April 25, 2015

Tited ja tutid

Ma olen kooli lõpuga seoses nii õnnetus tujus, et sellele mõeldes hakkab mul endast veel rohkem kahju. Põhikooli lõpust mulle säärane emotsioon ei kangastu: minu näos ei tukselnud ükski lihas, kui meile viimast koolikella helistati või kui suure lillekuhjaga koolimaja trepil seisin. Mul oli hea meel! 
Nüüd aga kondan juba viimased paar nädalat mööda koolimaja koridore, idealiseerin viimast kolme aastat ning tunnen, kuidas õõnes tunne mu sees üha süveneb. Ma ei taha mitte kuskile minna, sest koolis on nii mõnus ja soe ja hea! Ometi lahutavad meid lahkumisest vaid mõned tühised eksamid, sest viimase koolikella aktus on meie jaoks juba minevikumuusika - ei ühtki tundi enam! Uus lend võeti ka sisse...
Ma ei oska veel öelda, kes või mis minust saama peaks. Ma olen alati panustanud kogu oma tahte, ootuse ja lootuse plaan A-le, kaalumata hetkekski varuvariante. Kui läheb hästi, siis sajaga, kui halvasti, siis samuti sajaga. Mingisugune plaan A mul iseenesest on, aga selle täitumist ootan pikisilmi juba mitu kuud - edenemise märke pole eriti näha. Nüüd võtab mu peas üha enam maad idee alustada ebaõnnestumise korral metsas hipielu. Mul on juba enam-vähem välja mõeldud, kuidas ma oma loomanahkadest onni taga kanepitaimi kasvatan ja ise elektrit toodan, et sellest kapitalistlikust ühiskonnast sammhaaval irduda...

Loodan oma heaolu nimel palavikuliselt plaan A toimimisele!

5 comments:

  1. See teklite-õhku-loopimise pilt on nii vinge! Ja kui meie plaan A-d toimima ei peaks, siis võime plaan B täitmisel oma jõud ühendada - onninaabriteks või midagi sellist.

    ReplyDelete
  2. Aitäh :)
    Mulle sobib, üksinda roomaksin tõenäoliselt esimese krabina peale suure hirmuga metsast välja!

    ReplyDelete
  3. Oii, kui armsad te olete! Ma tean, et pole veel kool lõpetatud, kuid tuult tiibadesse, Maris!!! Pea vastu veel natukese, edu eksamitel ning edasiste valikute tegemisel! :)

    ReplyDelete
  4. Tuhat tänu, Kristiina! :) :) :)

    ReplyDelete