January 19, 2015

Mina, Johannes Aaviku tütar (lugu sellest, kuidas me isaga eesti keelt uuendasime)

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama päris detsembri algusest, mil president kuulutas välja uute sõnade konkursi. Seirasin vastilmunud pressiteadet ja panin isale ette, et võiksime midagi nalja pärast ära saata. Otsustasime pakkuda eestikeelse vaste ingliskeelsele väljendile "phablet", mis kujutab endast põhimõtteliselt nutitelefoni ja iPad'i ristandit. Sõnadest "nutitelefon" ja "tahvel" tuletas isa sõna "nuhvel", mille üsna skeptiliselt ka teele saatsime.

Nädal aega tagasi saime teada, et sõna on midagi saavutanud. Minul sellesse endiselt suurt usku polnud. Teatavasti kuulutatakse igal aastal välja hunnikutes uusi sõnu, millest vaid väga-väga vähesed meie keeles kanda kinnitavad. Ega minagi oska neid hoobilt meelde tuletada rohkem kui "taristu", "kärgpere" ja "kleepkumm"...

Aga võta näpust - "nuhvel" valiti sõnavõistluse võitjaks! Lõiku auhinnatseremooniast koos isa intervjuuga saab näha SIIT. Seda vaadates võib ühtlasi kohe täheldada, kuidas inimesed mõningase tähelepanu najal õhku täis lähevad: "Ja ma tahaksin tänada oma kullakallist tütart, tänu kellele ma sellest võistlusest üldse kuulsin ja kelleta oleksin endiselt mees, kes oma emakeele uuendustest mõhkugi ei taipa," ei kostunud mu kõrvu kordagi. "Selle sõna mõtlesin välja poole sekundiga," praalis ta see-eest väga rõõmsalt. 
No ega ikka ei mõelnud küll!! 
Tegelikult ma kadekops ei ole ja loodan väga, et uus sõna pelgalt arhiivi ei jää, seega kutsun teid kõiki üles meie uusi (ja väga kihvte) sõnu aktiivselt kasutama! :)

No comments:

Post a Comment