February 28, 2015

Õhtuseid mõtisklusi

Ma olen nädal otsa pulbitsenud põletavast soovist blogisse kirjutada, ent nüüdseks on mu tungiv tahe end kuidagi ise ammendanud. Ilmselt jääb homme ilmumata valimisteemaline lõõmav postitus mu poliitilistest ideoloogiatest ja vaadetest, sest katsun blogis apoliitilist joont hoida. Vist! Kindlasti oleks valimisteemaline postitus midagi sootuks teistsugust: suure tõenäosusega tuleks sellest mu blogi sapiseim. Ma polegi veebiavarustes näidanud oma tulist ja südikat poolt, mis võib lõviosa inimestest täiesti ära ehmatada. Ainuüksi EKREle ühes nende keskaegse "peded ahju!" loosungiga olen posu üpris häid võrdlusi välja mõelnud, üht koma teist oleks mul lausuda ka IRLi maksureformi, Reformierakonna kolmanda lapse toetuse tõstmise, Mikseri 800-eurose ning Savisaare suisa 1000-eurose miinimumpalga kohta...
Kindlasti soovitan teil lugeda ka seda allikat, mis seletab lahti kõik, mis juba pikka aega mu hinge kriipinud on!
Veel oli mul plaanis keskenduda Eesti Vabariigi sünnipäevale ja lahata Nüganeni linateost "1944", mida käisin vaatamas hilisõhtul vastu kahekümne neljandat, kusjuures eriliseks muutis seansi asjaolu, et režissöör viibis meiega samal ajal saalis. Mõtlesin kirjutada sellest, et ehkki "1944" mulle väga sümpatiseeris, olid mu ootused ilmselt märksa kõrgemad, kuna miski ei suutnud mind suurel määral üllatada ega vapustada. Seejärel olin veendunud, et koostan põhjaliku võrdleva analüüsi filmide "1944" ja "Nimed marmortahvlil" kohta ning jõuan järeldusele, et "Nimed marmortahvlil" puudutas mind palju rohkem, aga teate... Vaatasin kahekümne neljandal sellegi taaskord ära ega teagi nüüd, mida arvata. Näinud eelmisel õhtul Nüganeni filmi, jäi "Nimed marmortahvlil" paratamatult oodatust üheülbalisemaks. Mõtlesin uuesti eelmisel õhtul nähtule ning üha rohkem "1944" mulle meeldima hakkas. Nüüd ei oskagi ma välja tuua, kumb film mulle enam korda läks.
Ühes olen igatahes kindel: mulle meeldib Elmo Nüganen!
Kaalusin nädala sees, kas kajastan blogis oma lühikest reisi Tallinnasse, kus mind pärjati auhinnaga arengukoostööteemalise essee eest. Hea küll, mõistsin isegi, et sündmus jäi üsna napiks ning et mul poleks olnud sellest üle kolme lause midagi kirjutada. Seega ei kirjutanudki ma midagi. Siis algas sõda iseendaga, mis väärinuks tingimata ülesmärkimist. Nimelt avaldas Postimees soovi avaldada mu essee online-portaalis, hiljem ehk paberkandjalgi. Algas pikk kõhklemis- ja vaagimisperiood, sest - ma ei ürita kerjata kiitust, vaid räägin tõtt - minu hinnangul jäi essee siiski liialt lahjaks ja naiivseks, et Postimehes (!) päevavalgust näha. Tuginesin mõistusele: veidi nõrgaks ja napiks jääva essee avaldamine poleks minu poolt just säravaim samm. Pärast materdatakse mind veel nõnda sügavale maapõhja, et ma enam kunagi Eesti meediamaastikul oma nägu näidata ei julge! Samas teadvustasin endale, et mul ongi kombeks ratsionaalse mõistusega kõik oma pelglikud südame häälekesed lämmatada: mistahes sõbrale samas olukorras nõu andes oleksin teda raputanud: "Jah, ilmtingimata pead sa selle essee avaldama, sest kunas veel Postimees ise sinu vastu huvi tunneb?!". Tiivustatuna hetkelisest paatoslikust momendist ja läägest Tumblri tsitaadist ("I'd rather live a life of "oh wells" than a life of "what ifs""), saatsin Postimehele jaatava vastuse.
Uurimistöö valmimisest ei suvatsenudki ma kirjutada. Ilmselt pelgasin, et see kujuneb ületamatuks takistuseks, mis röövib minust viimsegi jõuraasu. Võtsin selle esimest korda lahti täna, ehkki oleksin pidanud sellega viimase pooleteistkümne aasta vältel regulaarselt tegelema. Hetkel näib mulle küll, et pean oma algsest arvamusest taganema: mingisugusest jõuvarude kadumisest ei saa juttugi teha. Esitamistähtaeg ei hingagi veel eriti ähvardavalt kuklasse: mul on suisa poolteist nädalat aega! Üldse tundub mulle vähemalt tänase eufooria ajel, et tegemist on taaskord õpetajate poolt meeletult haibitud ülesandega, mis endast tõtt-öelda midagi erilist ei kujutagi. Rahulikult toimetades peaks see nädala ajaga valmis saama. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud ning et mul gümnaasium lõpetamata ei jää. 
Tegelikult on mul telefonis veel üüratu ports valmiskirjutatud postitusi, mis kõik ootavad avaldamiseks märksa paremat momenti. Loodan, et need momendid saabuvad enne järgmise kahe nädala möödumist, sest muidu lähen küll oma jutuga lõhki!

February 22, 2015

Million miles

Minu viimane nädal on möödunud Ewerti ja Draakonite uue albumi taktis, mis tehti avalikuks nädala jagu enne ametlikku väljakuulutamist. Terve album on täis puhast kulda, ent kõige rohkem on mind viimase nädala keerdkäikudel saatnud "Million Miles", mis mul peas non-stop mängida üürgab. 
Selle laulu saatel sain teada, et ma ei jäänud emakeeleolümpiaadil mitte viiendaks, nagu seisis algses tabelis, vaid hoopistükkis jagasin Anuga teist ja kolmandat kohta. Selle laulu saatel saatsime Marilinnuga sponsoritele hunnikutes kirju ja saime meeletult paljude äraütlemiste osaliseks. Selle laulu saatel sain teada, et olen vabastatud tublide saavutuste tõttu kevadisest koolieksamist. Selle laulu saatel sain kibeda pettumuse osaliseks, kui selgus, et ma ei võitnud kõige ihaldatuma auhinnaga esseekonkurssi, vaid jäin - nagu ikka - teiseks. Selle laulu saatel kirjutasin ööl vastu oma üheksateistkümnendat sünnipäeva kell pool neli 15-lehelist näidendit. Selle laulu saatel ulatas juhtkond mulle aktusel tänukirja väidetavalt "suurepäraste tulemuste eest" (täpsustus: laul mängis siiski mu peas, mitte pidulikul aktusel!). Selle laulu saatel kirjutasin oma härmakatest pundiga kirja kolmekümneaastasele endale, mis mu päris rööpast välja viis. Mind ei muserdanudki niivõrd kiri ise, kuivõrd just arusaam, kui varsti me neid kirju lugeda saame. Näoraamatus ootab meid aastal 2026 event: pidulik kirjade lugemine.

February 19, 2015

Minu nädalalõpp Eesti suursaadikuna Moskvas

Nagu pealkirjast järeldada võib, veetsin nädalavahetuse tõepoolest Moskvas. Ei saa väita, et ma päris lõbu pärast sibulkuplitega tutvuma läksin: tegelikult teenis üritus märksa suuremat eesmärki. Minu potentsiaalne huvi rahvusvaheliste suhete eriala vastu (jah, nii lihtsalt saigi välja pursatud suund, millega võib-olla (ega ma veel endiselt ei tea) uuel õppeaastal tegelema hakkan) tõukas mu ettevõtliku onu nõnda kaugele, et ta mu endale külla kutsus, määrates mulle ühtlasi kohtumise oma semuga, kes täidab Moskvas majandusdiplomaadi kohustusi. Kõik käis väga kiiresti: ma ei valeta põrmugi, kui ütlen, et ohjad polnud hetkekski minu enda kätes. Ma ei jaksanudki puhtfüüsiliselt muretseda ega midagi korraldada: tegelesin nädala keskel arvestuste ja suuremate toimingutega, millest - nagu lubatud - kunagi ehk juttu teen. Minu ainsaks ülesandeks jäi kiirviisa muretsemine ja selle ma ka sain. Alles lennukis jõudis mulle kohale, et olen tõepoolest pea ees tundmatusse vette hüppamas.
Järgnevalt toon kaldkirjas välja lõike oma reisipäevikust, mida vahetuma emotsiooni nimel visalt täitsin. Püstises kirjas lisan juurde praeguseid täpsustusi ja mõtteid. Samuti vabandan nõrga kvaliteediga piltide pärast - see polnud päris peegelkaamera kaasavedamise reis...
20 tundi lennuni
Justnimelt puudulik (mis puudulik, pigem täiesti puuduv!) vene keele oskus on see, mis mind muretsema paneb. [---] Hea küll, Tallinn-Moskva lendu ma ei pelgagi: tuttavas kohas tõusen õhku ning sealpool piiri pean kõigest leidma autojuhi (edaspidi Igori), kes hoiab käes suurt silti, millel seisab МАРИС. Tegelikult oli oma nime tõlkimine ainus kasu, mida paljulubav äpp nimega Russian Alphabet mulle võimaldas. Adusin õige pea, et kui ma ka suudan mõne venekeelse tähe araabia tähtedesse teisendada, ei tea ma sellegipoolest, mida moodustunud sõna tähendama peaks...
Seetõttu pelgangi pikka autosõitu Igoriga, kes ei mõista ühtki keelt, mida valdan mina. Puisest straassvuitjest ja minjaašavutmarisest meie vestlus ilmselt kaugemale ei tüüri.
1 tund lennuni
Mul on eesmärgid paigas: oma veendumuste tõttu ei aita ma mingil juhul kaasa Venemaa majandusele. See, mida rubla hind praegu teeb, on haletsusväärne. 1 euro hind küündib hetkel 73 rublani. Muidugi tunnen teatavat kahjurõõmu, et nende majandus nõnda alla on käinud, seda ei saa salata. Seda enam ei osta ma kaasa ühtki matrjoškat ega punast kaelarätti. Kuivõrd määrava lülina tunnen ma end hetkel nende käekäigus! Minu tõttu kukub veel terve riik kokku...
Olgu siinkohal mainitud, et sain Eesti saatkonnas oma spekulatsioonidele ka kinnitust. Onu sõber (edaspidi Jaanus) näitas mulle börsitabelitest rubla hinna kukkumist, samuti nafta väärtuse muutumist ajas. Mind hämmastas eelkõige see, kuidas drastilised muutused tabelis on põhjustatud kõigi nende tegude poolt, millest uudistest loeme. Just nafta puhul tuli selgelt välja see, kuidas augustikuiste sanktsioonide kehtestamise järel kukkus selle hind kolinal poole võrra. Ka väiksemat mastaapi vaadates sai tuua hulgaliselt paralleele välispoliitikaga: näiteks hakkas rubla hind pärast eelmisel nädalal sõlmitud Minski vaherahu tasakesi tõusma.
Vana Tallinna seik
Tulin lennukilt maha, läbisin passikontrolli, viskasin migration card'ile paar allkirja, haarasin pagasilindilt õige kohvri ja liikusin, endal süda sees hüppamas, sinnapoole, kuhu suunas mind paljulubav silt nimega EXIT. Ühtäkki tundus, justkui seisaksin keset diskopõrandat: kõikjal mu ümber vilkusid punased tuled, kõrvu kostus kime vilin. Raputasin end lummusest ning haarasin pilguga minu poole sööstvat turvatöötajat. Veri mu soontes jäätus. Olin marssinud ühes oma tavaariga, mis sisaldas väga palju lahtiseid vedelikke, nende hulgas ka Vana Tallinnat Igorile, läbi RED ZONE'i turvavärava. [---] Rehmasin käega endiselt lähenevale turvatöötajale, hüppasin nagu mesilastest nõelatult tagasi ja sööstsin õige käigu poole ehk liigagi tõtakal sammul. [---] Lükkasin lahti ukse ning leidsin sealt ainsa inimesena eest Igori, kes hoidis käes silti, millele eestikeelsete tähtedega oli maalitud MARIS. Russian Alphabet muutus sel hetkel täiesti kasutuks.
Igor sõidutas mu otse Eesti saatkonda. Esimene päev oli meil Jaanusega plaanitud sisseelamispäevaks. Käisime esmalt linnas jalutamas, muuhulgas rääkis ta mulle ajutisest igavesest tulest ning endise Moskva linnapea naisest Yelenast, kes tegeles kivide müügiga ning kellest mehe võimule tulles sai Venemaa rikkaim naine, kuna abikaasa ei teinud koostööd nendega, kes ta naise kive ei ostnud. Midagi säärast.
Maandusime kohvikus, kus rääkisime nii erialast kui ka maailmaelust üldiselt. Paljud mu uskumused said kinnitust. Näiteks ei pea me eestlastena pidevalt põdema, et Putin meie riigi vallutab. Ega ta loll ei ole, et NATOt torkima hakkab. Üldse jääb Eesti väljaandeid lugedes mulje, justkui oleks Putini esimeseks mõtteks hommikul tõustes, kuidas Eestile üks-null ära teha. [---] Neil seal Venemaal on muud rabelemist nõnda palju, et Eesti ei tule kellelegi meeldegi. Kui tuleb, siis rebitakse meie ajakirjanduse poolt Eesti kohta öeldu kontekstist välja ja serveeritakse lugejaile üle võlli keeratult. Jääbki mulje, justkui looks Putin meie vastu vimma pidades eriarmeed.
*
Võimalik vaid Venemaal
Eesti saatkonna vastas asub tuletõrjebrigaad, kuid neid eraldava autotee keskelt jookseb nähtamatu piir, mis määrab tuljetõrjetsoonid. See tähendab, et tulekahju korral pole abi oodata mitte vastasmajast (kust - ma kujutan ette - saaks voolikuga ka aknast leekides maja sihtida), vaid hoopistükkis teisest linna otsast kuskilt x-kohast. [---] Adumatu.
Teine päev möödus kiiresti hommikusi pannkooke süües, uisutades ja restorani külastades. Uisukultuur on venelastel väga laialt levinud: näiteks Gorky park valatakse talvel täies ulatuses üle külma veega, nii et tekib üüratu liuväli. Muidugi kuuluvad ka valgustus ja muusika ühe korraliku liuvälja juurde. Minu uisurutiin näeb välja nii: esimene minut jääl on kriitilise tähtsusega, kuna see määrab algbaasi, mida asun minutite edenedes üha enam lihvima. Algbaas on alati äärmiselt nõrk. Siis hakkab natuke looma. Seisan hirmunult jääl, lükkan varba sakilise servaga ettevaatlikult hoogu. Ootan, kuni see täielikult raugeb. Alles seejärel söandan taaskord natuke edasi liikuda. Peagi muutuvad liigutused julgemaks, keha naaldub iseenesest ettepoole, kiirus kasvab, silmis süttib säde. Tunni möödudes patsutan endale rahulolevalt õlale, tituleerin end "täitsa visaks jääkunniks" ning luban õige pea taas tulla, et omandatud oskusi mitte kaotada. Hah! Alati olen pool aastat vahele jätnud. Alati olen kõik oskused kaotanud.
Kolmandal päeval käisin taas saatkonnas, sel korral aga juba töövarjuna. Uurisin elu seestpoolt ja rääkisin mitmete inimestega, kes oma muljeid jagasid. Kindlasti jõudsin enda soovides rohkem selgusele ja sain palju targemaks. Mul on väga hea meel, et käisin!
Kas ma näen ennast suursaadikuna? Ei. Kas ma näen end üldse mõne elukutse esindajana? Ei! Ma arvan, et rahvusvaheliste suhete suund on õige: kogu see suhtlemise, reisimise ja esindamise osa sümpatiseerib mulle väga. Idee, et minust reaalselt midagi sõltuks, hellitab mind. Samas pean endale veel selgeks tegema, kuivõrd palju on antud ametil pistmist mullipuhumisega, bürokraatiaga ning oma isikliku arvamuse mahasurumisega, sest viimastega ei saaks ma oma kindlate veendumuste tõttu mitte mingil juhul kaasa minna. Pluss veel muidugi perekonna ja tuttavate küsimus... Mõttetööd ja eneses selgusele jõudmist jagub kõvasti - vaevalt ma punktist A alustades sirgelt punkti B jõuangi. Arvan, et praegu on lihtsalt väga tähtis endale kõige õigem punkt A valida: nagunii teen siiruviiruliselt tähestikule neli tiiru peale ja lõpetan viiendal ringil punktis R. Kes meist praegu arvata oskaks, mida see saladuslik R endast kujutada võiks? Seega: Politikwissenschaft, siit ma tulen!?

February 12, 2015

Põhjavaim

Ma olen nii õnnelik! Tohutu koorem, mis on mind viimastel nädalatel järjekindlalt seest õginud ning alatasa painanud, on lõpuks ometi mu õlult langenud! Kuivõrd suurde joovastusse sattusin, kui sain teisipäeva õhtul oma Goethe seltsi usaldusisikult (justament, mulle on tõepoolest säärane inimene määratud!) meili, et kõik mu paberid on Saksamaale pärale jõudnud, et kõik mu andmed on korras ning et ma ei pea enam saatma sinna ühtki blanketti, mis nõuaks taaskord direktori, õppealajuhataja või mõne aineõpetaja allkirja. Meeletu!
Kindlasti kõlas eelnev jutt väga segaselt, aga luban, et kui osutun valituks, teen sellest kõigest paari kuu (!) pärast ka blogis pikemalt juttu. Kui ei osutu, siis mõistagi ei tee, vaid karjun nördinult kuristikku ja loobin sinna takkapihta ka massiivseid kivimürakaid, mida oma tulises vihas maast lahti kangutada suudan. Seejärel tulen vermeis kätega ning kähiseva häälega veebiavarustesse, postitan siia paar makrovõtet mõnest lilleõiest ja elan rahulikult edasi.
Ning siis veel imestatakse, kuidas on netis võimalik endast nõnda edukat kuvandit jätta... 
Poole tunni pärast algab viimane arvestus sel nädalal, mida ma ka kõige parema tahtmise juures kuidagi tõsiselt ei suuda võtta, sest tuleb see muusikakuulamise peale. Vähe sellest, et lõviosa arvestusse tulevatest paladest moodustavad need lood, mis olid kolm aastat tagasi ka mu muusikakooli lõpueksami poole pikemasse kuulamislisti pikitud, võime nüüd kasutada ka kuulamispäeviku abi, mis toona rangelt keelatud oli. Loodan, et ma nüüd oma üleolekuga midagi ära ei sõnunud ja kolme ei saa.
Käisin arvestusel ära ja sain puhta viie! Hurraa, alaku vabaduspõli!

February 8, 2015

Õues võimutseb talv, kuid toas hiilib kevad

Olen viimasel ajal nõnda palju vahtinud tõtt vilkuva kursoriga, et mul hakkab kõhe. Tegelikult tundub mulle, et olen natuke üle kirjutanud, sest kirjutamisprotsess ei tekita minus enam sellist tunnet, nagu ta tekitas varem. Kui muidu tavatsesin ikka istuda arvuti taga säravate silmade ja muigvel suuga ("küll nüüd alles lajatasin hästi!"), siis nüüdseks on endisest hiilgusest alles jäänud vaid parkunud sõrmed ja peavalu, sest neli šedöövrit nädalas on selgelt liiast (kaua sa ikka seda vilkumist talud, eks). Mõistagi hindasin selgelt üle - nagu alati! - ka oma saksa keele võimeid: tuhande sõna väljapressimine pole teps mitte ühe õhtu küsimus. 
Õnneks võin juba kahe nädala pärast sule nurka visata ja rusikat vibutades oma kirjutamiskirge tagasi nõuda. Ma tõesti usun, et see on võimalik!