March 4, 2015

Saunajutud ehk siis üks aus postitus Tartu Ujumisklubist

Vahel loen enda postitusi ega näe neis üldse sarnasusi oma igapäevaeluga. Blogisse kirjutan pidulikult ikka siis, kui käin kuskil seiklemas või kui olen midagi saavutanud - võibki jääda mulje, justkui mööduksid nõnda kõik mu päevad. Vale puha! Tuleb välja, et seda, millega tegelen igapäevaselt, pole ma kunagi pidanud vajalikuks blogis kajastada (see peaks olema ju kõigile niigi selge nagu seebivesi, eks). Tegelikult istun oma kõige harilikumal päeval kella neljani koolis* ning sean õhtul sammud Aura Veekeskusesse.
*See terve päeva koolisveetmise osa oli tegelikult praeguses kontekstis vale. Sel perioodil, mis on ühtlasi terve mu gümnaasiumipõlve viimane, pole mul kooli üldse suurt asja: tunniplaan on nõnda hõre! Kolmel päeval nädalas seisab mu tunniplaanis kaks tundi ja teisipäev on ainus märksa tõsiseltvõetavam nädalapäev, mil end suisa neljaks tunniks kooli tuleb vedada. Lõppenud on kõik füüsikad, keemiad ja bioloogiad, tunniplaanis on sel perioodil ruumi vaid eesti keelele, filosoofiale, ajaloole ja matemaatikale. Ja kehalisele kasvatusele. 
Mis on veepall?
Tõele au andes ei mängi me veepalli enam peaaegu üldse. Omal ajal kaifisin seda aga kõvasti. Tegemist on umbes pooleteistmeetrise diameetriga kummist palliga, mis tuleb visata üle vastaspoole basseiniääre. Meie väljaku pikkuseks on seega 1 ots (25 meetrit), laiuseks enamasti kolm (isegi neli) rada. Minul läks vanadel headel aegadel veepallis hästi: kujunesin selleks tüübiks, kes passis vastaste külje all, lastes teistel palli nimel võideldes musta töö ära teha, ja andis siis värava poole sihitud pallile nimetissõrme otsaga natuke hoogu, pälvides sellega tippründaja tunnustuse.
*
Mu elu põletavaim küsimus: kas ma lõhnan pidevalt kloori järele?
Ma olen kloori lõhnaga nõnda harjunud, et ei tunne seda enam üldse. Küll aga on mulle juba kaks võõrast inimest lausunud, et ma lõhnan tugevalt kloori järele. Ja seda sugugi mitte õhtutel, mil olen otse basseinist tulnud... "Mis siis, kui sõbrad minu juuresolekul solidaarsusest kõrvale vaatavad ega räägi täit tõtt?!" vasardab viimasel ajal mu peas kordades rohkem kui ma sooviks.
Hästi paljud tuttavad on mu käest küsinud, mida me ujumistrennis õigupoolest teeme. Igati põhjendatud küsimus ju: esmapilgul võib tunduda, et seal ei annagi midagi peale edasi-tagasi krooliujumise ette võtta. Laias laastus võibki meie trennid liigitada kaheks: kavaga ja vilega. Esimene on reeglina - kui just mingisugust eriti hullu liblikakombinatsiooni kokku pole klopsitud - rahulikum ja kergem: saame oma distantsi ja plaani trenni alguses kätte ja toimetame sellega omaette. Viimaste aastate jooksul on aga lõviosa kavaga trennidest välja vahetanud vilega trennid, mis tähendab, et ujume treeneri vile peale teatud intervalle. See nõuab juba märksa suuremat pingutamist ja panustamist. Sellest ajast saati, mil ühinesime triatlonirühmaga (nõnda me vähemalt oma rühma kutsume), on ka trennid palju mitmekesisemaks muutunud: oleme sellest hiiglaslikust klooriveega täidetud basseinist võtnud vist küll kõik, mis võtta annab. Lisaks igapäevastele abivahenditele - lestad, lauad, punnid (vahtkummist esemed, mis käivad jalgade vahele, et üksnes käsi treenida), labidad - oleme sidunud ümber piha pikad kummitorud, mis meid ujumisel tagasi tõmbavad; kinnitanud vööle takistuseks tühjad kastilaadsed esemed, mis veega täituvad ja ujumist raskendavad; ujunud raudkangidega; ujunud jalad ees; keskendunud üksnes saltopööretele ja vettehüpetele; teinud aqua jogging'ut (link), vesispinningut ja iga 12 tõmbe tagant kukerpalle...
Ühesõnaga loodan siiralt, et kui peaksin kunagi kosest alla kukkuma, ujuksin keerisest välja.
Saun kui omaette maailm
Ei või kunagi alahinnata seda, kuidas saun inimesi muudab. Kõige vaiksem ja tagasihoidlikum inimene võib kaheksakümneviiekraadises ruumis muutuda salakavalaks türanniks, kes veekausi oma valdusesse haarab ja omatahtsi ruumi temperatuuri ja õhu veesisaldust reguleerima asub. Vaid üksikud suudavad sellistel puhkudel aumeesteks jääda, küsides viisakalt, kas leiliviskamine on kõigile vastuvõetav. Enamikele hakkab liigne võim pähe: kes viskab kolm, kes viis korda järjest. Kes tühjendab kerisele terve kausi...
*
Mis kapp see kurikuulus 314 õigupoolest on?
Kui te peaksite tulema Aurasse ning saama teenindaja käest võtme, millele on uuristatud number 314, visake see endast vastikusega eemale, hakake haleda häälega nutma ja paluge härdalt uut. Päriselt ka (kui te ei soovigi just, et kõik hõõruksid teid oma külmade märgade ihudega, suunates samal ajal oma fööni teie poole ja visates oma kiharad teile näkku)! Meie trennilastena ei saa suurt valida: mingi kirjutamata seadus, millele meie oma nõusolekut ei andnud, sunnib teenindajaid jagama meile vaid kappe vahemikus 291-314. Neli korda nädalas Auras käies pole sellest väikesest valikust kappi 314 saada just eriti ebatõenäoline. Seega pesitseme seal suurema osa oma ajast. Kui mu elu oleks üks suur raamat ja mina selle peategelane, käsitleks kirjandusfanaatikud mu põhjendamatut viha ilmtingimata paljutähendusliku ilukirjandusliku sümbolina, umbes nii, et see viha on kindlasti koondviha kõigi kitsaste kohtade vastu. Võib-olla tõesti.
Nüüd olete ehk ka minu lihtsureliku argieluga rohkem kurssi viidud! Umbes sääraselt me seal Auras radade küljes tiksumegi. Tõsi, viiekesi ühte trenni satume küll haruharva, kuid seda enam on siis põhjust rõõmustamiseks!

No comments:

Post a Comment