March 16, 2015

Emakeelest ja olümpiaadist

Olümpiaad läks küll aia taha. Pärast teist osa olin hetkeks suisa matusemeeleolus, sest mõistsin, et emakeeleolümpiaadi näol oli tegemist ainsa enam-vähem lootustandva nišiga, milles võinuksin hiilata - olgem ausad, ma pole mitte üheski teises aines riikliku olümpiaadi tasemel pädev! -, ent üsna pea rahunesin maha. Hiljem sain teada, et mu spekulatsioonid said kinnitust: tulin täpselt keskmiseks. Auhinnalisest kohast jäin ilma, kuid päris viimaseks ka ei jäänud. Täitsa normaalne.
Meenutusi aastast 2012 :)
Tegelikult olid ülesanded toredad. Et selleaastaseks teemaks oli "Ilus eestikeelne lause", pöörati minu suurimaks heameeleks rohkem rõhku lausete ning teksti loomisele kui pelgalt lünkade täitmisele ja sõnade kokkuvedamisele. Minu lemmikuteks nii piirkonna- kui ka lõppvoorus osutusid matkimisülesanded. Piirkonnavoorus anti meile matkimise aluseks kolm tekstikatket (Tuglase paatoslik loodusüllitis novellist "Õhtu saabub", Krossi struktuuriliselt keerukas koolielukirjeldus "Wikmani poistest" ning Kenderi lakooniline katkend "Ebanormaalsest"), mida autoritele omast stiili aimates iseseisvalt jätkama pidime. Lõppvoorus tuli täita praktiliselt sarnane ülesanne, ainult märksa rafineeritumal kujul. Pidime kaks väga eriilmelist tekstilõiku vastamisi ümber jutustama. See nägi välja umbes nõnda: meil oli lõik Tammsaaret ja lõik toorlaenudest, slängist ja lühilausetest kubisevat modernset teksti. Tammsaare lõigu pidime kirjutama ümber selle toorlaenudest pungil lõigu stiilis ja vastupidi. Šokolaadikommine ülesanne!
Kolme Tallinnas aset leidnud seiga üle olen tohutult õnnelik. Esiteks märkasin vanalinnas jalutades üht äärmiselt tuttavat kuju, kes minust tõtakal sammul oma spordikotiga möödus ning tõepoolest mu meeleheitliku "KADRI" peale reageeris. Teiseks nägin oma silmadega ära Kosmose, kus vaatasin "Vehklejat". Ja kolmandaks...
Kolmas lugu vajab natuke eelteadmisi. Nimelt sattusin kümnenda klassi talvel emaga Tallinnas ühte imehubasesse söögikohta, kus otsisime külma ja nälja eest pelgupaika. Ilmselt oli see combo kõigest, mis paiga minu jaoks nõnda meeldivaks tegi: mõnus atmosfäär, lahked teenindajad, mõistlikud hinnad, imehea Caesari salat, ilus sisekujundus... Et meil oli tegelikult kiire, sõime liigagi rutakalt ning lahkusime tõtakal sammul pilku tagasi heitmata. Unustasin nii koha nime kui ka asukoha, kõlagu see kuitahes pentsikult. Viimased kaks aastat olen endast kõik andnud, et kohta taas leida: igal korral pealinna väisates olen ikka igatsevalt ümber nurkade luusinud ja salamisi lootnud. Ei mingit tulemust! Koht oleks justkui maa alla haihtunud.
Sel korral leidsin selle üles! Tegemist oli Von Krahli Aiaga. Pelgasin, et teisel korral ei tekita paik minus enam sama suurt vaimustust, ent ma ei pidanud hetkekski pettuma. Teenindajad olid sama armsad, koht sama hubane, atmosfäär sama mõnus. Küpsetatud Vana Tallinna kreem karamellipuruga osutus samuti imeliseks magustoiduks.

2 comments:

  1. Heihei, Maris!
    Käisime samuti Eveliniga kunagi Von Krahli aias kitsejuustukreemi söömas Vana Tallinnaga ja su lugu tekitas kokkusattumuse tunde!
    Su blogi tekitab kerget alaväärsuskompleksi.., aga loodan, et oled terve!
    Peatse kohtumiseni!
    Ole vapper!

    ReplyDelete
  2. Kui armas kommentaar, Krista!
    Olen vägagi elus ja terve, aga et selles täielikult veenduda, võiksime millalgi taas kokku saada! :)
    Kitsejuustukreem tuleb kindlasti kavasse võtta, üldse tuleb nüüd Von Krahli Aias kõike proovida, nii et olge valmis, sõbrad! :)

    ReplyDelete