ettekandeid, millega ülikoolihoonetes loenguteväliselt üles astutakse. Üht koma teist olen siiski tunnistamas käinud, eelkõige põgeniketeemalisi debatte, veendumaks tõsiasjas, et enamike sakslaste (NB! Üldistus: elan oma ülikoolilinnaku turvalises mullis, lävides eelkõige kahekümneaastaste liberaalsete vaadetega üliõpilastega) südamed tuksuvad tõepoolest Merkeli sisendatud "wir schaffen das" ("me saame sellega hakkama") rütmis.
Uuel nädalal astub meie juurest läbi välisminister ning heidab valgust Saksamaa välispoliitikale "tormistel aegadel" - sellele kavatsen samuti pilgu peale visata!

Tegelikult ma kogu oma vaba aega raamatute alla matnud ei ole, ehkki võisin oma eelneva jutuga säärase mulje jätta. Kõikvõimalikke tähistamisi ning hõõgveiniõhtuid, mis juba novembri lõpus agaralt pihta hakkavad, ei mõista ma kahe käe sõrmedelgi kokku lugeda. 
Laupäeval sõidan näiteks Hamburgi - sellest juba õige varsti. :)

November 15, 2015

Suur tükk ajab suu lõhki

Mind tabas hiljuti ahastus, kui mõistsin, et üks eluiga on kaugelt liiga napp selleks, et jõuda valmis kõigega, mille järele janunen. Ja mille järele ma siis janunen? Eks ikka absoluutselt kõige! Ma ihkan suurt ja õnnelikku perekonda, kuid enne selle loomist tahaksin olla teinud juba karjääri (ja lõpetanud ülikooli), enne mida veel omakorda võiksin olla rännanud pikki aastaid kõikvõimalikes veidrates ja imelistes paikades, hinganud enesesse joobunult võõra keele ja kultuuri hõngu ning toetanud abivajajaid.
Päris prestiižsed soovid, mis. Paraku kammitseb mind see neetud sisemine bioloogiline kell, ilma milleta oleks elu hulga muretum: hakkaksin praegu oma plaanidega otsast pihta, jõuaksin ehk kaheksakümnendal sünnipäeval tõesti pereloomisele mõtlema hakata. Et päris nii ei saa, tuleb oma ajakava ümber kohandada, loobudes nõnda nii mõnestki teisest plaanist.
Jõudsin endamisi järeldusele, et täieliku rahulolu tagaksid mulle kolm paralleelset elu, mis kulgeksid teineteisest sõltumata, ent lõpuks ühtseks tervikuks lõimuksid.
Esimese elu pühendaksin puhtalt õppimisele. Ma oleksin see hull teadlane, kel on taskus üks doktori- ning kaks magistrikraadi, kes istub kolmekümneviieselt ihuüksinda mikroskoobi taga, veab suurele tahvlile vektoreid, valdab soravalt hispaania ja ladina keelt, oskab mängida tšellot ning loeb päevas raamatu läbi. Ma ahmiksin endasse kõike - anatoomiat, astreoloogiat, arheoloogiat -, sest kõik on nii tohutult põnev!
Muide, mulle on siin Saksamaal täpselt üks selline sõber tekkinud, kelles möllab uudishimu absoluutselt kõige vastu, ja sellest tingituna on ta sattunud "igavese üliõpilase" staatusesse. Istusime - mina, 19, tema, 32 - ühel hilisõhtul bussipeatuses varjamaks end paduvihma eest, ja lasime hea maitsta Vietnami köögi nuudlitel, kui ta nentis mõtlikult, et on raisanud juba liiga kaua aega õppimisele ning peaks oma eluga juba ammu järgmises staadiumis olema. Mida ma, eluvõõras inimesehakatis, ikka lohutuseks kosta oskasin!

Teise elu pühendaksin seiklustele. Ma jooksin Toscana päikese all parimatest viinamarjadest pressitud veini, tantsiksin Ladina-Ameerikas salsat, supleksin India ookeanis, püüaksin põhjapoolusel pingviine kaadrisse, tutvuksin Uus-Meremaa maastikuga ja sõidaksin renditud autoga mööda Tšiili tolmuseid teid.

Kolmanda elu pühendaksin perele. Ma olen valmis leppima nende vedelevate legoklotside, kitkutud juuksekarvade ja magamatusest tulenevate hallikate silmaalustega, kui nende tasuks on esialgu hambutud naeratused ja käputamised, aastaid hiljem loodetavasti ka toredad vahvlihommikud, ühised õhtusöögid ja nädalalõppude rabamatkad. (Kunagi loen selle lõigu üle ja naeran tõenäoliselt enda üle.)

Et meil pole siiski võimalik paralleelelusid elada, näen juba vaimusilmas, milliseks rebimiseks järgnevatel aastatel läheb - ikka kõigil rinnetel ja võimalikult palju ja korraga, sest kõik ülalpool kirjeldatu tuleb üheks eluks kokku pressida!
Suur tükk ajab suu lõhki - ilmselgelt. Aga kas väike tükk toidab kõhtu?
Võib-olla polegi lõhkine mokk nõnda kõrge hind, mida maksta täis kõhu eest...

November 7, 2015

Minu müstilisest korterikaaslasest

Mu korterikaaslane on nõnda mõistatuslik tegelane, et ma ei ole temast endiselt korralikult sotti saanud. Kuidas ta alles viitsib nokitseda ja nikerdada! Kord heegeldab oma riietele pitsi, kord maalib oma kotile kollaseid päikesekiiri, kord meisterdab meile advendiküünalde tarbeks aluseid, kord konstrueerib mingisugust kandemehhanismi raskemate kottide tõstmiseks. Ühel õhtul hüppas ta rõõmsameelselt mu tuppa, käes endapikkune põrandalamp, mille ta oli kaasa toonud õhtuselt jalutuskäigult jõe ääres (seletuseks: tihti jäetakse välja kolides esemed, mida on tülikas uude elukohta kaasa vedada, kõnniteele seisma). 
"Sul endal ei olnud ju," põhjendas ta mulle lambi vajalikkust see-on-ju-ilmselge-pilguga ning lülitas selle mu voodi kõrvale vooluvõrku. (Nõnda saingi endale põrandalambi.) Teisel õhtul sadas ta sisse ühes isenikerdatud malendiviguritega, nii et järgmisel paaril tunnil olime hasardis äärmiselt intensiivsest heitlusest, mis tipnes paraku minu alistumisega kuningas kuninga vastu. 
Ühtlasi on tema reaktsioonikiirus meeletu: jõudsin ühel õhtul möödaminnes mainida, et oleks lahe millalgi teatrisse minna, kui ta oli järgmisel päeval platsis viieeuroste kupongide ja novembrikuise kavaga: valigu ma, mida tahan. Kord poetasin, et kavatsen endale millalgi maakaardi tellida, kuid paar päeva hiljem oli seegi juba kohal - ta oli palunud oma vanemaid, et need mulle Leipzigist enda ülearuse kaasa tooksid. Ja veel! Mõtlesin siis samuti meievahelisse läbikäimisesse oma panuse anda, küsides, kas tal oleks midagi selle vastu, kui meile advendikalendrid soetaksin - minu viimasest on möödas juba üle kümne aasta. Paar päeva tagasi teatas ta mulle, et ma oma raha kulutama ei tõttaks - ta juba meisterdas mulle ühe valmis!
"Aga selle saad sa kätte alles detsembri alguses," toonitas ta mulle poolrangelt, "siis on, mida oodata!"
Panen endiselt imeks tema võimet mind pidevalt jalule ajada ning erinevatesse kohtadesse vedada: mere äärde, linna parimasse jäätisekohvikusse, peole... Hiljuti leidis meie vahel aset järgmine dialoog:
Tema: "Mõtlesin millalgi detsembri alguses Kopenhaagenisse sõita, tuled ka?"
Mina (pärast hetkelist segaste emotsioonide puhangut oma peas): "Ikka!"
Tema: "Tore!"
Rohkem pole me sellel teemal kordagi peatunud, aga tema agarust arvesse võttes ei imestakski ma, kui kuu aja pärast tõepoolest Väikese Merineitsi kõrval jalgu kõlgutan.
Igav ei tohiks küll hakata!

November 5, 2015

Piiridest

Esmaspäev ja kolmapäev on minu nädala kõige põnevamad, ent samas ka kõige kurnavamad päevad. Säärase ülesehitusega võin igati rahule jääda: pikki päevi naudin nende intensiivsusest hoolimata ja jamade ainetega täidetud päevad ei kesta õnneks kuigi kaua. 
Sellegipoolest ei erinenud ma sel esmaspäeval viimases loengus istet võttes suurel määral tühjaks pigistatud sidrunist: dotsendi kõnet kuulasin küll suurima tähelepanelikkusega, ent ühiste diskussioonide ajal lasin mõtted enda ümber vabalt heljuma (olen selles kunstis üha vilunum). Peagi muutusid sõnavõtud mu jaoks suureks mõnusaks suminaks ning minu pilk kinnitus hoopistükkis üüratule tahvlile, mille keskele oli eelmisest loengust jäänud üks Wittgensteini tsitaat: "Die Grenzen meiner Sprache bedeuten die Grenzen meiner Welt" (eesti keelde võiks tõlkida seda umbes kui: "Minu keele piirid tähendavad mu maailma piire").
Ülejäänud loengu vältel oli mu mõtetel hulgaliselt tegemist: nad ei heljunud enam laiseldes, vaid hakkasid rutuga igas ilmakaares karglema ning kaugematest mälusoppidest kõiksuguseid seoseid välja tirima.
Sellest, et kõik mu mõtted piirduvad minu käsutuses oleva sõnavaraga, olen juba ammu aru saanud. Ma ei räägi siinkohal sugugi sellest, et elan võõras keeleruumis: ma ikkagi tean oma keeles, mida öelda tahan, ja saan siin kõik kuidagimoodi seletatud. Raskem on neil kordadel, kui ma täpselt ei tea, mida mõtlen: kordadel, mil hooman kuskil kuklas küll mingeid mõtete algeid, kuid ei oska neid sõnadesse panna (ega saagi teada, mida õigupoolest arvan).
Olgu, kimpu jään tavaliselt abstraktsete tunnete tõlgendamisel - nende tunnete, mille jaoks puuduvad mu sõnavaras vasted. Niisiis asuvad minu eneseväljenduse piirid kuskil seal. Kuid mõelgem nõnda: kui meie keel oleks nõnda palju algelisem, et selles puuduksid näiteks numbrid (sääraseid tõesti leidub), tõmbuksid kõvasti koomale ka meie eneseväljenduse ja maailmapildi piirid: me ei saakski näiteks teada, mitu õuna on laual, kui meil puuduksid oskused nende kokkulugemiseks! Päris ausalt: kui laual asuks seitse õuna, aga me ei teaks, mida tähendab seitse (või seven või sieben või sju või siete (või mis tahes muu vaste)), näeksimegi üksnes õunakuhja, mitte seitset õuna.
Sellega seoses: võtsin kaheteistkümnenda klassi alguses osa lingvistika olümpiaadikursusest, kust mäletan teistest kirkamalt üht kalameestega seotud ülesannet, mis oli koostatud keeles, kus kalade arvu väljendamiseks sobisid vasted "üks" ja "rohkem" - näen nüüd numbrite tundmise vajalikkust sootuks uues valguses...
Ka ühes kümnenda klassi eesti keele tunnis kõnelesime hõimust, kelle keeles ei eksisteeri numbreid. Veel enam: kõne all olev hõim ei tunne lisaks ei minevikku ega ka tulevikku. Mõelda vaid: maailm ilma igasuguste mälestuste ning tulevikuplaanideta (kuidas sa siis teed plaane, kui keel ei võimalda sul kuidagi tulevikku väljendada)!
Kiire guugeldamine andis teada, et tegemist oli Pirahãde hõimuga. Telegrammist leidsin nende kohta ka ühe artikli:
"Peamiseks fookuseks on Pirahãde jaoks seetõttu just nimelt olevik ehk käesolev Xibipíío ning nad ei mõista minevikku, mida nad isiklikult kogenud ei ole. Seega, kui tahaksime Pirahãdele selgeks teha, et keegi “mees läks eelmisel nädalal kala püüdma”, siis nad ei suudaks seda kuidagi uskuda. Kõigepealt muidugi puudub neil ju selline kontseptsioon kui nädal üldse, Pirahãde aeg on suhteline –  asjade juhtumise vahel on kas “väike aeg” või “suur aeg”."
Kas pole mitte hoomamatu!
Kergematel teemadel ka: hankisin endale viimaks jalgratta - ühekäigulise päevinäinud, ent see-eest äärmiselt väärika punase kaherattalise -, tõustes täieõigusliku tudengi staatusesse (siin püsibki kogu tudengielu püsti pedaalide sõtkumisel vabanenud energial). Kuulsin juba kursakaaslastelt nöökeid, kuna minu valitud mark pidavat olema rattamaailmas umbes sama mis Opel automaailmas, kuid kuna mul Opelite vastu mitte kõige vähematki ei ole, suhtun täie rahuga ka oma ratta marki. Peaasi, et sõidab! 
(Võib-olla sõidab liigagi hästi, sest pidurid ei tööta...)

//Tänase postituse fotod pärinevad terve nädalavahetuse väldanud toredast väljasõidust Rügeni saarele - tõestuseks, et elan lisaks ülikoolile vahel ka sotsiaalelu!

October 30, 2015

Üht koma teist

Blogipidamine on mu hariduse kvaliteedi seisukohast üks hirmus harjumus. Kui kirjutan postituse valmis, on natuke aega rahu majas, ent üsna pea hakkavad võrsuma uued ideed, mis nõuavad päevade möödudes üha häälekamalt, et nad sõnadeks formuleeritaks ning ka teistele lugemiseks serveeritaks. Kõige selle tulemuseks on meeletu minutite ja tundide kadu - olgem ausad, neid viimaseid saaksin kasutada palju otstarbekamalt, alustades näiteks oma esseede, referaatide ja ajaleheartikli kallal pusimisest, lõpetades paksudesse raamatukogust koju toodud teostesse süüvimise ja mitte just kõige lihtsamate loengumaterjalide tõlgendamisega.
Ometi jätkan oma elu kaardistamist ka praegu, teadvustades endale täielikult, et enese täiendamiseks mõeldud viivud libisevad vaiksete ohete saatel üksteise järel sihikindlalt kaduvikku. Küll öösel askeldan ja teen tasa!
Kaks päeva tagasi hakkas õitsema mu majanduselu, kui DAAD soostus mulle 28päevase hilinemisega stipendiumit tasuma. Esialgne vaimustus (ostan endale maja ja auto!) hajus, kui süüvisin oma majandusaruandesse, mis - tõsi küll - kolis hiljuti seina pealt Excelisse (seinal laiub nüüd hoopis üüratu maakaart). Mõistan, et esimene kuu ongi kõige kulukam (rohkem ma ilmselt vaipa ja kardinaid ostma ei lähe), ent ka minu enda poolt koostatud uue kuu prognoosid pole maailma kõige rõõmustavamad.
Tegelikult pole mul absoluutselt mitte millegi üle kurta: vaese tudengi stereotüübist (kaks ruutmeetrit elamispinda, välikäimla ja säästumakaronid) elan kõvasti paremini. Võib-olla on asi lihtsalt inimlikus ahnuses: vahepeal võrsusid mu peas plaanid, kuidas taotlen endale kõrvale tiksuma teisegi stipi ning murran samal ajal tööd teha. Siis süüvisin täpsemalt oma DAADi stipendiumi manuaali ning avastasin, et mu plaan ei sobi sugugi kokku mulle seatud nõudmistega, mis sätestavad, et ma ei tohi omada teisi sissetulekuallikaid...
Mu algne hoogne ideegi, mis kogus esmakordselt hoogu pärast "Rikkaks saamise õpiku" läbitöötamist, on nüüdseks tuhmunud. See nägi ette börsimaailmaga tutvumist - teate küll, nüüd, kus ma ei sõltu enam vanemate rahakotist, pole millegi nässukeeramine nii kriitilise väärtusega (ebaõnnestumise korral kolin kahele ruutmeetrile, hakkan makarone sööma ja seedin elu järjekordset õppetundi - olen vintske sell). Paraku nõuab selle täiesti uue maailmaga tutvuminegi aega, mida panen liiga palju oma väikeste maiste tegude alla.
Ja niimoodi minust börsihaid ei saagi...
Muidu läheb mul üpris kenasti. Märgatavat tõusu oma keeletasemes pole ma veel täheldanud, ent lohutan end tõsiasjaga, et ma ei oska end kõrvaltvaataja vaatepunktst jälgida. Kes teab, võib-olla tunneksin enda üle suurt uhkust, kui praegu kuu aega nooremat Marist rääkimas kuuleksin.
Ka tõekspidamiste, väärtuste ja hoiakute muutumisest ei mõista ma juttu teha, sest tunnen end täpselt samasugusena kui lahkudeski.
Küll aga magan nüüd kauem ja korralikumalt. Minust on saanud täielik teefanaatik, mistõttu on kadunud mu igapäevasest menüüst mahlad, ja maitsestatud jogurti asemel langeb valik tihti maitsestamata variandi kasuks. Mu poeskäike saadab alati ääretu innukus köögiviljaleti ees ja seeni hakkasin ka ühel päeval sööma. Tore, eks.
Sel korral muutus süda taas kergemaks - loodetavasti püsib säärane seisund veel mõnda aega! Minul seisab nüüd ees suur katsumus: püüda kinni need kaduvikku libisenud viivud, mis lahkusid mu sõrmede vahelt hetkel, mil asusin kirjutama blogipostitust.
Kõike kaunist!

October 26, 2015

Tule ja jää

Vahepeal täitus mul kuu aega Saksamaal. Naljakas - ühest küljest on aeg lausa lennanud (ja mõelda vaid, vähem kui kahe kuu pärast istun juba lähedaste keskel ning lasen hea maitsta jõuluroogadel!), teisest küljest näib, nagu lahutaksid mind Eestis veedetud elust valgusaastad. Vaikselt hakkab täide minema see, mida algusest peale veidi pelgasin: mulle meeldib siin üha rohkem. Mõistagi pole grammigi muutunud mu plaan haridustee lõppedes Eestisse naasta, ent ma ei saa ka salata: kui keegi mu praegu siit ära tiriks, puikleksin kõigest jõust vastu ning tunneksin, et võin ilma jääda elu lahedaimast kogemusest.
Selleks, et oma Eestisse naasmises sajaprotsendiliselt kindel olla, võiksin muidugi end siin alaliselt kurvana hoida, ent see kõlab mulle endalegi täiesti ajuvaba plaanina. Niisiis laveeringi kahe poole vahel: naudin küll täiel rinnal, ent hinges ümisen Elleri "Kodumaist viisi" ning teadvustan endale pidevalt, et tõeline kodu ootab Läänemere vastaskaldal.
Ah, nagunii olen juba rikutud: praegugi võiksin koostada üpris muljetavaldava listi kõigest sellest, mida hakkaksin tagasi Eestisse kolides igatsema, kuid annan endale ise ka aru, et aja möödudes süveneb see üha enam - peagi olengi oma hinge kahe riigi vahel lõhestanud. Lahe, eks. :)
Tegelikult pole hullu midagi: ma ausõna ei käi siin pidevalt ringi leinariiete ning melanhoolse pilguga. Selleks pole mul õppekoormuse kõrval mahtigi. Loen viimasel ajal rohkem kui kunagi varem, ent mitte ilukirjandust, vaid saksakeelseid teadusartikleid, uurimusi, arvamuslugusid. Kui eesti keeles oskan enda hinnangul lugeda küllaltki kompaktselt (vajadusel diagonaalis) ning leida kiiresti vajalikku informatsiooni, siis siin ajan kilplase kombel sõrmega ridade kaupa järge ning tõlgin iga teist sõna. Üks keskmine peatükk mõnest õpikust nõuab minult vähemalt kolme tunni pikkust intensiivset mõttetööd, mis seab meie keskkooli saksa keele tundides lugemisülesannetena käsitletud tekstid sootuks uude valgusesse...
Aga ma ei kurda! Mulle tõesti meeldib, mida ma õpin, teen ja loen (vähemalt seni). 

Tänase tähtsa verstaposti nimel mõtlesin teid rõõmustada ka mõne Saksamaal tehtud tähelepanekuga. Suurtest kultuurišokkidest ei tasu rääkida, kuna elan ikka enam-vähem samasuguste tõekspidamistega kultuuriruumis (mitte kuskil... Kuveidis näiteks), ent ega seda päris üks ühele Eestiga ka võtta saa. 
☆Sakslaste piinlikkuseni lihvitud pedantsus hämmastab mind. Seisin korterikaaslasega punase foori taga, kui nägin meie bussi peatusesse suundumas. "Sellele me küll ei jõua," nentis mu kaaslane ilmse kahjutundega. Jõllitasin talle otsa. Meid lahutas bussipeatusest vaevu 50 meetrit, tarvis vaid üle täiesti autovaba (!!) tee kiirustada ning end sulguvate uste vahele litsuda. Jäin tema eeskujul siiski seisma ja saatsin pilguga peatusest aegamisi lahkuvat neljarattalist, teades sisimas, et Eestis poleks mu mistahes kaaslane mitte punase tule võimule alistunud, vaid mulle ärgitavalt "siva nüüd!" hüüdnud, nii et me kätega vehkides bussile ette oleksime jooksnud ning uksed vajadusel jõuga lahti kangutanud.
Samuti hoidusin vaid raskustega silmi pööritamast, kui mu toakaaslane ning tema sõbranna rattaga sõitma minnes just minu päise päeva ajal kolonni ette paigutasid - ainult seetõttu, et minul põles esituli, teistel üksnes tagatuled. Muidu poleks ma sellest väljagi teinud, ent segaste (tuule poolt veelgi ähmastatud) instruktsioonide (mitte-)kuulmine muutis mu maru trotslikuks. Kindlasti pole see nüüd juhtum, mille üle uhkust tunda, aga suure kontrastina meenus mulle üks südaöine rattatuur Liisiga kottpimedal Valga maanteel, mil teed minu ees valgustas vaid telefoni taskulambivihk, mida hoidsin ebakindlalt oma paremas käes...

☆Kuidagi ei saa ma üle ka Saksamaa liikluskorraldusest. See, et siin pole vöötrajal eesõigus mitte jalakäijatel, vaid autojuhtidel, sai mulle selgeks üsna ruttu. "Noh, ilmselt on siin algajate autojuhtide paradiis, sest jalakäijaid ei pea silmas pidama," üritasin end lohutada vöötrajal pärast väga nappi ellujäämist, kuid isegi lohutamine ei suuda mind panna mõistma, miks sebrad üldse maha joonistada, kui nendega jalakäijate jaoks mingeid eeliseid ei kaasne. Siin tõepoolest seisavad sebrade ääres inimeste hordid, kes ootavad alistunult, kuni pikk autodest koosnev rong on ära sõitnud.
Fooridega reguleeritud ülekäiguradadel pole asi eriti parem: roheline tuli fooris on nõnda harv nähtus, et selle saabudes võib peaaegu kuulda fanfaaride huikeid. Milline melu ning elevus siis lahti läheb - nagu oleksid pühad saabunud! Rõõm rohelise tule saabumisest jääb paraku alati üürikeseks. Üldiselt kehtib reegel: kui sa madalstardist ei alusta, enne sooja ei ole teinud ega voolujoonelisi riideid selga tõmmanud, siis suure tõenäosusega sa ühe korraga teed ei ületa, vaid pead poole peal uut rohelist tuld ootama.
☆Kui Eesti toidupoodides olin harjunud sellega, et müüja lööb mu kaubad kassast läbi, mina maksan ning alles seejärel suundun rahulikult neid oma kotti sorteerima (ikka makaronid kõige alla, seejärel köögiviljad, kõige peale piim), siis siin lõppebki kassa müüja vasakul käel ära. Ehk siis: kõik, mis tema läbi lööb, tuleb ülehelikiirusel oma kotti tõsta, et seda kolmekümnesentimeetrist riba, mis peaks täitma vist kassalindi eesmärki, mitte kinni hoida. Munad ja portselanserviis jäid kõige alla? Kahju küll.
Nüüd olen mõistagi juba targem ning sätingi kaupu kassalindile sellises järjekorras, millises nad võiksid ka mu kotti rännata. Inimene õpib tõepoolest kogu elu!

Säärased olidki minu mõtted esimesest kuust. Eks ma kirjutan tasapisi veel - püsige lainel!

October 22, 2015

Iga mees on oma saatuse sepp ehk siis ettemääratusest ja juhustest

See, et üks sündmus järeldub teisest ning juhib omakorda uute sündmusteni, on mulle üheksateistkümne aasta jooksul saanud selgeks kui seebivesi. Täielikuks müsteeriumiks jääb aga endiselt, kas meeletu sündmustevõrgustik on juba aegade algusest ette määratud või taandub kõik juhustele ja meie endi valikutele. Tehniliselt polegi sellel suurt vahet: kui langetan otsuse A, viib see mind nagunii punkti B, olenemata sellest, kas oli see mulle siis ette määratud või mitte. Võtame või minu armastuse saksa keele vastu: mul ei oleks suure tõenäosusega praegu võimalik Rostockis õppida, kui vanemad poleks pannud mind omal ajal piirkonnakooli, kus juhtumisi õpetati saksa keelt A-keelena. Aga see, et me üldse kunagi sellesse piirkonda elama kolisime... see, et nad kümme aastat enne peol kohtusid (ilma et ema oleks tualettruumis juukseid kohendanud, kui isa tema sõprade pundist möödus)... see, et nende mõlema vanemad omakorda omavahel kohtusid... see on aegade algusesse välja ulatuv ahel, ilma et ma teaksin, kas see oligi määratud nõnda välja nägema või võiks see vabalt praegusest kardinaalselt erineda, kui mu vana-vana-...-vana-vanaema oleks omal ajal redised kastmata jätnud. 
Jällegi, vahet ju ei ole: ühest sündmusest järeldub teine, ahel läheb katkematult edasi ning ma ei saa kunagi teada, milliseks oleks mu elu pärast teistsuguste valikute langetamist kujunenud (sarnasele järeldusele jõudis ka Kundera "Olemise talumatus kerguses" - temast tuleb hiljem veel imenatuke juttu). Ma ei peaks sugugi kulutama oma aega ja energiat küsimusele, kas saatus on olemas, kuna teadmine ei muudaks (pealtnäha) midagi - ometigi teen seda, häirides märkimisväärselt oma elukvaliteeti.
Mul ei ole kunagi olnud suurt usku ettemääratusse, lausa vastupidi. Keskkoolis filosoofiakursusel suhtusin üleolevalt kõigi filosoofide saatust tõestavatesse teooriatesse, klammerdudes jonnakalt oma tõrksa arvamuse külge, et mu edasine käekäik sõltub tugevalt kõigist elu jooksul langetatud otsustest, mis omakorda tähendab, et olen täiel määral oma elu eest vastutav. Ühest küljest tekitab see äärmiselt võimsa tunde (suudan ise kõike muuta ja ümber kujundada!), ent teisalt kurnab korralikult ära: kui ebaõnnestun, langeb kogu süükoorem kolinal mu enda kaela (näiteks: kui jään auto alla, ei saa ma süüdistada jumalat või ettemääratust, vaid ainult seda, et minut aega kauem esikus võtmetega kohmitsesin või kingapaela sidumiseks pausi tegin või sebrat ületades telefoniga rääkisin või tavapärase tee asemel mõne teise valisin (kõik, millest äsja juttu tegin, on "Benjamin Buttoni uskumatus elus" mahutatud ka ühe kolmeminutilise klipi sisse - soovitan soojalt, väga adrenaliinirohke vaatamine)). Usk iseenda võimesse oma elu üle valitseda on muutnud minu (ent kindlasti miljonid ülejäänudki inimesed) eksimuste suhtes väga hellaks.

Kui veel Tallinna Tehnikaülikoolis käisin, vaatasime majandussotsioloogias üht mõtlemapanevat videot, mis heitis valgust meritokraatia mõistele. Põhimõtteliselt on meritokraatia näol tegemist väga saatusttrotsiva uskumusega, mis sätestab, et inimesed, kes väärivad parimat, jõuavad oma töö ja talendiga tingimata absoluutsesse tippu, ilma et neid takistaks nende sünnipärane sotsiaalne staatus või finantsiline seis...
... mis samaaegselt tähendab, et need, kes väärivad elu põhjakihis, ka saavad selle.
Seetõttu ongi tänapäeval põhjakihis kordades raskem elada kui veel kakssada aastat tagasi. Videos toodi selle kohta ka üks hea näide, tõsi küll, veelgi varasemast ajast: kui keskajal suhtus ühiskonna eliit tänaval kerjavatesse räbaldunud kogudesse teatava haletsusega, pidades neid isikuteks, keda pole taevaste vägede poolt lihtsalt õnnistatud, siis tänapäeval on suhtumine kardinaalselt muutunud: kerjuseid ei nähta enam kui õnnetu eluteega inimesi, vaid kui luusereid, kes ise õigel ajal ohje endi kätesse haarata ei suutnud.
Meedial on meie eludes hirmutavalt suur roll ning viimase paarikümne aasta jooksul on meie peadesse istutatud veendumus, et meil kõigil on võimalik fööniksina tuhast tõusta ja järgmiseks Steve Jobsiks saada, kui meis leidub vaid piisavalt tahtejõudu. Tõsi, ma kiidan säärast laadi suhtumist kindlasti rohkem heaks kui kunagist kastisüsteemist tulenevat mõtteviisi, mis sillutas juba eos kõigi inimeste eluteed, kuid ometi leidub sel uskumuselgi kitsaskohti. Kurvastusega pean tõdema, et järgmiseks Steve Jobsiks saamine on meie jaoks tõenäoliselt sama võimatu kui 17. sajandi talupojal aadliseisusesse tõusmine, ehkki see ei tundu sugugi nõnda. Meedia lahkel abil sisendatakse meile juba maast madalast, et meie elu on meie endi kätes ning kui me järgmiseks Steve Jobsiks ei sirgu, ei saa me kedagi peale endi süüdistada. 17. sajandi talupoeg ei pidanud sääraste muremõtetega rinda pistma: toona poleks keegi tulnud hullule ideele soovitada tal kastisüsteemi trotsida, ohjad enda kätte haarata ning nõnda end ühiskonnale tõestada. Usun, et sellest tulenevalt ei tundnud ka 17. sajandi Manivald nõnda suurt pettumust, et ta lõpuks aadliks ei saanud, kui tunneb 21. sajandi Mart, kel kogu maailmas laineid löövaks suurkujuks tõusta ei õnnestu (mis ei tähenda mõistagi, et laineid löövaks suurkujuks tõusmine oleks tänapäeval iga inimese põhieesmärk, kindlasti mitte).

Säärases valguses näib saatuse idee pooldamine kõvasti stressivabama (kas ka allaheitlikuma?) variandina. Mäletan veel, kuidas mu kunagine väga fatalistlike ideedega eesti keele ja kirjanduse õpetaja meiega oma tõdemusi jagas. Kui (!) mälu mind ei peta, ronis ta kord loomaaias tiigripuuri mõttega, et kui ta saatuseks on saada tiigri poolt söödud, murrab tiiger ta maha, kui mitte, ei juhtu midagi hullu. Ei juhtunud ka. Minule jäi (ning jääb siiani!) säärane käitumismuster hoomamatuks: teeksin tagasihoidliku puhtstatistilise tähelepaneku, et puuris sees on kõvasti suurem tõenäosus muutuda ühe triibulise kiisumiisu pidulikuks õhtueineks kui väljas. Kui inimese eluteele on ikkagi kivisse selgesõnaliselt raiutud à la "tiiger sööb su ära", ent kui inimene ise selle peale ei tulegi, elab viiekümne kaheksandal laiuskraadil, ei külasta loomaaedu (või kui külastab, siis vaatab tiigrit ikka läbi võre), peaks tõenäosus söödud saamiseks olema minimaalne. Samas võib-olla ei sätestagi saatus väga ebatõenäolisi elu keerdkäike, vaid ikka loogilisi - ma ei tea.
Viimastel kuudel on mu raudkindel uskumus - ettemääratust ei ole - vaikselt kõikuma löönud, sest mulle ei anna rahu mõte, kuivõrd vägev on meie universum ning kuivõrd tähtsusetut rolli meie siin etendame (me ei vääri isegi selle kolossaalse süsteemi tibatillukeste hammasrattakeste tiitlit, vaid oleme pigem mikroskoopilised tolmukübemed nende hammasrattakeste vahel). Kuidas saame üldse rinna kummi ajada ning vaevuda uskuma, et me ise oma käekäiku mõjutame?! Samas ilmneb siit teistpidi paradoks: kui me suures plaanis nõnda mõttetud oleme, kuidas saame üldse vaevuda uskuma, et meile kõigile on ette määratud viimse peensuseni lihvitud teekond?!

Mingisugused märgid pidid ju olema - ehk ongi. Vähemalt mulle näib, et kuhi takistusi minu ja Müncheni ülikooli vahel oli liiga kõrge, et pelgalt juhustest koosneda - uskuge mind, kõik, mis valesti minna sai, ka läks! Ma ei kirjutaks praegu seda postitust Rostockis, kui kõik mu ponnistused saamaks Münchenisse poleks luhtunud - Rostock polnud kunagi valik number üks. Tõele au andes polnud ta valikute seaski! Sellest paigast ei teadnud ma mitte kõige vähematki, kuni mul avanes kiiruga juhus (juhus??) oma paberid siia sisse anda.
Praegu ei saaks ma rohkem rahul ollagi.
Mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem mõelda, et ju teenib siiatulek head eesmärki ning oli millegi jaoks vajalik (☞). Kes teab, võib-olla kukub aastal 2017 alla München-Tallinn lennuk, millega muidu oleksin koju läinud, ja ainus viis minu päästmiseks pardalt oli garanteerida, et ma Münchenis ei õpiks (või vahest olin määratud hoopis Rostockis trammi alla jääma, seegi võib vabalt tõsi olla).
Või siis ootab mind Rostockis ees elu armastus...

Tõsi, armastusega on veel omaette teema. Mina ei usu, et inimesele on määratud üks inimene ühes kindlas maailma punktis, vaid et võimalusi õige kaaslase leidmiseks leidub igal pool - tuleb vaid õigele liinile saada. Küll aga võib seesama liinile pääsemine parajaks pähkliks osutuda, sest mõistagi pole inimestevahelised kanalid alati lahti. Üht oma lähedaseimatest sõpradest trehvasin näiteks pool aastat enne meie ametlikku kohtumist, ilma et tema olemasolu toona üldse registreerinud oleksin - selle, et viibisime õhtu otsa samal sünnipäeval, panime kokku tagantjärgi. Sellest johtuvalt pakitsebki minus küsimus, kuidas suhtuksin oma praegustesse lähedastesse, kui oleksime esmakordselt kokku saanud teistsuguses meeleolus ning olustikus. Kindlasti ei näita oma argumentide laotamine ühele romantilisele draamale mind just tugevaimast küljest, ent säärasest filmist nagu "About time" - kus peategelane läks ajas tagasi juba võidetud südamega naise juurde, kuid leidis, et südame taaskordne võitmine ei pruugigi nii lihtne olla (sugugi mitte kõige originaalsem motiiv) - koorus minu jaoks arusaam, et suhete loomisel mängivad rolli meeletult paljud pisidetailid - meeleolu, taust, valgus. Seega pole välistatud, et kui mu vana-vana-...-vana-vanaema oleks redised kastmata jätnud, läviksin praegu hoopist teistsuguste inimestega. 
Taevas halasta, ma ei jõua kõiki tahke ka viimsepäeva laupäevaks ära analüüsida! Tunnen end nagu mu endine geograafiaõpetaja, kes on kuulus eelkõige selle poolest, et paristab ühegi hingamispausita 200 sõna minutis. Tegelikult ei pruugi mu äsjane spekulatsioon redistest ja sõpradest sugugi tõele vastata, kuna inimeste vahel liiguvad siiski mingisugused energiad - teate küll, vaatate mõnele peale ning taipate hetkega, et tegemist on oma inimesega! Ehk on samal lainepikkusel paiknevad inimesed siiski määratud kokku saama, olenemata sellest, kuidas. Minu lemmiknäiteks selles vallas kvalifitseerub esimene kohtumine Anuga: jäin temaga suhtlema pärast seda, kui ta oli mulle viisakalt teatanud, et mulle on lind koti peale lasknud. Lahe juhus, eks. Nüüd tagantjärele leian, et ühiste tuttavate ja ürituste kaudu oleksid meie teed nagunii varem või hiljem ristunud. 
Ometi ei julge ma ka valjuhäälselt kõmistada, et "About time" filmiti täiesti mööda, kuna tont seda teab: võib-olla siiski on inimestega lävimine allutatud täielikult suvalisusele (meeleolu, taust, valgus) ning oma sõprade puhul (sh Anu lugu) pean lihtsalt õnne tänama, et meil oleks olnud teisigi võimalusi suhtluse arendamiseks.

Kõik need painavad oleks-poleks-mõtted toovad mu ikka ja jälle otsapidi Kundera juurde. Tunnistan ausalt, et tema "Olemise talumatu kergus" ei kuulunud gümnaasiumis mu lemmikteoste hulka ning ma ei mõistnud, miks kõik sellest järjest tuld võtsid. Sellegipoolest olen viimasel ajal leppinud tema kibeda mõttega, et inimesel on ainult üks tagasikeeramatu tühine elu. Meie elu on tühine, kuna kogeme seda vaid korra. Me ei saa keerata aega tagasi ega vaadata, mis juhtunuks, kui oleksime redised kastmata jätnud. Kõik alternatiivsed valikud, mis jäid langetamata, peavad meile (selles elus?) igaveseks saladuseks jääma. 
Kellele näide kirjanduse vallast liialt imalaks jäi, sellele pakub ehk pinget hoopis alternatiivkulu mõiste, millega tegin tutvust mikroökonoomika kursusel (küll need kaks nädalat TTÜ-s läksid alles täie ette).
Vikipeedia defineerib alternatiivkulu järgnevalt: "Alternatiivkulu (inglise keeles oppurtunity cost) on saamata jäänud kasu (kasum, tulu), kui on valitud üks alternatiivsetest ressursside kasutamise vahenditest ja seega on teistest võimalikest alternatiividest loobutud. [---] Alternatiivkulu on mistahes otsustamise lahutamatu osa."
Kas pole mitte tore, kui kirjandusklassika ja majandusteadus omavahel lõimuvad! Tuum jääb ikka samaks: iga langetatud valikuga kaasneb hulgaliselt alternatiivseid radu, mida mööda me enam kunagi minna ei saa, kuna oleme asunud teises suunas rühkima.
☞"Mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem mõelda, et ju teenib mu siiatulek head eesmärki ning oli millegi jaoks vajalik."
Steve Jobsi mängu toomine oli tegelikult üsna kaval nüke, kuna temalt pärineb üks teinegi väga hea kõne, kus ta arutleb punktide ühendamises teemal. Tema moraal: kõik punktid, mis sümboliseerivad üksiksündmusi meie elus, on millekski head, ehkki tervikpilt joonistub selgelt välja ainult tagasi vaadates, mitte edasi. Alles aastate möödudes näeme, kuivõrd tihedalt on seotud kõik sündmused meie elus ning kuidas need on aidanud jõuda meil sinna, kus parajasti asume.
Kohati tundus mulle suisa, justkui oleks Jobs lugenud maha mu lemmikridu Alliksaarelt:
"Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu."
Mina usun samuti punktide ühendamisse. Hallimatel päevadel hoiabki mind käigus vaid mõte, et kõik ebaõnnestumised võivad olla kriitilise tähtsusega lõppsihtkohta (loodetavasti rahulolu ja elutarkuse sadamasse) jõudmisel. Sel pole mingit pistmist saatuse pooldamisega - punkt A viib meid igal juhul punkti B, nagu juba varemgi välja tõin.
Ja olengi jõudnud otsapidi algusesse tagasi: vahet ei ole, kas saatus eksisteerib või mitte. Katkematus liikumises oleme nagunii: iga sündmus juhib meid tingimata järgmiseni, isegi kui me sellest kohe aru ei saa. Aga-mis-oleks-olnud-kui-stiilis heietamine on tarbetu, kuna me ei näe kunagi oma alternatiivsete valikute tagajärgi. Samuti ei tasu end nelja tee ristis haigeks mõelda, milline rada valida, et kõige rohkem kasu lõigata (selline, mis ei ristuks sarimõrvariga ega roolijoodikuga, kuid viiks kokku näiteks kunagise lapsepõlvesõbraga), sest...
...siin mul nii head vastust ei ole, kuna mõnikord mõtlen end ikka haigeks (tohutu hellus oma võimalike eksimuste suhtes, mis tuleneb uskumusest, et elu on minu kätes, mäletate). 
Pean veel enda kallal vaeva nägema!


Ühes olen igatahes kindel: millal iganes peaksin seisma valiku ees, kas neid paganama rediseid kasta või mitte, siis ikka ja alati kasta! 
Muidu närbuvad päris ära.


//Tänase postituse fotodel on kujutatud seni avaldamata killukesi mu 2015. aasta suvest: üks ütlemata tore reis Pärnusse, üks suvine jalutuskäik Haapsalus, üks unine varahommik viljapõllul, üks hingetuks lööv (sõna otseses mõttes, sest olin parajasti praktiliselt deliiriumis) matk Türgi mägedes ning viimaks üks fantastilisi elamusi täis õhtupoolik Leigo järve ääres.

October 16, 2015

Tudengi(m)elust

Minu tudengielu sai avapaugu 5. oktoobril, mil meil algas äärmiselt teguderohke campus week, ent loengutega alustasime alles esmaspäeval, 12. oktoobril. Naljakas, eks: enne siinse õppetöö algust jõudsin Eestis juba kaks nädalat ülikoolis käia, sealt ära tulla ja nädalakese kodus passida, seejärel Berliini kolmepäevasele seminarile sõita ning kaks nädalat omal käel Rostockis toimetada...

Et Rostock pole säärane erinevate kultuuride ristumispunkt nagu näiteks München, Berliin või Heidelberg, ei oleks tohtinud tulla mulle suure üllatusena, et olen oma loengutel enamasti ainus välismaalane. Mõnikord leidub ruumis peale minu veel üks-kaks riigipiiri tagant tulijat, ent ka need on erasmuslased, kes loetud kuude pärast taas tagasi tõmbuvad. Tunnistan, et veidi rohkem multikultit loengutes rõõmustaks mind väga, kuna nõnda julgeksin umbes kolm korda rohkem lobiseda (ja eksida). Seda kinnitab juba tõsiasi, et kord nädalas toimuvatel Erasmuse kohtumistel vadistan teiste välismaalastega suurima mõnuga, tegemata oma veidi vigastest rektsioonidest ja artiklitest väljagi: neil hetkedel mõistan, mida võis tunda Anna Haava õhates, et ei saa mitte vaiki olla. Ka toanaabriga suheldes vallanduvad mu keelepaelad üha enam. Pundi võõraste sakslaste keskel käivitub mus aga ma-ei-taha-paista-lollina-režiim (mis tuleks endast kuidagi välja juurida), lükates mu automaatselt kuulaja ja empaatiavõimelise agara kaasanoogutaja rolli, mis võib jätta paraku kõrvaltvaatajale mulje, nagu mul käiksid peal ebakorrapärased epilepsiahood.

Tõsi, mõnes mõttes tunnen end ainsa välismaalasena väga priviligeerituna. Näiteks jään kõigile kohe meelde. Samuti meeldib millegipärast kõigile mu nime kõla, millega ma sugugi harjunud pole. Maris, Maris, Maris. Täiesti tavaline ja lihtne nimi, mis veel enne 1816. aastat võis teenida nii mõndagi Saksa aadlipreilit. "Ah, Màriiiiiiišh," õhkavad nad siin vaimustunult, justkui polekski tegu enam sakslastega, vaid puhastverd prantslastega, kes tahaksid justkui lisada veel midagi à la "ma chérie".
Sukeldume nüüd aga pea ees mu argipäeva...
Neljal päeval nädalas ärkan kell 7.20 hommikul, teisipäeviti tuleb tõusta juba kella kuuest. Keedan putru ja teed, loen ajalehti. Palju! Meile pandi südamele, et Politikwissenschaftler'itena ei piisa üksnes paari-kolme... või viie... (või seitsme) ajalehe jälgimisest*, mistõttu salvestasin oma arvuti järjehoidjaribale kohusetundlikult 13 väljaannet, millel nüüd silma peal hoida katsun. Tõenäoliselt kujuneb mul üsna pea siiski välja oma kindel esituumik, mis tähendab ülejäänute tahaplaanile vajumist.

*Täpselt üks päev enne seda, mil meile propageeriti võimalikult paljude meediaväljaannete lugemist, peatas mu tänaval keegi aktivist, kes viipas mind kaema mulle tundmatut ajalehte, mille ülemises servas ilutsesid sirp ja vasar. Aimasin juba natuke, mis mind ees ootab, ja tõepoolest: aktivist esitles end marksistina ning väljaanne tema käes - nagu lähemalt nägin - kandis nime Spartakist. "Kas teie olete 1917. aasta veebruarirevolutsiooni poolt või vastu?!" uuris ta minult nakatava innukusega, mis aga hajus kohe, kui meie põhimõtted lahknesid.
Sellegipoolest ostsin ajalehe 50 sendi eest ära. Oh juudas, kuidas siin alles teistsuguseid vaateid leidub! Kui mu dotsent seda vaid teaks...

Pärast hommikuidülli tõttan loengutesse. Minu peaerialaks on Politikwissenschaft (riigiteadused, poliitika), kõrvalerialaks Kommunikations- und Medienwissenschaft (meedia ja kommunikatsioon). Põhjapanevaid üldistusi, oletusi ja ainekirjeldusi ma ühenädalase kohalkäimise järel veel tuua ei oska, ent oma semestri üldisest ülesehitusest olen juba sotti saanud. Lisaks jaanuarikuus terendavatele eksamitele tuleb pea igas aines valmistada ette hulgaliselt referaate, mis ei tähenda - nagu ma naiivselt uskusin - paberile veetud ridu, vaid hoopiski suulisi ettekandeid. Paistab, et läheb intensiivseks keelepraktikaks! Arglik lootusekiir minus, et ehk ei peagi ma kolme järgneva aasta vältel eriti palju rääkima, tuhmus. Viiendal jaanuaril olen suisa debati moderaatori rollis (!) teemal "Wichtige aktuelle Forschungsfragen und –felder im Fachgebiet" - sellest, mida see endast täpselt kujutab, pole mul veel õrna aimugi, aga ehk olen jaanuari alguseks targem. (Lükkasingi kõik oma esitlused ning sõnavõtud semestri lõppu ühte kuhja, lootuses siis juba paremini keelt osata, mis - kui ma nüüd järele mõtlen - polnud kindlasti üks kirkaimatest mu selles elus langetatud otsustest.)
Tõele au andes nägi mu tunniplaan alguses veidi armetu välja, mistõttu otsustasin lisaks õppida nii ainealast inglise kui ka saksa keelt. Keeletestide sooritamine käis kiirelt, konkreetselt ja valutult - pääsesin mõlemas aines C1 rühma. Ma ei oleks arvanud, et kaks korda nädalas aset leidvad inglise keele tunnid muutuvad mulle taevaseks õnnistuseks siin lihtsurelikus elus. Tunnen end peaaegu nagu kodus. Mitte et ma inglise keeles märkimisväärselt hea oleksin - kindlasti mitte! -, ent arusaam, et muidu nõnda enesekindlalt pläkutavad sakslased tunnevad end samuti veidi tagasi tõmmatuna, mõjub äärmiselt trööstivalt. 

Ülikooli ajalehega liitusin samuti. Läksin toimetuse koosolekule (ma ei tea, miks, sest teadvustasin endale pidevalt, et saksa keeles artikli kirjutamisest ei tule midagi välja, et ma ajan kõik vussi ja saan närvivapustuse) ning kinnitasingi neile, et mind ei ole mõtet värvata, kuna mul ei tule saksa keeles artikli kirjutamisest midagi välja, kuna ma ajan kõik vussi ja saan närvivapustuse. Kaks tundi hiljem marssisin välja, omanimeline rubriik taskus, silme ees virvendamas esimese artikli tähtaeg.

Ühtlasi hakkasin käima edasijõudnute ujumistrennis, mille ootelistis seisis enne mind juba 30 nime. Erasmuse õpilastele olid aga kõigil spordialadel mõned kohad tühjaks jäetud ning ehkki ma tegelikult õpin siin täismahus ega ole Erasmusega kuidagi seotud, ei paista keegi seda teadvat... Juhust kasutades paningi süütunde saatel oma nime kirja - mõte taas kloorivahusesse vette sukelduda lummas mind liiga palju, et seda maha salata. Esimeses trennis selgitasin kogu loo treenerile siiski ära - ta naeris ja käskis basseini hüpata.
Mõistagi nohistan päris palju ka omaette ja õpin iseseisvalt, kuna Politikwissenschaftler'ina pean läbi närima kõigist neist teadmistest, mis on sakslaste jaoks iseenesestmõistetavad (loe: tulnud kaasa emapiimaga). Kaja Kallas, Marina Kaljurand ja Hanno Pevkur on küll toredad nimed, ent siinses kultuuriruumis paraku täiesti kasutud. Siin figureerivad hoopis sellised tegelased nagu Barbara Hendricks, Wolfgang Schäuble ja Hermann Gröhe - just neid (ja paljusid teisigi) üritan nüüd meelde jätta ja meedias tähele panna, sest olgu Angela Merkel kuitahes tähtis, puhtalt tema nime teadmisega ma end siit läbi ei vinna...

Üldiselt saadab mu praeguseid tegemisi uue alguse optimism ning reibas pealehakkamine: ühegi pisaraga ma oma põski niisutanud veel ei ole ja kihku katkestada pole samuti tundnud. Hetkel võin väita, et olen väga rahul.
Elame-näeme veel, mis saab edasi. Võtan olukorda äärmise rahulikkusega, sest ma pole siia ju liimitud.
Nagu trööstisin oma sõbrannatki: "Elu on liiga lühike selleks, et olla naelutatud eriala külge, mille valisid rutuga pärast keskkooli lõppu, kuna ei osanud muud valida."