March 11, 2015

Believe

Teate, ma olen viimased kaks päeva jõllitanud seda tühja postitust ning jõudnud arusaamale, et ma ei saa millestki enne kirjutada, kui olen EKREle labidaga virutanud ja välja pursanud selle, kui neetult nördinud ma olen ikkagi Jaak Madisoni skandaali pärast, mis - tõsi küll - juba enam-vähem vaibunud on (nõnda palju siis apoliitilisusest blogis, eks). Kuidas saaksingi jääda külmaks, kui keegi räägib fašismist kui "oma olemuselt üsnagi süütust" ideoloogiast?! Ühtlasi leian, et kõige arulagedamaks õigustuseks, millega Madisoni kaitstakse, on väljahüüud stiilis "aga ta oli ju kirjutamise ajal nii noor!". Ma ei usu, et kahekümneaastane inimene pole võimeline oma väljaütlemiste eest vastutama, sest ma sain ise kolm nädalat tagasi üheksateistkümneseks ega söandaks mitte mingil juhul kirjutada "gaasikambrimängudest". Mõistagi pole ma mingiks erandiks: ükski sõber, kellega sel teemal muljetanud olen, pole Madisoni seisukohti kiitnud.
Ma olengi vist veidi äärmuslik EKRE vihkaja, kuid mitte ainult Madisoni draama pärast, ei! Minu hinnangul on terve erakond nii pealt kui ka seest mäda. Tõtt-öelda jäetakse selle Madisoni skandaali valguses kogu ülejäänud partei tähelepanuta. Selle on väga kenasti välja toonud ka Aro Velmet, kes väitis, et tegelikult pole Madison oma erakonnas sugugi erandlikuks tegelaskujuks (link). Soovitan soojalt (niimoodi siis oma arvamuse pealesurumine käibki)!
Kui hea tunne tekkis! Jätkakem rõõmsamatel toonidel: nädalavahetusel toimus järjekordne Leelo laager, mis sel korral leidis minu suurimaks heameeleks aset Tartus. Juba järgmisel korral ootab meid ees suur võistulaulmine, mille suhtes olen meelestatud pigem ootusärevalt kui hirmunult. Meil on väga-väga lahe repertuaar! Kirsiks tordil pean tingimata Tõnu Kõrvitsa "Kaanonit", mida enne meid on minu teada esitanud üksnes Ingrid Kõrvitsa enda koor. Ütleme nõnda, et ma ei kujuta ette ühtki teist teost, mis vastanduks rohkem sõnale "harjumuspärane". Ma ei mõista seda kuidagi kirjeldada ka. Kriipivad toonid, ebakõlad ja loogikavastased käigud. Esimesel kuuekümnel kuulamisel tundub teos tõenäoliselt kohe erakordselt inetu. Mina olen seda nüüdseks armastama õppinud: seal jooksevad tegelikult väga arusaadavad teemaliinid ja isegi mingisugune harmoonia eksisteerib! Ühel õhtul köögis kuulasin aga meie proovi salvestust ja näitasin seda uhkustundega isalegi, kes ühmas äärmiselt siiralt: "No see ei kõlba küll kuhugi!".
Eile õhtul jättis mu süda löögi vahele, kui avastasin, et kätte on jõudnud Looduse Aasta Foto piltide saatmise tähtaeg. Kuhjasin kiiruga pildid kokku, mõtlesin ajanappuses kõigile erakordselt magedad pealkirjad ja kirjeldused, vajutasin kell 23.56 viimase foto "saada ära" nuppu... Täna sain meili, et tähtaega on pikendatud saabuva pühapäeva õhtuni. Tore-tore.
Esitasin täna ka oma praktilise töö kirjaliku osa, kivi langes südamelt ja hea on olla. Kavatsen end premeerida õhtul kinos filmiga "Imiteerimismäng", ehkki vanaema ähvardas, et kui ma kohe ei asu tegelema lõpukleidi või vähemalt lõpukleidi riide otsingutega, hakkab ta ise vägesid juhatama ja õmbleb mulle kleidi oma maitse järgi. Hakkasin praegu mõtlema, et ehk olekski see kõige kergem väljapääs...
Lõpetuseks tahan teiega kindlasti jagada ka Mumford and Sonsi uue plaadi nimilugu "Believe", mis paneb mu hinge helisema ning südame igal löögil tugevamini pumpama.

5 comments:

  1. Käisin just eelmine nädal mõnes riidepoes ja just praegu on tulnud poodidesse kevad/suvised kleidid. Kindlasti soovitan sul hakata vaikselt vaatama just praegu, aga ära mine poodi selle mõttega, et otsid lõpukleiti. Ma lõpetasin eelmine aasta ja hakkasin kleiti vaatama alles mai lõpus ja siis ei olnud midagi saada. Eelmine nädal vaatasin just, et nii ilusad kleidid on praegu poodides (noh minu maitsele: lillelised, lendlevad, suvised), et miks ma ise varem ei hakanud omale lõpukleiti otsima. Murphy noh, nagu alati, siis kui ei otsi siis leiab, aga siis kui otsida siis just ei leia. Kõige jubedam lugu oli kingadega. Poodides olid kas megakõrged või mingi väga väikse kontsaga kingad, mis nägid välja nagu vanamutikingad :). Ma täiesti madalaid ei tahtnud, aga samas kõrge kontsaga ma kukuks ninali.

    ReplyDelete
  2. Su jutt on täiesti õige, ma saan sellest ise ka väga hästi aru! Seni on lihtsalt see lõpetamine tundunud viimase asjana, millega tuleks oma pead vaevata (see on ju nii kaugel...). Tulin maa peale umbes nädal aega tagasi, mil mõistsin, KUI varsti meil juba tutiaktus on. Mis sealt siis enam lõpetamiseni ära ei ole. :)
    Ja Murphy osas nõustun samuti, ilmselt komistangi õige kleidi otsa siis, kui lähen poodi mõttega lambipirne, ananassi või gloobust osta!

    Kingad on veel täiesti omaette ooper...

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  5. Ise leidsin põhikooli lõpetamiseks hästi kenad ja pidulikud kingad täiesti juhuslikult kaltsukast, täiesti kandmata ja vastavad minu suurusele! (Selle viimasega pea alati probleeme, poest tihti raske saada midagi ilusat.)
    Niiet tõenäoliselt leiadki kingad siis, kui seda kõige vähem ootad, ja sealt, kust seda oodata ei oskakski!

    Aga äkki lõpetaks gümnaasiumi kingades, mis juba olemas on? Tundub kõige lihtsam variant.

    ReplyDelete