February 28, 2015

Õhtuseid mõtisklusi

Ma olen nädal otsa pulbitsenud põletavast soovist blogisse kirjutada, ent nüüdseks on mu tungiv tahe end kuidagi ise ammendanud. Ilmselt jääb homme ilmumata valimisteemaline lõõmav postitus mu poliitilistest ideoloogiatest ja vaadetest, sest katsun blogis apoliitilist joont hoida. Vist! Kindlasti oleks valimisteemaline postitus midagi sootuks teistsugust: suure tõenäosusega tuleks sellest mu blogi sapiseim. Ma polegi veebiavarustes näidanud oma tulist ja südikat poolt, mis võib lõviosa inimestest täiesti ära ehmatada. Ainuüksi EKREle ühes nende keskaegse "peded ahju!" loosungiga olen posu üpris häid võrdlusi välja mõelnud, üht koma teist oleks mul lausuda ka IRLi maksureformi, Reformierakonna kolmanda lapse toetuse tõstmise, Mikseri 800-eurose ning Savisaare suisa 1000-eurose miinimumpalga kohta...
Kindlasti soovitan teil lugeda ka seda allikat, mis seletab lahti kõik, mis juba pikka aega mu hinge kriipinud on!
Veel oli mul plaanis keskenduda Eesti Vabariigi sünnipäevale ja lahata Nüganeni linateost "1944", mida käisin vaatamas hilisõhtul vastu kahekümne neljandat, kusjuures eriliseks muutis seansi asjaolu, et režissöör viibis meiega samal ajal saalis. Mõtlesin kirjutada sellest, et ehkki "1944" mulle väga sümpatiseeris, olid mu ootused ilmselt märksa kõrgemad, kuna miski ei suutnud mind suurel määral üllatada ega vapustada. Seejärel olin veendunud, et koostan põhjaliku võrdleva analüüsi filmide "1944" ja "Nimed marmortahvlil" kohta ning jõuan järeldusele, et "Nimed marmortahvlil" puudutas mind palju rohkem, aga teate... Vaatasin kahekümne neljandal sellegi taaskord ära ega teagi nüüd, mida arvata. Näinud eelmisel õhtul Nüganeni filmi, jäi "Nimed marmortahvlil" paratamatult oodatust üheülbalisemaks. Mõtlesin uuesti eelmisel õhtul nähtule ning üha rohkem "1944" mulle meeldima hakkas. Nüüd ei oskagi ma välja tuua, kumb film mulle enam korda läks.
Ühes olen igatahes kindel: mulle meeldib Elmo Nüganen!
Kaalusin nädala sees, kas kajastan blogis oma lühikest reisi Tallinnasse, kus mind pärjati auhinnaga arengukoostööteemalise essee eest. Hea küll, mõistsin isegi, et sündmus jäi üsna napiks ning et mul poleks olnud sellest üle kolme lause midagi kirjutada. Seega ei kirjutanudki ma midagi. Siis algas sõda iseendaga, mis väärinuks tingimata ülesmärkimist. Nimelt avaldas Postimees soovi avaldada mu essee online-portaalis, hiljem ehk paberkandjalgi. Algas pikk kõhklemis- ja vaagimisperiood, sest - ma ei ürita kerjata kiitust, vaid räägin tõtt - minu hinnangul jäi essee siiski liialt lahjaks ja naiivseks, et Postimehes (!) päevavalgust näha. Tuginesin mõistusele: veidi nõrgaks ja napiks jääva essee avaldamine poleks minu poolt just säravaim samm. Pärast materdatakse mind veel nõnda sügavale maapõhja, et ma enam kunagi Eesti meediamaastikul oma nägu näidata ei julge! Samas teadvustasin endale, et mul ongi kombeks ratsionaalse mõistusega kõik oma pelglikud südame häälekesed lämmatada: mistahes sõbrale samas olukorras nõu andes oleksin teda raputanud: "Jah, ilmtingimata pead sa selle essee avaldama, sest kunas veel Postimees ise sinu vastu huvi tunneb?!". Tiivustatuna hetkelisest paatoslikust momendist ja läägest Tumblri tsitaadist ("I'd rather live a life of "oh wells" than a life of "what ifs""), saatsin Postimehele jaatava vastuse.
Uurimistöö valmimisest ei suvatsenudki ma kirjutada. Ilmselt pelgasin, et see kujuneb ületamatuks takistuseks, mis röövib minust viimsegi jõuraasu. Võtsin selle esimest korda lahti täna, ehkki oleksin pidanud sellega viimase pooleteistkümne aasta vältel regulaarselt tegelema. Hetkel näib mulle küll, et pean oma algsest arvamusest taganema: mingisugusest jõuvarude kadumisest ei saa juttugi teha. Esitamistähtaeg ei hingagi veel eriti ähvardavalt kuklasse: mul on suisa poolteist nädalat aega! Üldse tundub mulle vähemalt tänase eufooria ajel, et tegemist on taaskord õpetajate poolt meeletult haibitud ülesandega, mis endast tõtt-öelda midagi erilist ei kujutagi. Rahulikult toimetades peaks see nädala ajaga valmis saama. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud ning et mul gümnaasium lõpetamata ei jää. 
Tegelikult on mul telefonis veel üüratu ports valmiskirjutatud postitusi, mis kõik ootavad avaldamiseks märksa paremat momenti. Loodan, et need momendid saabuvad enne järgmise kahe nädala möödumist, sest muidu lähen küll oma jutuga lõhki!

No comments:

Post a Comment