February 19, 2015

Minu nädalalõpp Eesti suursaadikuna Moskvas

Nagu pealkirjast järeldada võib, veetsin nädalavahetuse tõepoolest Moskvas. Ei saa väita, et ma päris lõbu pärast sibulkuplitega tutvuma läksin: tegelikult teenis üritus märksa suuremat eesmärki. Minu potentsiaalne huvi rahvusvaheliste suhete eriala vastu (jah, nii lihtsalt saigi välja pursatud suund, millega võib-olla (ega ma veel endiselt ei tea) uuel õppeaastal tegelema hakkan) tõukas mu ettevõtliku onu nõnda kaugele, et ta mu endale külla kutsus, määrates mulle ühtlasi kohtumise oma semuga, kes täidab Moskvas majandusdiplomaadi kohustusi. Kõik käis väga kiiresti: ma ei valeta põrmugi, kui ütlen, et ohjad polnud hetkekski minu enda kätes. Ma ei jaksanudki puhtfüüsiliselt muretseda ega midagi korraldada: tegelesin nädala keskel arvestuste ja suuremate toimingutega, millest - nagu lubatud - kunagi ehk juttu teen. Minu ainsaks ülesandeks jäi kiirviisa muretsemine ja selle ma ka sain. Alles lennukis jõudis mulle kohale, et olen tõepoolest pea ees tundmatusse vette hüppamas.
Järgnevalt toon kaldkirjas välja lõike oma reisipäevikust, mida vahetuma emotsiooni nimel visalt täitsin. Püstises kirjas lisan juurde praeguseid täpsustusi ja mõtteid. Samuti vabandan nõrga kvaliteediga piltide pärast - see polnud päris peegelkaamera kaasavedamise reis...
20 tundi lennuni
Justnimelt puudulik (mis puudulik, pigem täiesti puuduv!) vene keele oskus on see, mis mind muretsema paneb. [---] Hea küll, Tallinn-Moskva lendu ma ei pelgagi: tuttavas kohas tõusen õhku ning sealpool piiri pean kõigest leidma autojuhi (edaspidi Igori), kes hoiab käes suurt silti, millel seisab МАРИС. Tegelikult oli oma nime tõlkimine ainus kasu, mida paljulubav äpp nimega Russian Alphabet mulle võimaldas. Adusin õige pea, et kui ma ka suudan mõne venekeelse tähe araabia tähtedesse teisendada, ei tea ma sellegipoolest, mida moodustunud sõna tähendama peaks...
Seetõttu pelgangi pikka autosõitu Igoriga, kes ei mõista ühtki keelt, mida valdan mina. Puisest straassvuitjest ja minjaašavutmarisest meie vestlus ilmselt kaugemale ei tüüri.
1 tund lennuni
Mul on eesmärgid paigas: oma veendumuste tõttu ei aita ma mingil juhul kaasa Venemaa majandusele. See, mida rubla hind praegu teeb, on haletsusväärne. 1 euro hind küündib hetkel 73 rublani. Muidugi tunnen teatavat kahjurõõmu, et nende majandus nõnda alla on käinud, seda ei saa salata. Seda enam ei osta ma kaasa ühtki matrjoškat ega punast kaelarätti. Kuivõrd määrava lülina tunnen ma end hetkel nende käekäigus! Minu tõttu kukub veel terve riik kokku...
Olgu siinkohal mainitud, et sain Eesti saatkonnas oma spekulatsioonidele ka kinnitust. Onu sõber (edaspidi Jaanus) näitas mulle börsitabelitest rubla hinna kukkumist, samuti nafta väärtuse muutumist ajas. Mind hämmastas eelkõige see, kuidas drastilised muutused tabelis on põhjustatud kõigi nende tegude poolt, millest uudistest loeme. Just nafta puhul tuli selgelt välja see, kuidas augustikuiste sanktsioonide kehtestamise järel kukkus selle hind kolinal poole võrra. Ka väiksemat mastaapi vaadates sai tuua hulgaliselt paralleele välispoliitikaga: näiteks hakkas rubla hind pärast eelmisel nädalal sõlmitud Minski vaherahu tasakesi tõusma.
Vana Tallinna seik
Tulin lennukilt maha, läbisin passikontrolli, viskasin migration card'ile paar allkirja, haarasin pagasilindilt õige kohvri ja liikusin, endal süda sees hüppamas, sinnapoole, kuhu suunas mind paljulubav silt nimega EXIT. Ühtäkki tundus, justkui seisaksin keset diskopõrandat: kõikjal mu ümber vilkusid punased tuled, kõrvu kostus kime vilin. Raputasin end lummusest ning haarasin pilguga minu poole sööstvat turvatöötajat. Veri mu soontes jäätus. Olin marssinud ühes oma tavaariga, mis sisaldas väga palju lahtiseid vedelikke, nende hulgas ka Vana Tallinnat Igorile, läbi RED ZONE'i turvavärava. [---] Rehmasin käega endiselt lähenevale turvatöötajale, hüppasin nagu mesilastest nõelatult tagasi ja sööstsin õige käigu poole ehk liigagi tõtakal sammul. [---] Lükkasin lahti ukse ning leidsin sealt ainsa inimesena eest Igori, kes hoidis käes silti, millele eestikeelsete tähtedega oli maalitud MARIS. Russian Alphabet muutus sel hetkel täiesti kasutuks.
Igor sõidutas mu otse Eesti saatkonda. Esimene päev oli meil Jaanusega plaanitud sisseelamispäevaks. Käisime esmalt linnas jalutamas, muuhulgas rääkis ta mulle ajutisest igavesest tulest ning endise Moskva linnapea naisest Yelenast, kes tegeles kivide müügiga ning kellest mehe võimule tulles sai Venemaa rikkaim naine, kuna abikaasa ei teinud koostööd nendega, kes ta naise kive ei ostnud. Midagi säärast.
Maandusime kohvikus, kus rääkisime nii erialast kui ka maailmaelust üldiselt. Paljud mu uskumused said kinnitust. Näiteks ei pea me eestlastena pidevalt põdema, et Putin meie riigi vallutab. Ega ta loll ei ole, et NATOt torkima hakkab. Üldse jääb Eesti väljaandeid lugedes mulje, justkui oleks Putini esimeseks mõtteks hommikul tõustes, kuidas Eestile üks-null ära teha. [---] Neil seal Venemaal on muud rabelemist nõnda palju, et Eesti ei tule kellelegi meeldegi. Kui tuleb, siis rebitakse meie ajakirjanduse poolt Eesti kohta öeldu kontekstist välja ja serveeritakse lugejaile üle võlli keeratult. Jääbki mulje, justkui looks Putin meie vastu vimma pidades eriarmeed.
*
Võimalik vaid Venemaal
Eesti saatkonna vastas asub tuletõrjebrigaad, kuid neid eraldava autotee keskelt jookseb nähtamatu piir, mis määrab tuljetõrjetsoonid. See tähendab, et tulekahju korral pole abi oodata mitte vastasmajast (kust - ma kujutan ette - saaks voolikuga ka aknast leekides maja sihtida), vaid hoopistükkis teisest linna otsast kuskilt x-kohast. [---] Adumatu.
Teine päev möödus kiiresti hommikusi pannkooke süües, uisutades ja restorani külastades. Uisukultuur on venelastel väga laialt levinud: näiteks Gorky park valatakse talvel täies ulatuses üle külma veega, nii et tekib üüratu liuväli. Muidugi kuuluvad ka valgustus ja muusika ühe korraliku liuvälja juurde. Minu uisurutiin näeb välja nii: esimene minut jääl on kriitilise tähtsusega, kuna see määrab algbaasi, mida asun minutite edenedes üha enam lihvima. Algbaas on alati äärmiselt nõrk. Siis hakkab natuke looma. Seisan hirmunult jääl, lükkan varba sakilise servaga ettevaatlikult hoogu. Ootan, kuni see täielikult raugeb. Alles seejärel söandan taaskord natuke edasi liikuda. Peagi muutuvad liigutused julgemaks, keha naaldub iseenesest ettepoole, kiirus kasvab, silmis süttib säde. Tunni möödudes patsutan endale rahulolevalt õlale, tituleerin end "täitsa visaks jääkunniks" ning luban õige pea taas tulla, et omandatud oskusi mitte kaotada. Hah! Alati olen pool aastat vahele jätnud. Alati olen kõik oskused kaotanud.
Kolmandal päeval käisin taas saatkonnas, sel korral aga juba töövarjuna. Uurisin elu seestpoolt ja rääkisin mitmete inimestega, kes oma muljeid jagasid. Kindlasti jõudsin enda soovides rohkem selgusele ja sain palju targemaks. Mul on väga hea meel, et käisin!
Kas ma näen ennast suursaadikuna? Ei. Kas ma näen end üldse mõne elukutse esindajana? Ei! Ma arvan, et rahvusvaheliste suhete suund on õige: kogu see suhtlemise, reisimise ja esindamise osa sümpatiseerib mulle väga. Idee, et minust reaalselt midagi sõltuks, hellitab mind. Samas pean endale veel selgeks tegema, kuivõrd palju on antud ametil pistmist mullipuhumisega, bürokraatiaga ning oma isikliku arvamuse mahasurumisega, sest viimastega ei saaks ma oma kindlate veendumuste tõttu mitte mingil juhul kaasa minna. Pluss veel muidugi perekonna ja tuttavate küsimus... Mõttetööd ja eneses selgusele jõudmist jagub kõvasti - vaevalt ma punktist A alustades sirgelt punkti B jõuangi. Arvan, et praegu on lihtsalt väga tähtis endale kõige õigem punkt A valida: nagunii teen siiruviiruliselt tähestikule neli tiiru peale ja lõpetan viiendal ringil punktis R. Kes meist praegu arvata oskaks, mida see saladuslik R endast kujutada võiks? Seega: Politikwissenschaft, siit ma tulen!?

No comments:

Post a Comment