March 24, 2015

Miks sotsiaalmeedia mind nii kurjaks teeb?

Mulle ei ole Twitter kunagi sümpatiseerinud. Tegin selle kümnendas klassis, sest infoühiskond pressis peale: kuidas sa siis kraabid koopaseintele pildikesi piisonitest, kui teised säutsuvad kõigest kohe Twitteris, eks. Algul näis, et mu ettekujutus Twitterist ("kool on mõttetu", "ilm on kehv", "miks mina??") peab paika. Säärastest kurtvatest säutsudest libisesin oma pilguga aga kiiresti üle, peatudes vaid kuldsetel pärlitel, mida minu suurimaks rõõmuks samuti üsna palju leidus. Naerda sai ja kõik oli tore.
Ühel päeval otsustasin, et võiksin ka presidenti jälgima hakata. Mõeldud-tehtud. Ta säutsus minu jaoks harjumatult palju, nii et ma kõigele parimagi tahtmise juures tähelepanu pöörata ei jaksanud. Aeg-ajalt avasin siiski tema ingliskeelseid linke ja tundsin, kui vägevalt see infoühiskond ikka üles ehitatud on: mina, tähtsusetu Tartu neiu, loen mingisuguseid Ukraina kriisi vahetuid kokkuvõtteid, mida president minuga isiklikult jaganud on! Vinge leiutis see e-riik. Seejärel hakkasin jälgima ka peaministrit, mis oli samuti veel üsna okei. Ja siis muutus mu nälg poliitika vastu suuremaks: vahepeal jälgisin juba pea poolt parlamenti, et kõigega jooksvalt kursis olla. Samuti lisandus mu jälgitavate hulka Kaur Kender, vot siis hakkas alles sappi lendama! Vähe sellest, et nägin, kuidas kõik poliitikud omavahel kaklevad, hakkasin ka harjumatult palju negatiivsusest nõretavat Nihilisti lugema, ehkki olen varem juba välja toonud, kuidas see mulle pigem ei meeldi.
Mõistagi ei tahtnud ma saada naiivseks tembeldatud, mistõttu muutusin poliitika vallas samuti päris õelaks. Neetud natsiparteid, neetud Putini sabarakud ja neetud koalitsiooniläbirääkimised! Nüüdseks olen seda endale teadvustanud ja katsun hoogu maha võtta. Muidugi lahendaks mu probleemi Twitteri konto kustutamine, aga sellega on selline lugu, et... ma ei suuda seda kuidagi teha: see on mu täielikult nakatanud (mõnikord piilun oma uuendusi suisa läbi sõrmede, aga ikkagi loen kõik läbi)!
Kindlasti tõstaks Twitterist loobumine märgatavalt mu elukvaliteeti. Teate, vaatasin ühel õhtul Jaan Tätte kontserdi salvestust ning sulasin: nõnda sümpaatse ja rahulikuna mõjus ta (ma ei saa sinna midagi parata, et ta mulle nii kangesti meeldib, tema raamat oli samuti priima (link)). Siis jõudiski mulle kohale, kui neetult mõttetu on see pidev õelutsemine ja kurtmine. Ma võtaksin hea meelega hambaharja, telgi ja magamiskoti ning koliksin Vilsandile, eemalduksin täielikult poliitikast ja joobuksin päikesetõusudest ja -loojangutest. Kah mul asi, mis seal poliitikas toimub! Ma istuksin ja ümiseksin ja kirjutaksin ja oleksin maru õnnelik. Paraku pole säärane üksikule saarele kolimine väga noore inimese rida: kahekümneselt tuleks stampide kohaselt elada siiski tossavas suurlinnas, karjuda oma häälepaelad ära rokk-kontsertidel ja tulistel meeleavaldustel, rabada tööd nagu loom, pidutseda nagu sõge ja veel takkapihta norida tüli kõigiga, kellel on pulss. Vilsandile kolimine on juba selline samm eluküpsuse suunas, mis tuleks luubi alla võtta nii kolmekümne aasta pärast...
Siin ma nüüd siis istun, ise pole veel kakskümmendki, aga juba kibelen ühes oma hambaharjaga sinna, kuhu peaksin ideaalis jõudma keskealisena. Tore lugu küll! 
Et need aastad ei läheks päris raisku, võtan oma eesmärgiks jaantätteliku rahuliku joone hoidmise siin tossavas suurlinnas...
Ja Kenderi tweet'ide peale kavatsen rohkem naerda... või siis lõpetan ta jälgimise, üks kahest.

*kõik pildid on jäädvustatud minu, Kelli, Johanna, Kristiina ja Maali imetoredal seiklusel Pärnusse

2 comments:

  1. Uskumatu! Olen ise täpselt sama asja mõelnud seoses juba noorelt kuskile vaiksesse paika kolimisega ja tsivilisatsiooni unustamisega. Kuid siis tekivad need kahtlust äratavad mõtted, et äkki tahaks siiski näha veel, mida on elul veel meile pakkuda...
    Loodetavasti midagi positiivset!

    ReplyDelete
  2. No ma ei oskagi midagi kosta, Krista, sa oled täpselit minu tassike teed! :) JAH!

    ReplyDelete