April 9, 2015

Lõputud viimased hapupiimased

Gümnaasiumi lõpp on õhus, sellele viitavad kõik märgid. Kuidagi ruttu jõudis see kohale. Ma mäletan veel, kuidas kümnendas klassis ühel kaunil kevadpäeval kergendunult hingasin: elu viimane geograafia! Üheteistkümnendas klassis oli põhjust taas rõõmustamiseks: elu viimane keemia! Ja nüüd... viimase kahe päeva jooksul on neid elu viimaseid sündmusi aset leidnud nõnda palju, et tahaksin aja seisma panna. Viimane kehaline, viimane eesti keel, viimane matemaatika, viimane ajalugu, viimane filosoofia, viimane vahetund, viimane söögivahetund. Hetkel jookseb viimane arvestuste nädal, millele järgneb üsna varsti juba viimane koolikell, viimane pilguheit oma kapile, viimane jalutuskäik aatriumis ja viimane kodutee. Viimane päev gümnasistina... viimane päev noorena...
Ehkki olen terve kaheteistkümnendas klassis käidud aja vältel oodanud kannatamatult kooli lõppu, on tugev nostalgialaine mu nüüdseks täielikult lämmatanud. Ei taha ma kusagile minna! Rääkisime viimases eesti keele tunnis terve klassiga ka kõige toredamatest seikadest ning meile meenus muu hulgas üks eelmise aasta tund, mil klassi ees rühmatööd esitasin ja sõna "kes" käänamisel oma aju lühisesse jooksutasin. Tahtsin vist öelda "kellegagi" või "kelletagi" või siis pidasin aru, kas peaksin lausuma "kellegini" või "kellenigi" või hoopis midagi muud - seda ma ei mäleta. Alustasin mitu korda algusest, takerdusin muudkui pärast kolme tähte ning lõpuks hüüdsin võidukalt: "Ei, ma saan küll! Kelleniga!"
Selles viimases tunnis meenus mulle, kuidas klass toona naerust plahvatas. Hoidsin isegi kõhust kinni ja pühkisin naerupisaraid. Proovisin küll jutuga edasi minna, aga ülesanne osutus liiga raskeks: naer tükkis vägisi peale. Üritasid mu rühmakaaslasedki juttu edasi arendada, ei õnnestunud see mõistagi neilgi. Nii ei tulnudki meie esitlusest tol korral midagi välja. 
Tõtt-öelda on meil - kui nüüd järele mõelda - tundides ikka maru palju nalja saanud. Kohe üldse ei tahaks koolist lahkuda ja tundmatusse vette hüpata. Võtaks veel kolm... neli... viis aastat.
Ehkki ma tean, et kui peaksin kolm... neli... viis aastat veel koolis käima, viskaksin küll tüdimusest sussid püsti.

2 comments:

  1. See on ikka väga veider, kuidas ootad-ootad seda lõppu ja siis see tuleb ikka korraga nii ootamatult. Täiega +1 sellele postitusele!

    ReplyDelete
  2. Mul on hea meel, et sa mõistad :)

    ReplyDelete