April 26, 2015

Ilusaimaid eestikeelseid sõnu

Istun oma toas, rüüpan kummeliteed, mõtlen mõned tunnid tagasi nähtud ooperile "Carmen", loen Õpetajate Lehte ja Müürilehte, lehitsen oma vanu kirjandeid, pomisen endamisi Liivi ja Alliksaare luuleridu, sirvin suurt raamatukuhja ja kuulan kordamööda Vivaldit ja Pärti. Homme hommikul istun nõnda tuttavaks saanud koolimajas ja kirjutan eesti keele riigieksamit. Nüüdseks on purunenud pea kõik mu helesinised unistused, et Jürgen Ligi mu ahastavast eksamipostitusest tuld võtab ja eksami täielikult ümber reformib. Muidugi jääb veel õhkõrn lootus, et ta homme hommikul paar minutit enne kümmet, keel vestil, uksest sisse tormab ja õhku ahmides käed taeva poole tõstab, tuues kuuldavale ahastava karje: "Pidage! Pidage! Ma ei saa lasta sel sündida!"
Tegelikult pole vahet, milline see kirjutamisülesanne tuleb - laia sõnavara tasub näidata kõigest hoolimata! Mõtlesin natuke ja kogusin enda maitse järgi kokku kõige kaunimad sõnad, mis eesti keeles leiduvad. Usun, et nende vaatamine vahetult enne eksamit ei jookse kindlasti mööda külgi maha. Iseasi, kas ma suudan pärast oma paatusest nõretavat stiili vaos hoida.

Siin nad on: ilusaimad eestikeelsed sõnad!
söandama, mattuma, ihkama, õrn, võbelema, suisa, habras, hingama, mähkuma, ihnama, viiv, sõge, malbe, pelk, magus, lõhn, tõik, värelema, sulnis, vankumatu, joovastus, härmatis, joobuma, lootus, meelas, tihkama, priius, kippuma, sume, näiv, öö, hurm, eha, hõrk, kumisema, kõhklema, rusuma, hingeldama, üürike, leebuma, tärkama, ahastama, köitma, sõs(t)ar, nüanss, ajatu, sünkjas, sõõm, lõõmama, nõtke, ahas, siiras, lõimuma, kurtma, hoomama, tõrges, klaasistuma, hõõguma, kõrkjas, peegeldama, süüvima, suubuma, ammutama, õhkama, süttima, anduma, jäätuma, mõrkjas, tärin, ammenduma, härras - härdalt, kütkestama, nõrkema, kimbutama, sumbuma, janunema, köömes, keeletu, söakas, päädima, maik, möönma, üdini, ajendama, kõõluma, hillitsema, nõretama, lummama, pärlendama

Kindlasti pole loetelu lõplik, ent nii mu sõnavara kui ka kujutlusvõime on üsna piiratud. Kõik täiendused on teretulnud!

Palju edu ja külma närvi kõigile eksaminandidele! Äkki Ligi ikkagi tuleb.

April 25, 2015

Tited ja tutid

Ma olen kooli lõpuga seoses nii õnnetus tujus, et sellele mõeldes hakkab mul endast veel rohkem kahju. Põhikooli lõpust mulle säärane emotsioon ei kangastu: minu näos ei tukselnud ükski lihas, kui meile viimast koolikella helistati või kui suure lillekuhjaga koolimaja trepil seisin. Mul oli hea meel! 
Nüüd aga kondan juba viimased paar nädalat mööda koolimaja koridore, idealiseerin viimast kolme aastat ning tunnen, kuidas õõnes tunne mu sees üha süveneb. Ma ei taha mitte kuskile minna, sest koolis on nii mõnus ja soe ja hea! Ometi lahutavad meid lahkumisest vaid mõned tühised eksamid, sest viimase koolikella aktus on meie jaoks juba minevikumuusika - ei ühtki tundi enam! Uus lend võeti ka sisse...
Ma ei oska veel öelda, kes või mis minust saama peaks. Ma olen alati panustanud kogu oma tahte, ootuse ja lootuse plaan A-le, kaalumata hetkekski varuvariante. Kui läheb hästi, siis sajaga, kui halvasti, siis samuti sajaga. Mingisugune plaan A mul iseenesest on, aga selle täitumist ootan pikisilmi juba mitu kuud - edenemise märke pole eriti näha. Nüüd võtab mu peas üha enam maad idee alustada ebaõnnestumise korral metsas hipielu. Mul on juba enam-vähem välja mõeldud, kuidas ma oma loomanahkadest onni taga kanepitaimi kasvatan ja ise elektrit toodan, et sellest kapitalistlikust ühiskonnast sammhaaval irduda...

Loodan oma heaolu nimel palavikuliselt plaan A toimimisele!

April 19, 2015

Ebaõnnestumistest

Mul on raske hinnata, kas eelmine postitus oli imenatukene murranguline või mitte. Mitte seetõttu, et see ringlema läks ja lõpuks taevas-teab-kus klassikommuunides resideerus - selliseid asju juhtub ikka ja võrreldes kõvemate tegijatega polnud mu statistilised näitajad sugugi teab mis suured. Võib-olla oli see mõnes mõttes murrang mu mõtteviisis. Teate küll, sain meki suhu ning tahaksin seda oma alateadvuses veel kogeda. Aga ainult alateadvuses, sest mulle kohe üldse ei sümpatiseeri see enese haipimine - mul läheb süda pahaks pelgalt mõttest hakata ennast sotsiaalmeedias reklaamima! Tundub, et mu truudel semudel - Evelinil, Kristal ja Katsil - on minuga märksa teised plaanid. Eile selgus, et kõigist neist saavad teatud valdkondades mu mentorid, et mind siit rohukõrte kõrguselt päikese poole utsitada. Ja siin ma istun, kirjutan taas oma tavalisest elust ega oska mõnda aega ühegi arvamuslooga lagedale tulla. Esiteks juba seetõttu, et ma tean: üldiselt lööb laineid negatiivsus, mitte positiivsus (sellest ka eelmise postituse võlu). Pidevalt sappi tootes minetaksin aga õige pea oma tegeliku ellusuhtumise ja vähe puuduks, et hakkaksin Kaur Kenderiga võidu kõigile labidaga lajatama, kes mu närve söövad. Nõnda siis hoiangi jälle vahelduseks malbet profiili ja ajan oma imeväikest liinikest, valmistades sellega peavalu kindlasti oma sõpradele, kes siiralt usuvad, et siit võiks midagi märksa paremat sündida.
Tegelikult pole käesolevas postituses midagi tavapärast, sootuks vastupidi! Täna kirjutan üdini ausalt oma mõõnaperioodist, mille otsustasin alguses üldse kajastamata jätta. Long story short: osalesime Leelodega eelmisel nädalavahetusel võistulaumisel ja meil läks halvasti. Ma ei ole harjunud ebaõnnestumistest pajatama: võiksin ju praegugi visata vaatamiseks need värviküllased pildid ja kiidelda, kui tore meil laagris oli (no tegelikult oligi ju), aga kas olen siis viimasel ajal kuidagi vahetumaks muutunud või peitub tegelik põhjus hoopis milleski muus, igatahes tunnen, et tahan kõik südamelt ära saada. 
Me läksime Leelodega konkurssi võitma. Keegi meist ei öelnud seda kordagi kõva häälega välja, ent eks me kõik aimasime, et oleme kõla poolest oma kategooria parimad - hääleseadja poolt nähtud vaev polnud kellelgi mööda külgi maha jooksnud. Mõistagi oli veelgi põhjust õhku täis olla: suvel tegid Leelod Venemaal puhta töö, võites ülemaailmsel koorikonkursil kaks esikohta ja - nagu see poleks juba piisav saavutus - kõigele lisaks ka grand prix'. Mis väljakutset see väike naiskooride võistulaulmine meile siis õieti pakkuda sai! Olime endile Kochi Aitadesse pika lauagi kinni pannud, seda mõistagi lootuses pärast konkurssi tähistama minna. Pean häbiga tunnistama, et kõigele lisaks oli mul oma Instagrami uue plaanitava pildi tarbeks pealkiri välja nuputatud: "Võit on magus!" Kui lääge.
Esitasime kokku kolm lugu, kõige rohkem põdesime Tõnu Kõrvitsa "Kaanoni" pärast (millest olen selles postituses juba juttu teinud). Samuti pelgasime "Tütre tänu". "Cantate Domino", mille olime seadnud kava lõppu, ei valmistanud muret ega peavalu kellelegi: sellest pidi saama kirss tordil, nõnda selge oli see meil!
Läksime lavale ja laulsime kenasti ära "Tütre tänu". Meeleolu tõusis. Seejärel esitasime puhtalt "Kaanoni". Vaatasin ümberringi, kõik muhelesid. Žüriigi naeratas tunnustavalt, võib-olla kirjutas diplomile juba mõttes meie nimegi, ma ei tea...
Ilmselt kirjutaski, sest meie dirigent tõi žürii esimehe käest hiljem sellise uudise: "Üldmulje oli olnud esimesest taktist selline, et see on kategooria võitja koor. Hea kõlakultuuriga ja musikaalne seltskond." 
Ja siis keerasime me "Cantate Domino" niivõrd metsa, et ma seda kirjeldadagi ei oska. Hea küll, see entusiasmist tingitud helistiku tõus, aldi ja soprani lahknemine, kuidagi vaevaliselt ühisesse U-duuri jõudmine... võib-olla olnuksid need vead veel kuidagi andestatavad. Aga meil jäi kuuendal leheküljel lugu pooleli. Kaks korda. Ja me kõndisime lihtsalt šokeeritult lavalt minema.
Ma arvan, et põhjalik laskumine sellesse, et jäime viimasteks, pole vajalik, sest nii võiski ju pärast sellist esitust eeldada: kuitahes hea kõlaga koor, kes lõpetab kolmest palast üksnes kaks, ei sobi kindlasti teisi edastama.
Ma ei arva, et prohmakal oli midagi pistmist saatusega. Kuulun ise koolkonda, mis sätestab: "Destiny is just a stupid excuse to wait for things to happen instead of making them happen". Millegi jaoks oli see kindlasti vajalik, seda ma ei salga: ilmselt tõi see meid maa peale tagasi ja tuletas meelde, et suhtuksime kõigisse võistlustesse täie tõsidusega (mitte et me oleksime enne olnud pirtsakad õhku täis printsessid). 
Edaspidi saame taas ainult tõusta!

*kõigi piltide autoriks on meie koori liige Teisi-Liis

April 14, 2015

Miks ma jälestan reformitud eesti keele eksamit?

(Ma tean, et käesolev postitus puudutab üksnes väga kitsast lugejaskonda. Vabandan ülejäänud lugejate ees, kelle mu lõõmavad vaated tõenäoliselt külmaks jätavad: pidin oma arvamuse siiski kirja panema, sest kunas seda veel teha kui mitte gümnaasiumi lõpusirgel!)
Mõtlesin kaua, et jätan antud postituse avaldamise aprilli lõppu, mil olen eesti keele riigieksami juba seljatanud, ent mõnda aega tagasi tabas mind püha ilmutus: ei, postitus peab tingimata nägema kohe päevavalgust! Kes teab, ehk on need napid kaks nädalat, mis lahutavad meid veel eesti keele eksamist, siiski piisavad, et mu ahastav sõnum jõuaks verivärske haridusministri kõrvu, nii et ta endale käega vastu laupa tagudes hüüab: "Küll olen ma, hädine inimloom, olnud alles pimedusega löödud: kõik on ju valesti!"
Ma ei peatu hetkel sellel, kui jabur on minu arvates küpsuskirjandi lammutamine lugemisülesandeks ning 400-sõnaliseks kirjutamisülesandeks (kirjandiks), sest kindlasti leidub palju õpilasi, kellele lugemisülesanne rõõmu valmistab - tühi temaga! Kui lugemisülesanne, siis lugemisülesanne. Küll aga paneb mind käsi laiutama küsimus, mis hea pärast lammutati lahti ka kirjutamisülesande kontseptsioon. Kui varem anti kõigile ette pealkiri, mille igaüks enese jaoks ise lahti mõtestas ning sellest lähtuvalt omanäolise kirjandi lõi, siis nüüd antakse ette kirjandi kirjeldus, millest tuleb rangelt kinni pidada, nii et ainsaks omaloominguliseks sähvatuseks terve kirjandi vältel jääb pealkirja nuputamine. Ehk siis: kui varem laekus eksamikeskusesse tuhandeid erinevaid kirjandeid samade pealkirjadega, siis nüüd laekub sinna tuhandeid äärmiselt sarnaseid kirjandeid erinevate pealkirjadega.
Tõestuseks, et ma pole tühikargaja: mu äärmiselt prestiižikas eesti keele ja kirjanduse õpetajast vanaema on minuga ühel nõul!
Säärase süsteemiga olen mina, trotslik nagu ma olen, suures pahuksis, sest igasugune originaalitsemine on tehtud maru keeruliseks: katsud olla originaalne, kirjutad kaheksal juhul kümnest ka mööda.
Näide eelmise aasta kirjutamisülesandest:
"Kirjuta umbes 400-sõnaline kirjand, milles arutled, millise kuvandi võib meedia inimesest luua. Analüüsi, mis mõjutab kuvandi loomist. Too näiteid kirjandus- ja/või muusika- ja/või filmimaailmast. Pealkirjasta kirjand. (60 punkti)"
Kohe alguses ütlen ära: näited ongi lubatud ainult kirjandus- ja/või muusika- ja/või filmimaailmast, nagu seisab juhendis, mitte mujalt. Mõtlesin alguses, et tegemist on naljaga, aga ei ole! Seega: kui ma tahaksin silma torgata ning tuua näite Evelin Ilvesest, keda meedia reklaamis algul kui leivaküpsetajast ning rulluisutajast heasüdamlikku kangelannat, kuid siis - trahh! - tõmbas talle ühe suudlusskandaaliga vee peale, kirjutaksin sajaga mööda, sest näiteid poliitikast ja igapäevaelust ei võta hindajad just suurima hurraaga vastu. Päris tõsiselt! Meid tõepoolest drillitakse mitte tooma valesid näiteid.
See pole veel kõik: isegi siis, kui suudan jääda õigete näidete juurde, võin kirjandiga haledalt puusse panna. Antud juhul ähvardab suur oht hakata mõtisklema teemadel, millise kuvandi võib inimesest luua kirjandus- ja/või muusika- ja/või filmimaailm, kuid see on juhendit lugedes sulaselge vale.
Nõnda olemegi jõudnud punkti, kus õpilastel polegi endal suurt midagi mõelda, sest juhend sätestab väga selgelt teema fookuse ja annab kätte päris kitsa liini, mida mööda käia. Isegi näidete valdkonnad on paika pandud! (Mõtlesime kord irooniliselt Eveliniga, et samas tempos jätkates peavad õpilased hakkama tulevikus etteantud kirjatükke kirjavahemärgistama.) Pole siis ime, et kõik kirjandid tulevad nagu ühe vitsaga löödud. Ja ometigi kurdetakse üha enam üheülbaliste kirjandite üle ning nutetakse taga kunagisi sütitavaid mõttevälgatusi ja aateid. Y-generatsioon ei loe, ei mõtle, ei oska ennast korralikult väljendada ja on muidu loll!
Ma olen väga püüdnud olla originaalne: kolme aasta vältel eesti keele ja kirjanduse tundides olen tohutult eksperimenteerinud, kus asuvad eetilised raamid ning kust jookseb originaalsuse ja möödakirjutamise piir. Ühtlasi olen hinnanud, kui radikaalseks tasub oma kirjatükkides minna ja teate... väga ei tasu. Huvitavate mõtete sissetoomine on muidugi kiiduväärt, aga selliste mõtete esitamisel, mis pole ühiskonnas üldlevinud, tasub olla väga ettevaatlik.
Saan ju tegelikult aru küll, miks: 400 sõna pole kohe kindlasti mitte piisav kellegi maailmapildi muutmiseks. Hüpoteetiliselt: kui ma kuulutaksin oma kirjandis suure suuga, et jumalat pole olemas, ja mu tööd peaks lugema paadunud kristlane, võiks ta kirjutada igale mu lausele vastuväite. Tal ei tekiks minust mulje mitte mu keelekasutuse ja sõnavara, vaid hoopistükkis nende väidete põhjal, mis tema maailmapildiga vastuollu lähevad. Eks kirjandil ole karmid hindamiskriteeriumid ja hinnata ei saa üksnes tunnetele rõhudes, aga kuidas sa siis annad sisu eest maksimumi inimesele, kes on sinu jaoks nõnda ebameeldiv?
Mina tõmbaksin hindajana vist küll sisu eest sujuvalt pooled punktid alla, kui mõni ülbe kirjutaja peaks trikitama mu maailmapildiga. Antud juhul olen aga mina ise selle ülbe kirjutaja rollis ning mul tuleb aktsepteerida fakti, et tasub jääda neutraalseks ning mitte valada kogu oma kirge ja viha lõpukirjandisse.
Aga see on keeruline, sest minus lõõmab palju kirge ja viha.
Läheneval eksamil on mõistagi ka positiivseid külgi. Tundub, et kartus halli massi sulanduva kirjandi ees on tõuganud mu uusi kogemusi ammutama. Nõnda palju saan ikka ära teha, et ei kasuta ühtki stampnäidet: kui soovitakse näiteid kirjandusvaldkonnast, et tõtta ma neid tooma teostest "Tõde ja õigus" ning "Kuritöö ja karistus", mis kuuluvad vist kõigi abiturientide kohustuslikku lugemisvarra. Koos Kaisaga, kes on sama palavikuga nakatunud, loeme nüüd andunult kõike, mis jäi välja meie kohustuslikust kavast.
Mäletan veel, kuidas üheksandas klassis soovitas õpetaja algatada midagi erinevate arvamusartiklite kogumiku laadset: kui toona pidasin tema sõnu naljaks, siis nüüd seisab mu nuhvli bookmark'ide all ka hulgaliselt arvamusartikleid, ainult võta, loe ja tsiteeri. Samuti on märgatavalt suurenenud mu teatrikülastuste arv - kultuurielu õitseb ühesõnaga.
Loodan väga, et saan kirjandis oma raamatutest ja etendustest pajatada!

*kõik pildid on jäädvustatud munadepühadel, mil meid külastas mõistagi ka lihavõttejänes šokolaadimunadega - mõne traditsiooni jaoks ei kasva ma vist kunagi piisavalt suureks, et seda lapsikuks pidada

Eile nägin ma Eestimaad ehk gümnaasiumi lõpetamisele jälle ühe sammu võrra lähemal

Kaitsesin täna komisjoni ees ära oma praktilise töö, mille vormistasin fotonäitusena. Üritus jäi üsna viimasele hetkele - oleksin võinud selle ideaalis ära kaitsta 11. klassis või siis vähemalt 12. klassi alguses -, ent see ei tulnud mulle, kõikvõimalike toimetuste viimasele minutile lükkajale, sugugi üllatusena.
Ei saa öelda, et oleksin kaitsmisel väga põdenud. Tõsi, komisjoni ees seistes lõi põlv veidi värisema küll, kui meenutasin, et võin viie jaoks veel kõigest kaks punkti kaotada. Selgituseks: meile on viimase kahe aasta jooksul tiksunud tööprotsesside ja -käikude eest pidevalt punkte, mis lõpphinde arvestamisel suurt rolli mängivad. Sada punkti on maksimum ning ainuüksi 11. klassis kaotasin infopädevustestide eest neist - naksti! - viis. Pärast seda muutusin tõsisemaks ja hakkasin käima mööda kitsast nööri, et rohkem punkte asjatult tuulde ei läheks. Siit-sealt kadus aja jooksul veel kokku kolm punkti, komisjoni ees läks maha üks. Sain oma viie kätte!

Näituse pealkirjaga "Eile nägin ma Eestimaad" avaldasin Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Kõik pildid on A4-formaadis ning jäädvustatud HDR-tehnikas. Head vaatamist! :)

April 9, 2015

Lõputud viimased hapupiimased

Gümnaasiumi lõpp on õhus, sellele viitavad kõik märgid. Kuidagi ruttu jõudis see kohale. Ma mäletan veel, kuidas kümnendas klassis ühel kaunil kevadpäeval kergendunult hingasin: elu viimane geograafia! Üheteistkümnendas klassis oli põhjust taas rõõmustamiseks: elu viimane keemia! Ja nüüd... viimase kahe päeva jooksul on neid elu viimaseid sündmusi aset leidnud nõnda palju, et tahaksin aja seisma panna. Viimane kehaline, viimane eesti keel, viimane matemaatika, viimane ajalugu, viimane filosoofia, viimane vahetund, viimane söögivahetund. Hetkel jookseb viimane arvestuste nädal, millele järgneb üsna varsti juba viimane koolikell, viimane pilguheit oma kapile, viimane jalutuskäik aatriumis ja viimane kodutee. Viimane päev gümnasistina... viimane päev noorena...
Ehkki olen terve kaheteistkümnendas klassis käidud aja vältel oodanud kannatamatult kooli lõppu, on tugev nostalgialaine mu nüüdseks täielikult lämmatanud. Ei taha ma kusagile minna! Rääkisime viimases eesti keele tunnis terve klassiga ka kõige toredamatest seikadest ning meile meenus muu hulgas üks eelmise aasta tund, mil klassi ees rühmatööd esitasin ja sõna "kes" käänamisel oma aju lühisesse jooksutasin. Tahtsin vist öelda "kellegagi" või "kelletagi" või siis pidasin aru, kas peaksin lausuma "kellegini" või "kellenigi" või hoopis midagi muud - seda ma ei mäleta. Alustasin mitu korda algusest, takerdusin muudkui pärast kolme tähte ning lõpuks hüüdsin võidukalt: "Ei, ma saan küll! Kelleniga!"
Selles viimases tunnis meenus mulle, kuidas klass toona naerust plahvatas. Hoidsin isegi kõhust kinni ja pühkisin naerupisaraid. Proovisin küll jutuga edasi minna, aga ülesanne osutus liiga raskeks: naer tükkis vägisi peale. Üritasid mu rühmakaaslasedki juttu edasi arendada, ei õnnestunud see mõistagi neilgi. Nii ei tulnudki meie esitlusest tol korral midagi välja. 
Tõtt-öelda on meil - kui nüüd järele mõelda - tundides ikka maru palju nalja saanud. Kohe üldse ei tahaks koolist lahkuda ja tundmatusse vette hüpata. Võtaks veel kolm... neli... viis aastat.
Ehkki ma tean, et kui peaksin kolm... neli... viis aastat veel koolis käima, viskaksin küll tüdimusest sussid püsti.

April 2, 2015

Take me to church

Möödunud nädalavahetusel leidis aset iga-aastane kooliteatrite festival, mida ma esimest korda üle kaheksa aasta ei kogenudki osalejana. Päris lihtvaatajaks ei pagendatud mind samuti: tõtt-öelda võeti mind juba mitu kuud tagasi suurde korraldusmeeskonda, mis oli tegelikult - kui ma nüüd mõtlema hakkan - üsna loogiline samm. Nimelt korraldab festivali nüüdsest Lille Maja, kus oma varasema eksistentsi jooksul juba nõnda palju figureerinud olen, et mind seal täitsa omaks on tunnistatud.
Mina ja Marilind pidime hankima sponsoreid. Kohe algusest peale võis näha, et meie edukuse vahele ei saa võrdusmärki tõmmata: samal ajal, kui tema kühveldas kokku kümnete kilode viisi kooke, kastide kaupa maiustusi ning virnades ajakirju ja raamatuid, istusin mina tühjade kätega üha punasemaks muutuva Exceli tabeli ees. Hiljem hakkas õnn mulle juba veidi naeratama, kuid sellegipoolest piirdus minu panus sponsorite otsimisse pelgalt orkestri organiseerimisega, puuviljavaagnaga, kolme Seikluspargi kinkekaardiga ja kolme lillekimbuga, mis teise päeva õhtuks nõnda lootusetult närtsinud olid, et olime sunnitud paberist lilled voltima.
Seevastu sain kasulik olla kohapeal. Tõsi, laupäeval ma festivalile ei läinud, sest sooritasin siis TTÜ matemaatika sisseastumiseksamit (see, kuidas ma eksamil piirväärtust jõllitasin ja kulmu kibrutades meenutada üritasin, mida see nullile lähenev "lim" õigupoolest tähendab, on juba sootuks teine lugu), kuid pühapäeval olin rakkes kaksteist tundi jutti. Minu ametlikuks ülesandeks sai tänukirjade, kiituskirjade, aukirjade, näitlejapreemiate ja juhendajapreemiate vormistamine, printimine ja kättejagamine. Tegelikult valvasin ka ust, tervitasin saabujaid, tükeldasin žüriile puuvilju, keetsin žüriile kohvi, pesin žürii nõusid ja üleüldse jooksin muudkui edasi-tagasi. Teises pooles võtsin vabamalt, uitasin saali gümnaasiumiastme näidendeid vaatama ja jäin kahega neist superrahule, mis on äärmiselt kõva samm, sest sisemine kriitik minus on aastatega väga tugevaks sirgunud.
Teate küll, et kes ise ei oska, see hakkab kriitikuks - minul on selleks kõik vajalikud eeldused täidetud
Lõpetuseks jagan teiega ka üht tõeliselt head laulu, mis on mu peas katkematult üürganud sellest ajast saati, kui trennikaaslastega Pärnus käisime. Ehk toob jagamine natuke leevendust: teate ju küll, jagatud rõõm on kahekordne, jagatud laul...?