May 31, 2015

Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid (Alliksaar)

Viimase pooleteistkümne nädala jooksul on elu vapustanud mind sündmusteahelaga*, mille tulemusena olen minetanud igasuguse keskendumisvõime: säärane õnn ja joobumus keeb veres! Rahutus ilmutab end igast küljest: ma ei malda sekunditki paigal püsida, rääkimata siis kirjutamisest või - veel hullem - lugemisest. Ometi olen enda ette kuhjanud läbematult virnade viisi teoseid, neid kõiki söakalt alustanud ning need seejärel piltlikus mõttes nurka visanud (piltlikus mõttes seetõttu, et tegelikult seisavad kõik mu laual ja ootavad nukralt, et neid loeksin). Mul on hetkel pooleli järgmised raamatud:
  • Gailiti "Toomas Nipernaadi"
  • Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt"
  • Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus"
  • Krossi "Keisri hull"
  • Hemingway "Ja päike tõuseb"
  • Kafka "Protsess"
  • Roosaare "Rikkaks saamise õpik"
Oma praeguses tempos ei lõpeta ma neid ka viimsepäeva laupäevaks. Sellegipoolest jagub teoseid, mida lugeda ihkan, veel küllaga. Alles üleeilegi kingiti mulle pidulikul DSD keelediplomite jagamisel saksakeelne bestseller - selle loen ilmselt läbi järgmises elus.
Eelmisest nädalast ongi mulle kõige selgemalt mällu sööbinud keelediplomite jagamine Tallinnas. Seda kahel põhjusel. Esiteks pakkus mulle suurt nalja õhin, millega kõik tähtsad saksa tädid mind tervitama sööstsid. See nägi välja nõnda: tuhisesin saali kõigest paar üksikut minutit enne aktuse algust (nagu ikka) ja otsisin pilguga tuttavaid omaealisi nägusid. Paistab aga, et tädid, keda minu arvates võib julgelt pidada Eesti ja Saksamaa vaheliste haridussuhete edendajate lipulaevadeks, olid mu saabumist oodanud: väikese grupikesena kogunesid nad pingiridade vahekäiku ja tõkestasid mu teekonna. Järgnevate minutite jooksul surusin mitmeid käsi ja mind tutvustati ühele haridustegelasele, keda ma veel ei tundnud. Mudilaskoor seisis õnnetult uksel ega pääsenud meie viivituse pärast lavale. Kui üks tädikestest lõpuks märkas, et tüürin oma mõtetes juba Janely pingi poole, heitis ta mulle vandeseltslasliku pilgu. "Ma mõistan küll, et tahad juba Elise kõrvale pääseda," sõnas ta emalikult.
Ma ei hakanud teda parandama.
Teiseks tuli mul aktuse lõpus soovida ühele õpetajale kogu abituuriumi nimel kõike head-paremat. Ma olin seda harjutanud! Umbes tund aega ketrasin bussis edasi ja tagasi neid lihtlabaseid lauseid. Jõudsin omadega lavale, haarasin mikrofoni ja... ma ei tea, mis juhtus! Suutsin öelda ühe lause ning sellest edasi laius mälus täielik tühjus. Mitte midagi ei tulnud! Vaikus venis, naersin vabandavalt. Siinkohal ei pea ma silmas viisakat muiet, vaid külluslikku segu maniakaalsest, ahastavast ja õnnelikust naerust (olin sel päeval imeheas tujus). Saal naeris samuti, ehkki minu üle, mitte minuga koos. Kolmveerand lauset pressisin veel. Naersin taas, vabandasin ja kiirendasin oma kohale, ehkki oleksin eelistanud maa alla vajuda. Tundsin selgelt, et tasemest, mis mu uhkel diplomil kandis nimetust C1, oli kuudepikkuse saksa keele defitsiidi mõjul saanud B1.
Hiljem leidis minu ja Kristi vahel aset järgmine dialoog:
Kristi: "Mis sul juhtus?!"
Mina: "Ma ei saa ka aru, sa ei kujuta ette, kuidas ma seda harjutasin!"
Kristi: "Sa tahad väita, et olid seda varem oma peas harjutanud?!"
Enda maine huvides oleksin vist tõepoolest pidanud luiskama, et mõtlesin kõik laval seistes välja...
Taaskord pean tõdema, et ülejäänud aeg on kulunud metsade ja põldude vahel müttamisele. Täna veetsin oma selle kevade päikseliseima päeva, mis sisaldas näiteks hommikujooksu, tundidepikkust matkamist Mari-Anniga Taevaskojas, elu eest rongile kimamist, õhtust rattasõitu Marilinnuga Kõrveküla kandis, pidulikku koogisöömist viimase aias ning kõige tipuks ka hiliseid saunamõnusid!
Kevad on ilus!

*Saladuslikule sündmusteahelale heidan blogis valgust juba nädala pärast!

May 22, 2015

"See on kõigest riigieksam, mitte HTG reaalklassi arvestus!"

Üks mõte ei ole mulle juba päevi rahu andnud: keskkooli lõpusirgel pidavat inimene olema oma võimete tipul. Olen seda püha hetke aastaid huviga oodanud. Nüüd, vahetult pärast matemaatika riigieksami sooritamist, mil peaksin kubisema supervõimetest, ei saakski ma tunda end pettunumalt: ongi kõik või?! 
Pelk mõtegi sellest, et kätte on jõudnud mu võimete haripunkt, täidab mu ahastusega. Tõsi, ma võin praegu paljutki korda saata: andke mulle posu integraale, meetripikkune logaritmijoru või radiaanidest üle ujutatud trigonomeetriline võrratus, kõik arvutan välja ja lahendan ära! Tean, et säärast pealehakkamist ei jätku kauaks: minu isiklik dekadents võtab päev-päevalt üha selgemaid mõõtmeid. Juba praeguseks on mu sõelakujulisest peast läbi nõrgunud pea kõik kunstiajaloo-, keemia- ja füüsikaalased teadmised, mille kohta oleksin omal ajal une pealt pooletunniseid loenguid pidanud (hea küll, füüsika vallas pole ma suurt taandarengut täheldanud - sellest poleks ma osanud midagi rääkida ka keset kõige pingsamat õppeperioodi). Näen juba vaimusilmas, kuidas mu peast lahkuvad reipalt viimased matemaatilised tarkusriismedki.
Tegelikult usun muidugi, et pilt pole sugugi nõnda tume, kui üleval kurtsin. Mõistagi on kooliteadmiste ununemine hädavajalik selleks, et põhjatud elutarkused saaksid meeletu surve all mu ajju voolata! Siin ma nüüd istun ja varitsen: kui märkan eemal mõnd elutarkust liigutamas, viskan ruttu mõne vana valemi peast ja üritan uut tarkust enda juurde meelitada. (Ära viska vana kasukat tulle enne, kui uus on kätte saadud - ega päris niisama ei või ka vanu tarkuseterasid unustada, pärast olen nii elu- kui ka koolitarkustest ilma.)

Artur Alliksaar on õhanud:
Kesk tumedat tardumust tule
muusika kruusiga. 
Vaikuse kaatetid sule
helide hüpotenuusiga.

Jäägu see kaunis salm meenutama mu praegust elujärku, mil teen veel kaatetil ja hüpotenuusil vahet!

May 17, 2015

Tulevikurindel muutuseta

Ma uskusin tõsimeeli, et elu allub mu kindlale kontrollile, kuni vend tunnistas, et ta on juba mõnda aega mu vana kooli saksa kõnekeele õpetajale mu tulevikuplaanide osas luisanud. Mis luisanud, ta on neid huupi välja mõelnud! Põhjust ei tule kaugelt otsida: nimelt muutusid kevade lähenedes saksa kõnekeele tunnid venna jaoks talumatuks, kui õpetaja hakkas teda konstantselt pommitama küsimustega stiilis: "Kuhu ja mida Maris õppima läheb?!" Kui alguses paistis ta venna nohinaid ja õlakehitusi tolereerivat (tõepoolest, mul oli endiselt aega otsustada, kõik ei pidanudki veel seebiveest selgem olema), siis nüüdseks on ta jõudnud veendumusele, et me lihtsalt ei salli vennaga teineteist silmaotsaski. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et vend mu tegemistest tuhkagi ei tea - mul on nüüdseks tingimata tekkinud kindel visioon oma edasisest elust! Pärast seda, kui õpetaja oli vennale suurte tõsiste silmadega otsa vaadanud ning ohanud, et me võiksime vähemalt püüda normaalselt läbi saada, andis vend alla ning hakkas kobamisi mingisuguseid fantaasiasähvatusi õpetajale ette söötma. Algul ettevaatlikult, seejärel üha julgemalt. Vähemalt on õpetaja seitsmendas taevas: toredate lugude põhjal paistab, et me oleme vennaga ära leppinud ning et mind ootab ees kurdistav tähelend.
Mina aga muigan endamisi ja seejärel ohkan - vaene naiivne naine.
Tegelikult saame ju vennaga imehästi läbi. Naljakas mõelda - vanasti elasime teineteisel rusikate, küünte ja hammastega seljas, suheldes üksnes kimedate kriisete sagedusel. Nüüd kuulume kokku nagu sukk ja saabas, mis tähendab, et venna õlakehitused on tingitud minu enda ebakindlatest plaanidest, mitte sellest, et ma talle oma vingetest sihtidest ei räägiks.
Enda arvates olen saanud jälile põhjusele, miks ma oma edasise elu planeerimisse nõnda lõdvalt suhtun: ega peaaegu mitte keegi teine ka ei tea, mida oma elult oodata! Tõepoolest, nii palju, kui ma omaealistega rääkinud olen, kvalifitseeruvad kindla visiooniga noored erandite kategooriasse. Kõigi oma nõutute sõprade keskel käivitubki laias laastus sama efekt, mida võib kohata kogu klassiga halba hinnet saades: suure kurvastuse asemel patsutatakse üksteisele võidukalt seljale ja tuntakse võib-olla salamisi rõõmugi, et nõnda pühasse kampa kuulutakse. ("Mis hindeks said?" - "Kolme!" - "Oh, ma ka, viska viis!") Julgen väita, et kui peaksin ainsana klassis mõnes aines läbi kukkuma, teeks see meele mõruks küll. Sellest lähtuvalt: kui kõik minuealised oleksid täis sama suurt otsustavust nagu näiteks mu armas semu Mari-Ann, satuksin ka mina paanikasse ja hakkaksin enda kallal tõsist tööd tegema, täpselt nagu hakkaksin vaeva nägema siis, kui osutuksin klassi ainsaks läbikukkujaks.
Ärge minust valesti aru saage, sõbrad, ma olen väga õnnelik, kui teie ka oma otsustega kimpus olete (see kõlas just veel halvemini, aga te ju mõistate, kuhu ma rihin)!
Arvasin üsna pikalt, et otsustusvõimetuse näol on tegemist meie generatsiooni eripäraga, mis tuleneb peamiselt tõsiasjast, et valikud on varasemaga võrreldes plahvatuslikult suurenenud.
Teate, ma mäletan üht National Geographicu kanalilt jooksnud telesaadet, mis väitis, et meie aju on hulga rõõmsam siis, mil ta peab valima üksnes kolme jäätisesordi vahel (šokolaad, vanill, maasikas), kui siis, mil tal tuleb otsus langetada kolmekümne sordi seast, alustades maasika-juustukoogi maitsest ning lõpetades pistaatsia-martsipani maitsega. Põhjus on lihtne: igat valikut langetades mõtleb aju paaniliselt, ehk oleks mõni teine variant siiski parem olnud. Sellest kõneleb ka Barry Schwartz oma TEDi kõnes kuskil üheksanda minuti kandis. 
"Even if we manage to overcome the paralysis and make a choice, we end up less satisfied with the result of the choice than we would be if we had fewer options to choose from."
Mina tunnen end küll toidupoodides kauba all lookas riiulite ees seistes maru õnnetuna. Samuti olen tohutult õnnetu oma potentsiaalseid tulevikuplaane vaagides.
Isa mu valikute laienemise ja õpilaste otsustusvõime(tuse) seose teooriat ei toetanud. Tema sõnul valitses keskkooliõpilaste seas ka kaheksakümnendatel täielik segadus, ehkki võimalusi edasiõppimiseks oli tunduvalt vähem. Tuleb välja, et ka pelgalt šokolaadi, vanilli ja maasika hulgast valimine võib aju lühisesse jooksutada.

May 13, 2015

Ja meil pole kiiret, ei kuhugi jõudma pea

Küsisin täna oma õeraasu lasteaiast priiks ning põrutasin temaga võilillede ja nurmenukkude keskele kevadet nautima. 
Paratamatult hakkab minus üha enam võimust võtma aimdus, et mida rohkem ma praegu võilillepõldudel naeran, seda enam tuleval nädalal matemaatika eksamit sooritades kibedaid pisaraid valan...

May 10, 2015

Aitsihh-aitsahh-aitsahh, ai velled...

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, on mul järsku maru palju vaba aega tekkinud. Lausa nõnda palju, et väike ellujäämisretk keset töönädalat tundus igati tervitatava mõttena. Ajasime kokku võrdlemisi naljaka kamba, mis koosnes minust, Marilinnust, meie kunagisest näiteringi juhendajast Aulist, viimase koolieelikust pojast ja metsamees Tõnust, ning põrutasime ööseks metsa. 
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda, kui väga säärane vaheldus mulle meeldis. Kindlasti õppisin ka üht-teist enda kohta. Näiteks seda, et olen pöördumatult vanaks jäänud.
Selgituseks: ma ei pea ennast eriliseks printsessiks herneteral (ehkki oma sooja voodiga ja linnatuledega (Luunja kurkide kollase kumaga) olen tõepoolest harjunud), aga matkal mõistsin, et ööd, mil külma õhkavast maapinnast lahutab mind vaid poole sentimeetri paksune matt, on osutunud mu keha jaoks tõsiseks katsumuseks. Lapsepõlvest ei meenu mulle pidev öine ärkamine, hiiliv külmatunne organismis ega hommikune kontide ragistamine - oleksin tõenäoliselt kiviklibu peal ka end imehästi välja maganud. Mis nii viga elada, kui luud on elastsed ja iga südamelöögiga kandub organismis edasi pulbitsev elujanu, eks! Nüüdseks on saanud minust kunagise Marise põdur vari, kes vähkreb öösel 360 kraadi ulatuses, oigab kangete kontide üle, tõmbab lõdisedes vaat et oma lõualuugi krampi ja Tõnu küsimusele, kuidas magada oli, vastab mõistagi innukalt: "Normaalne!"
Tegelikult oli reis äärmiselt tore ja isegi luksuslik. Tundus, et Tõnu taskud täitsid Mary Poppinsi käekoti funktsiooni: mida kõike sealt lagedale ei tulnud! Tulerauad, pealambid, potid-pannid, varutelgid... Hea küll, viimased ei pärinenud küll enam taskutest, ent mõte jääb siiski samaks: tal oli kõike ja ta jagas kõike!
Eksisin rängalt oma algsetes oletustes. Retke alguses maalisin oma vaimusilmas pildi nõnda paksust padrikust, mis pole ilma kirveta läbitav. Samuti eeldasin, et oleme sunnitud toituma üksnes õhust, armastusest ja jänesekapsast. Tegelikult oli plats lage ja süüa leidus meil samuti küllaga. Fooliumis kartuleid ja küpsetatud banaane šokolaadiga võtaksin praegugi meelsasti!
Teisel päeval käisime matkamas ka: kokku 15 kilomeetrit mägist maapinda, linnulaulu ja päikest. Viimane on mõistagi vastutav ka mu mitu kraadi punasema näo eest, aga ma ei kurda sugugi! Suvi on tõepoolest lähedal.

May 4, 2015

Ood kevadele

Linnalaps ei tea kevade tulekust tuhkagi. [---] Üht-teist linnatüdruk loomulikult märkas - aga üsna kasinalt. Seda, et väike park kooli kõrval, millest ta kaks korda päevas kiiruga läbi tuiskas, oli aina raagus - ja siis üleöö lehtes. Ta avastas, et ühtäkki ehtisid akna all kasvavat kastanit valged õieküünlad. Nojah, ka seda pani ta tähele, et tuli päev, mil sooja joppi polnud vaja, mütsi võis varna heita ning õhtud olid muutunud pikaks ja valgeks. Aga muidu jäi linnas kõik endiseks. [---]
Maal olid kevadega hoopis teised lood. Siin jättis saabuja märke maha igal sammul ning seda jälgis linnalaps ammuli sui. Nüüd alles nägi ta õieti, kuidas tärkas rohi ja oksad hiirekõrvu läksid. Pani tähele, et iga puuliik lehtis ise ajal ja omamoodi. Esimesed sinililled sarapikus - vaat see oli tõeline avastus! Valged ja kollased ülased - millised imelised värvilaigud!
R. Made "Salaroheline hiis"
11-aastase Marise lemmikraamat (mõistagi kohe pärast "Harry Potteri" kõiki osi)
Kuna mul pole praegusel eksamiperioodil linnas suurt midagi teha (paar üksikut konsultatsiooni siia-sinna, sekka ähmaselt terendamas üks matemaatika eksam kuskil maikuu lõpusirgel), kipun minagi üha enam maale. Pean tunnistama, et Reet Made linnalapse iseloomustus tabab minu puhul täpselt märki. Ilmselt ei aima ükski maalaps, kui neetult kade olen ma tegelikult kõigi peale, kellele on see lõhnade ja helide maailm pidevalt valla - aja ainult mingid suvalised plätud jalga ja astu välja!
Siinkohal meenub Pärnu reisil veedetud öö, mil elevusest keeletuna sõbrad õue ajasin - tähistaevas ju! Kristiina pettumus selle vaatepildi peale jääb mulle vist küll alatiseks meelde: "Kuule, mul on igal ööl selline asi pea kohal, ma ikka lootsin, et sa midagi põnevamat näitad!"
Millest me üldse räägime, eks...

May 3, 2015

Looduse Aasta Foto 2015 // esimene koht!

Sel aastal läks mul Looduse Aasta Foto konkursil hästi. Võitsin noorte vanuserühmas oma kategoorias ("Inimene ja loodus") esimese koha ja pälvisin väärika Tantsiva Hundi skulptuuri (mille jõudsin - tõsi küll - marsruudil Tallinn-Tartu juba pooleks lüüa)! Võidu tõi mulle foto pealkirjaga "Uudishimulik botaanik", mille jäädvustasin 2014. aasta kevadel. Kes soovib uudishimulikku botaanikut vaatama minna, see teadku, et botaanik passib endiselt Tartus Pika ja Raatuse tänava ristil, kohe prügikonteinerite kõrval. Viimasel korral, kui tema poole kiikasin, ei paistnud tal küll veel millegi üle rõõmustada olevat, ent ega see uus piimanõgeste hooaeg väga kaugel ju polegi...
Võistluse tase oli väga-väga tugev ja hetkel pitsitab mind küll suur tahtmine oma senine elu ühes kõigi tulevikuplaanidega nurka visata ning kaamera ja pikkade objektiividega igaveseks Eesti metsadesse ja rabadesse kolida. Võib-olla kolingi! Ja jooksen pärast esimest krabinat, soolakate pisarate maik kurgus, metsast välja.