April 2, 2015

Take me to church

Möödunud nädalavahetusel leidis aset iga-aastane kooliteatrite festival, mida ma esimest korda üle kaheksa aasta ei kogenudki osalejana. Päris lihtvaatajaks ei pagendatud mind samuti: tõtt-öelda võeti mind juba mitu kuud tagasi suurde korraldusmeeskonda, mis oli tegelikult - kui ma nüüd mõtlema hakkan - üsna loogiline samm. Nimelt korraldab festivali nüüdsest Lille Maja, kus oma varasema eksistentsi jooksul juba nõnda palju figureerinud olen, et mind seal täitsa omaks on tunnistatud.
Mina ja Marilind pidime hankima sponsoreid. Kohe algusest peale võis näha, et meie edukuse vahele ei saa võrdusmärki tõmmata: samal ajal, kui tema kühveldas kokku kümnete kilode viisi kooke, kastide kaupa maiustusi ning virnades ajakirju ja raamatuid, istusin mina tühjade kätega üha punasemaks muutuva Exceli tabeli ees. Hiljem hakkas õnn mulle juba veidi naeratama, kuid sellegipoolest piirdus minu panus sponsorite otsimisse pelgalt orkestri organiseerimisega, puuviljavaagnaga, kolme Seikluspargi kinkekaardiga ja kolme lillekimbuga, mis teise päeva õhtuks nõnda lootusetult närtsinud olid, et olime sunnitud paberist lilled voltima.
Seevastu sain kasulik olla kohapeal. Tõsi, laupäeval ma festivalile ei läinud, sest sooritasin siis TTÜ matemaatika sisseastumiseksamit (see, kuidas ma eksamil piirväärtust jõllitasin ja kulmu kibrutades meenutada üritasin, mida see nullile lähenev "lim" õigupoolest tähendab, on juba sootuks teine lugu), kuid pühapäeval olin rakkes kaksteist tundi jutti. Minu ametlikuks ülesandeks sai tänukirjade, kiituskirjade, aukirjade, näitlejapreemiate ja juhendajapreemiate vormistamine, printimine ja kättejagamine. Tegelikult valvasin ka ust, tervitasin saabujaid, tükeldasin žüriile puuvilju, keetsin žüriile kohvi, pesin žürii nõusid ja üleüldse jooksin muudkui edasi-tagasi. Teises pooles võtsin vabamalt, uitasin saali gümnaasiumiastme näidendeid vaatama ja jäin kahega neist superrahule, mis on äärmiselt kõva samm, sest sisemine kriitik minus on aastatega väga tugevaks sirgunud.
Teate küll, et kes ise ei oska, see hakkab kriitikuks - minul on selleks kõik vajalikud eeldused täidetud
Lõpetuseks jagan teiega ka üht tõeliselt head laulu, mis on mu peas katkematult üürganud sellest ajast saati, kui trennikaaslastega Pärnus käisime. Ehk toob jagamine natuke leevendust: teate ju küll, jagatud rõõm on kahekordne, jagatud laul...?

No comments:

Post a Comment