March 24, 2015

Miks sotsiaalmeedia mind nii kurjaks teeb?

Mulle ei ole Twitter kunagi sümpatiseerinud. Tegin selle kümnendas klassis, sest infoühiskond pressis peale: kuidas sa siis kraabid koopaseintele pildikesi piisonitest, kui teised säutsuvad kõigest kohe Twitteris, eks. Algul näis, et mu ettekujutus Twitterist ("kool on mõttetu", "ilm on kehv", "miks mina??") peab paika. Säärastest kurtvatest säutsudest libisesin oma pilguga aga kiiresti üle, peatudes vaid kuldsetel pärlitel, mida minu suurimaks rõõmuks samuti üsna palju leidus. Naerda sai ja kõik oli tore.
Ühel päeval otsustasin, et võiksin ka presidenti jälgima hakata. Mõeldud-tehtud. Ta säutsus minu jaoks harjumatult palju, nii et ma kõigele parimagi tahtmise juures tähelepanu pöörata ei jaksanud. Aeg-ajalt avasin siiski tema ingliskeelseid linke ja tundsin, kui vägevalt see infoühiskond ikka üles ehitatud on: mina, tähtsusetu Tartu neiu, loen mingisuguseid Ukraina kriisi vahetuid kokkuvõtteid, mida president minuga isiklikult jaganud on! Vinge leiutis see e-riik. Seejärel hakkasin jälgima ka peaministrit, mis oli samuti veel üsna okei. Ja siis muutus mu nälg poliitika vastu suuremaks: vahepeal jälgisin juba pea poolt parlamenti, et kõigega jooksvalt kursis olla. Samuti lisandus mu jälgitavate hulka Kaur Kender, vot siis hakkas alles sappi lendama! Vähe sellest, et nägin, kuidas kõik poliitikud omavahel kaklevad, hakkasin ka harjumatult palju negatiivsusest nõretavat Nihilisti lugema, ehkki olen varem juba välja toonud, kuidas see mulle pigem ei meeldi.
Mõistagi ei tahtnud ma saada naiivseks tembeldatud, mistõttu muutusin poliitika vallas samuti päris õelaks. Neetud natsiparteid, neetud Putini sabarakud ja neetud koalitsiooniläbirääkimised! Nüüdseks olen seda endale teadvustanud ja katsun hoogu maha võtta. Muidugi lahendaks mu probleemi Twitteri konto kustutamine, aga sellega on selline lugu, et... ma ei suuda seda kuidagi teha: see on mu täielikult nakatanud (mõnikord piilun oma uuendusi suisa läbi sõrmede, aga ikkagi loen kõik läbi)!
Kindlasti tõstaks Twitterist loobumine märgatavalt mu elukvaliteeti. Teate, vaatasin ühel õhtul Jaan Tätte kontserdi salvestust ning sulasin: nõnda sümpaatse ja rahulikuna mõjus ta (ma ei saa sinna midagi parata, et ta mulle nii kangesti meeldib, tema raamat oli samuti priima (link)). Siis jõudiski mulle kohale, kui neetult mõttetu on see pidev õelutsemine ja kurtmine. Ma võtaksin hea meelega hambaharja, telgi ja magamiskoti ning koliksin Vilsandile, eemalduksin täielikult poliitikast ja joobuksin päikesetõusudest ja -loojangutest. Kah mul asi, mis seal poliitikas toimub! Ma istuksin ja ümiseksin ja kirjutaksin ja oleksin maru õnnelik. Paraku pole säärane üksikule saarele kolimine väga noore inimese rida: kahekümneselt tuleks stampide kohaselt elada siiski tossavas suurlinnas, karjuda oma häälepaelad ära rokk-kontsertidel ja tulistel meeleavaldustel, rabada tööd nagu loom, pidutseda nagu sõge ja veel takkapihta norida tüli kõigiga, kellel on pulss. Vilsandile kolimine on juba selline samm eluküpsuse suunas, mis tuleks luubi alla võtta nii kolmekümne aasta pärast...
Siin ma nüüd siis istun, ise pole veel kakskümmendki, aga juba kibelen ühes oma hambaharjaga sinna, kuhu peaksin ideaalis jõudma keskealisena. Tore lugu küll! 
Et need aastad ei läheks päris raisku, võtan oma eesmärgiks jaantätteliku rahuliku joone hoidmise siin tossavas suurlinnas...
Ja Kenderi tweet'ide peale kavatsen rohkem naerda... või siis lõpetan ta jälgimise, üks kahest.

*kõik pildid on jäädvustatud minu, Kelli, Johanna, Kristiina ja Maali imetoredal seiklusel Pärnusse

March 22, 2015

Paradoks

Teate,
ma vaatasin ükskord oma kassi
ja olin ta peale nii meeletult kade:
ta ei pea end kuidagi teostama,
ta ei pea end kellelegi tõestama,
tal pole tarvis looma kombel rabada
(ehkki ta ise on loom)
ning tõtt-öelda
pole tal endal sest sooja ega külma.
Teate,
ma vaatasin taaskord oma kassi
ja mul hakkas temast nii meeletult hale:
ta ei saa end kuidagi teostada,
ta ei saa end kellelegi tõestada,
tal pole võimalust looma kombel rabada
(ehkki ta ise on loom)
ning tõtt-öelda
pole tal endal sest sooja ega külma.

March 18, 2015

Smaragdroheline öö

"Vaata, kui imelikud pilved," sõnas Evelin mulle eile õhtul kella poole kaheksa paiku, mil Emajõe ääres oma pika filmimispäeva otsi kokku tõmbasime. Tõstsime mõlemad oma pilgud taevasse, kus üle meie peade rullus helelillakas riba. Need küll pilved ei ole, jõudsime mõlemad hetkega järeldusele. Kas tõepoolest võisid need olla... "VIRMALISED," hüüatas telefoni üks kaarsillal seisev neiu, kes ainiti taevasse vahtis, "vaata ruttu aknast välja, virmalised!"
Tõepoolest, tagasihoidlikud valgussambad olid nähtavad isegi Tartu kesklinna kiiskavas valguses. Jõllitasime neid veidi aega uskumatult, ent aeg pressis peale ning olime sunnitud lahkuma. Kaarsilla juurest Aurani sammudes uurisin Eesti virmaliste kommuuni uuendusi: suisa kakskümmend viis! Basseinis muutusid virmalised põhiteemaks. Jõudsin järeldusele, et olukorrast pole pääsu: tuleb ööseks end valmis panna ja linnatulede turvalisest valgusest lahkuda.
Raskendavaks said mõned asjaolud. Esiteks oli kaamera aku tühi, ent laadija juba viimased kaks nädalat kadunud. Pöörasin kogu elamise pea peale ning leidsin laadija üles! Ühendasin kaamera kähku vooluvõrku ja asusin statiivi otsima. Mul oli meeles, et pärast eelmist ebaõnnestunud virmalistepüüki ei lõpetanud statiiv kõige tervemal kujul. Tõepoolest, kolmest jalast oli alles jäänud vaid kaks. Samuti olin kaotanud tarviku, millega kaamerat statiivi külge kinnitada. "Don't stop me now, universum," ühmasin omaette maalriteipi haarates ja reipalt öhe sööstes (tegelikult pole ma ju niivõrd kaootiline udupea...).
Universum võttis vist õppust ega pannud mulle rohkem jalga ette: võisin tõepoolest oma silmadega virmalisi imetleda! Isegi teibi ning statiiviga sain sinasõbraks, nii et mõnedele piltidele õnnestus rohekas toon püüda küll. Kõige veidram tunne tekkis hetkel, mil sain oma tagasihoidlikust listist märksõna "virmalised" maha tõmmata. See tähendab omakorda, et peaksin endale sealt listist uue eesmärgi otsima... Järgmine peatus: Mehhiko liblikapuud?!

March 16, 2015

Emakeelest ja olümpiaadist

Olümpiaad läks küll aia taha. Pärast teist osa olin hetkeks suisa matusemeeleolus, sest mõistsin, et emakeeleolümpiaadi näol oli tegemist ainsa enam-vähem lootustandva nišiga, milles võinuksin hiilata - olgem ausad, ma pole mitte üheski teises aines riikliku olümpiaadi tasemel pädev! -, ent üsna pea rahunesin maha. Hiljem sain teada, et mu spekulatsioonid said kinnitust: tulin täpselt keskmiseks. Auhinnalisest kohast jäin ilma, kuid päris viimaseks ka ei jäänud. Täitsa normaalne.
Meenutusi aastast 2012 :)
Tegelikult olid ülesanded toredad. Et selleaastaseks teemaks oli "Ilus eestikeelne lause", pöörati minu suurimaks heameeleks rohkem rõhku lausete ning teksti loomisele kui pelgalt lünkade täitmisele ja sõnade kokkuvedamisele. Minu lemmikuteks nii piirkonna- kui ka lõppvoorus osutusid matkimisülesanded. Piirkonnavoorus anti meile matkimise aluseks kolm tekstikatket (Tuglase paatoslik loodusüllitis novellist "Õhtu saabub", Krossi struktuuriliselt keerukas koolielukirjeldus "Wikmani poistest" ning Kenderi lakooniline katkend "Ebanormaalsest"), mida autoritele omast stiili aimates iseseisvalt jätkama pidime. Lõppvoorus tuli täita praktiliselt sarnane ülesanne, ainult märksa rafineeritumal kujul. Pidime kaks väga eriilmelist tekstilõiku vastamisi ümber jutustama. See nägi välja umbes nõnda: meil oli lõik Tammsaaret ja lõik toorlaenudest, slängist ja lühilausetest kubisevat modernset teksti. Tammsaare lõigu pidime kirjutama ümber selle toorlaenudest pungil lõigu stiilis ja vastupidi. Šokolaadikommine ülesanne!
Kolme Tallinnas aset leidnud seiga üle olen tohutult õnnelik. Esiteks märkasin vanalinnas jalutades üht äärmiselt tuttavat kuju, kes minust tõtakal sammul oma spordikotiga möödus ning tõepoolest mu meeleheitliku "KADRI" peale reageeris. Teiseks nägin oma silmadega ära Kosmose, kus vaatasin "Vehklejat". Ja kolmandaks...
Kolmas lugu vajab natuke eelteadmisi. Nimelt sattusin kümnenda klassi talvel emaga Tallinnas ühte imehubasesse söögikohta, kus otsisime külma ja nälja eest pelgupaika. Ilmselt oli see combo kõigest, mis paiga minu jaoks nõnda meeldivaks tegi: mõnus atmosfäär, lahked teenindajad, mõistlikud hinnad, imehea Caesari salat, ilus sisekujundus... Et meil oli tegelikult kiire, sõime liigagi rutakalt ning lahkusime tõtakal sammul pilku tagasi heitmata. Unustasin nii koha nime kui ka asukoha, kõlagu see kuitahes pentsikult. Viimased kaks aastat olen endast kõik andnud, et kohta taas leida: igal korral pealinna väisates olen ikka igatsevalt ümber nurkade luusinud ja salamisi lootnud. Ei mingit tulemust! Koht oleks justkui maa alla haihtunud.
Sel korral leidsin selle üles! Tegemist oli Von Krahli Aiaga. Pelgasin, et teisel korral ei tekita paik minus enam sama suurt vaimustust, ent ma ei pidanud hetkekski pettuma. Teenindajad olid sama armsad, koht sama hubane, atmosfäär sama mõnus. Küpsetatud Vana Tallinna kreem karamellipuruga osutus samuti imeliseks magustoiduks.

March 11, 2015

Believe

Teate, ma olen viimased kaks päeva jõllitanud seda tühja postitust ning jõudnud arusaamale, et ma ei saa millestki enne kirjutada, kui olen EKREle labidaga virutanud ja välja pursanud selle, kui neetult nördinud ma olen ikkagi Jaak Madisoni skandaali pärast, mis - tõsi küll - juba enam-vähem vaibunud on (nõnda palju siis apoliitilisusest blogis, eks). Kuidas saaksingi jääda külmaks, kui keegi räägib fašismist kui "oma olemuselt üsnagi süütust" ideoloogiast?! Ühtlasi leian, et kõige arulagedamaks õigustuseks, millega Madisoni kaitstakse, on väljahüüud stiilis "aga ta oli ju kirjutamise ajal nii noor!". Ma ei usu, et kahekümneaastane inimene pole võimeline oma väljaütlemiste eest vastutama, sest ma sain ise kolm nädalat tagasi üheksateistkümneseks ega söandaks mitte mingil juhul kirjutada "gaasikambrimängudest". Mõistagi pole ma mingiks erandiks: ükski sõber, kellega sel teemal muljetanud olen, pole Madisoni seisukohti kiitnud.
Ma olengi vist veidi äärmuslik EKRE vihkaja, kuid mitte ainult Madisoni draama pärast, ei! Minu hinnangul on terve erakond nii pealt kui ka seest mäda. Tõtt-öelda jäetakse selle Madisoni skandaali valguses kogu ülejäänud partei tähelepanuta. Selle on väga kenasti välja toonud ka Aro Velmet, kes väitis, et tegelikult pole Madison oma erakonnas sugugi erandlikuks tegelaskujuks (link). Soovitan soojalt (niimoodi siis oma arvamuse pealesurumine käibki)!
Kui hea tunne tekkis! Jätkakem rõõmsamatel toonidel: nädalavahetusel toimus järjekordne Leelo laager, mis sel korral leidis minu suurimaks heameeleks aset Tartus. Juba järgmisel korral ootab meid ees suur võistulaulmine, mille suhtes olen meelestatud pigem ootusärevalt kui hirmunult. Meil on väga-väga lahe repertuaar! Kirsiks tordil pean tingimata Tõnu Kõrvitsa "Kaanonit", mida enne meid on minu teada esitanud üksnes Ingrid Kõrvitsa enda koor. Ütleme nõnda, et ma ei kujuta ette ühtki teist teost, mis vastanduks rohkem sõnale "harjumuspärane". Ma ei mõista seda kuidagi kirjeldada ka. Kriipivad toonid, ebakõlad ja loogikavastased käigud. Esimesel kuuekümnel kuulamisel tundub teos tõenäoliselt kohe erakordselt inetu. Mina olen seda nüüdseks armastama õppinud: seal jooksevad tegelikult väga arusaadavad teemaliinid ja isegi mingisugune harmoonia eksisteerib! Ühel õhtul köögis kuulasin aga meie proovi salvestust ja näitasin seda uhkustundega isalegi, kes ühmas äärmiselt siiralt: "No see ei kõlba küll kuhugi!".
Eile õhtul jättis mu süda löögi vahele, kui avastasin, et kätte on jõudnud Looduse Aasta Foto piltide saatmise tähtaeg. Kuhjasin kiiruga pildid kokku, mõtlesin ajanappuses kõigile erakordselt magedad pealkirjad ja kirjeldused, vajutasin kell 23.56 viimase foto "saada ära" nuppu... Täna sain meili, et tähtaega on pikendatud saabuva pühapäeva õhtuni. Tore-tore.
Esitasin täna ka oma praktilise töö kirjaliku osa, kivi langes südamelt ja hea on olla. Kavatsen end premeerida õhtul kinos filmiga "Imiteerimismäng", ehkki vanaema ähvardas, et kui ma kohe ei asu tegelema lõpukleidi või vähemalt lõpukleidi riide otsingutega, hakkab ta ise vägesid juhatama ja õmbleb mulle kleidi oma maitse järgi. Hakkasin praegu mõtlema, et ehk olekski see kõige kergem väljapääs...
Lõpetuseks tahan teiega kindlasti jagada ka Mumford and Sonsi uue plaadi nimilugu "Believe", mis paneb mu hinge helisema ning südame igal löögil tugevamini pumpama.

March 4, 2015

Saunajutud ehk siis üks aus postitus Tartu Ujumisklubist

Vahel loen enda postitusi ega näe neis üldse sarnasusi oma igapäevaeluga. Blogisse kirjutan pidulikult ikka siis, kui käin kuskil seiklemas või kui olen midagi saavutanud - võibki jääda mulje, justkui mööduksid nõnda kõik mu päevad. Vale puha! Tuleb välja, et seda, millega tegelen igapäevaselt, pole ma kunagi pidanud vajalikuks blogis kajastada (see peaks olema ju kõigile niigi selge nagu seebivesi, eks). Tegelikult istun oma kõige harilikumal päeval kella neljani koolis* ning sean õhtul sammud Aura Veekeskusesse.
*See terve päeva koolisveetmise osa oli tegelikult praeguses kontekstis vale. Sel perioodil, mis on ühtlasi terve mu gümnaasiumipõlve viimane, pole mul kooli üldse suurt asja: tunniplaan on nõnda hõre! Kolmel päeval nädalas seisab mu tunniplaanis kaks tundi ja teisipäev on ainus märksa tõsiseltvõetavam nädalapäev, mil end suisa neljaks tunniks kooli tuleb vedada. Lõppenud on kõik füüsikad, keemiad ja bioloogiad, tunniplaanis on sel perioodil ruumi vaid eesti keelele, filosoofiale, ajaloole ja matemaatikale. Ja kehalisele kasvatusele. 
Mis on veepall?
Tõele au andes ei mängi me veepalli enam peaaegu üldse. Omal ajal kaifisin seda aga kõvasti. Tegemist on umbes pooleteistmeetrise diameetriga kummist palliga, mis tuleb visata üle vastaspoole basseiniääre. Meie väljaku pikkuseks on seega 1 ots (25 meetrit), laiuseks enamasti kolm (isegi neli) rada. Minul läks vanadel headel aegadel veepallis hästi: kujunesin selleks tüübiks, kes passis vastaste külje all, lastes teistel palli nimel võideldes musta töö ära teha, ja andis siis värava poole sihitud pallile nimetissõrme otsaga natuke hoogu, pälvides sellega tippründaja tunnustuse.
*
Mu elu põletavaim küsimus: kas ma lõhnan pidevalt kloori järele?
Ma olen kloori lõhnaga nõnda harjunud, et ei tunne seda enam üldse. Küll aga on mulle juba kaks võõrast inimest lausunud, et ma lõhnan tugevalt kloori järele. Ja seda sugugi mitte õhtutel, mil olen otse basseinist tulnud... "Mis siis, kui sõbrad minu juuresolekul solidaarsusest kõrvale vaatavad ega räägi täit tõtt?!" vasardab viimasel ajal mu peas kordades rohkem kui ma sooviks.
Hästi paljud tuttavad on mu käest küsinud, mida me ujumistrennis õigupoolest teeme. Igati põhjendatud küsimus ju: esmapilgul võib tunduda, et seal ei annagi midagi peale edasi-tagasi krooliujumise ette võtta. Laias laastus võibki meie trennid liigitada kaheks: kavaga ja vilega. Esimene on reeglina - kui just mingisugust eriti hullu liblikakombinatsiooni kokku pole klopsitud - rahulikum ja kergem: saame oma distantsi ja plaani trenni alguses kätte ja toimetame sellega omaette. Viimaste aastate jooksul on aga lõviosa kavaga trennidest välja vahetanud vilega trennid, mis tähendab, et ujume treeneri vile peale teatud intervalle. See nõuab juba märksa suuremat pingutamist ja panustamist. Sellest ajast saati, mil ühinesime triatlonirühmaga (nõnda me vähemalt oma rühma kutsume), on ka trennid palju mitmekesisemaks muutunud: oleme sellest hiiglaslikust klooriveega täidetud basseinist võtnud vist küll kõik, mis võtta annab. Lisaks igapäevastele abivahenditele - lestad, lauad, punnid (vahtkummist esemed, mis käivad jalgade vahele, et üksnes käsi treenida), labidad - oleme sidunud ümber piha pikad kummitorud, mis meid ujumisel tagasi tõmbavad; kinnitanud vööle takistuseks tühjad kastilaadsed esemed, mis veega täituvad ja ujumist raskendavad; ujunud raudkangidega; ujunud jalad ees; keskendunud üksnes saltopööretele ja vettehüpetele; teinud aqua jogging'ut (link), vesispinningut ja iga 12 tõmbe tagant kukerpalle...
Ühesõnaga loodan siiralt, et kui peaksin kunagi kosest alla kukkuma, ujuksin keerisest välja.
Saun kui omaette maailm
Ei või kunagi alahinnata seda, kuidas saun inimesi muudab. Kõige vaiksem ja tagasihoidlikum inimene võib kaheksakümneviiekraadises ruumis muutuda salakavalaks türanniks, kes veekausi oma valdusesse haarab ja omatahtsi ruumi temperatuuri ja õhu veesisaldust reguleerima asub. Vaid üksikud suudavad sellistel puhkudel aumeesteks jääda, küsides viisakalt, kas leiliviskamine on kõigile vastuvõetav. Enamikele hakkab liigne võim pähe: kes viskab kolm, kes viis korda järjest. Kes tühjendab kerisele terve kausi...
*
Mis kapp see kurikuulus 314 õigupoolest on?
Kui te peaksite tulema Aurasse ning saama teenindaja käest võtme, millele on uuristatud number 314, visake see endast vastikusega eemale, hakake haleda häälega nutma ja paluge härdalt uut. Päriselt ka (kui te ei soovigi just, et kõik hõõruksid teid oma külmade märgade ihudega, suunates samal ajal oma fööni teie poole ja visates oma kiharad teile näkku)! Meie trennilastena ei saa suurt valida: mingi kirjutamata seadus, millele meie oma nõusolekut ei andnud, sunnib teenindajaid jagama meile vaid kappe vahemikus 291-314. Neli korda nädalas Auras käies pole sellest väikesest valikust kappi 314 saada just eriti ebatõenäoline. Seega pesitseme seal suurema osa oma ajast. Kui mu elu oleks üks suur raamat ja mina selle peategelane, käsitleks kirjandusfanaatikud mu põhjendamatut viha ilmtingimata paljutähendusliku ilukirjandusliku sümbolina, umbes nii, et see viha on kindlasti koondviha kõigi kitsaste kohtade vastu. Võib-olla tõesti.
Nüüd olete ehk ka minu lihtsureliku argieluga rohkem kurssi viidud! Umbes sääraselt me seal Auras radade küljes tiksumegi. Tõsi, viiekesi ühte trenni satume küll haruharva, kuid seda enam on siis põhjust rõõmustamiseks!