January 18, 2015

Bussisõidust inspireeritud mõtteid

Loksun hetkel bussiga Türilt Tartu poole, kusjuures taipasin üsna kiiresti, et stereomeetriaülesannete lahendamisest midagi teel olles välja ei tule. Et ma siia ammu kirjutanud ei ole, teen hoopistükkis ühe pisikese kokkuvõtte oma viimase aja toimetustest! 
Viimasel nädalal on elu viinud mind nii Pärnusse kui ka Türile. Esimesest käigust räägiksin meelsamini veidi hiljem, kui juba on, mida öelda. Teisele julgen seevastu küll valgust heita! Nimelt veetsin viimased kolm päeva Leelodega laululaagris, kus tegelesime parajate pähklitega. Tunnen, et muutun iga laagriga üha teadlikumaks sellest, kuidas see laulmine üldse käib. Tõesõna, kui mõtlen tagasi sellele, kuidas ma veel mõned kuud tagasi laulmisesse suhtusin, ei tunne ma end äragi: paras mats olin! Heakene küll, viisi olen alati pidanud ja seitsme aasta jooksul sain solfedžotundides noodikirjagi selgeks, aga sellega mu loetelu lõppebki...
Armsad üllatajad Türi Konsumist:
Naljakas, kui lihtsana laulmine kõrvalt vaadates tundub! Tasub viisipidajal inimesel vaid suu avada ja kulda hakkab voolama. Üha enam veendun selles, kuivõrd vale on säärane mulje. Kui süüvime imepisikestesse nüanssidesse nagu kõrged ja madalad registrid, kõlavärvid ja veerandtoonid, millele ma kunagi varem erilist tähelepanu pole pööranud, läheb silme eest kirjuks. Ning kui keskendume eelneva rakendamisse, võib aju päris lühisesse minna!
Pingutanud olen nüüd omajagu - minu rõõmuks kinnitas hääleseadjagi, et liigun õiges suunas. :) Suurim murekoht paistab olevat hetkel hingamine, kuid olen probleemi juba omaks võtnud. Kes teab, ehk oskan järgmises laagris minagi kõhu kaudu õhku võtta?! Elame-näeme.

No comments:

Post a Comment