May 10, 2015

Aitsihh-aitsahh-aitsahh, ai velled...

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, on mul järsku maru palju vaba aega tekkinud. Lausa nõnda palju, et väike ellujäämisretk keset töönädalat tundus igati tervitatava mõttena. Ajasime kokku võrdlemisi naljaka kamba, mis koosnes minust, Marilinnust, meie kunagisest näiteringi juhendajast Aulist, viimase koolieelikust pojast ja metsamees Tõnust, ning põrutasime ööseks metsa. 
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda, kui väga säärane vaheldus mulle meeldis. Kindlasti õppisin ka üht-teist enda kohta. Näiteks seda, et olen pöördumatult vanaks jäänud.
Selgituseks: ma ei pea ennast eriliseks printsessiks herneteral (ehkki oma sooja voodiga ja linnatuledega (Luunja kurkide kollase kumaga) olen tõepoolest harjunud), aga matkal mõistsin, et ööd, mil külma õhkavast maapinnast lahutab mind vaid poole sentimeetri paksune matt, on osutunud mu keha jaoks tõsiseks katsumuseks. Lapsepõlvest ei meenu mulle pidev öine ärkamine, hiiliv külmatunne organismis ega hommikune kontide ragistamine - oleksin tõenäoliselt kiviklibu peal ka end imehästi välja maganud. Mis nii viga elada, kui luud on elastsed ja iga südamelöögiga kandub organismis edasi pulbitsev elujanu, eks! Nüüdseks on saanud minust kunagise Marise põdur vari, kes vähkreb öösel 360 kraadi ulatuses, oigab kangete kontide üle, tõmbab lõdisedes vaat et oma lõualuugi krampi ja Tõnu küsimusele, kuidas magada oli, vastab mõistagi innukalt: "Normaalne!"
Tegelikult oli reis äärmiselt tore ja isegi luksuslik. Tundus, et Tõnu taskud täitsid Mary Poppinsi käekoti funktsiooni: mida kõike sealt lagedale ei tulnud! Tulerauad, pealambid, potid-pannid, varutelgid... Hea küll, viimased ei pärinenud küll enam taskutest, ent mõte jääb siiski samaks: tal oli kõike ja ta jagas kõike!
Eksisin rängalt oma algsetes oletustes. Retke alguses maalisin oma vaimusilmas pildi nõnda paksust padrikust, mis pole ilma kirveta läbitav. Samuti eeldasin, et oleme sunnitud toituma üksnes õhust, armastusest ja jänesekapsast. Tegelikult oli plats lage ja süüa leidus meil samuti küllaga. Fooliumis kartuleid ja küpsetatud banaane šokolaadiga võtaksin praegugi meelsasti!
Teisel päeval käisime matkamas ka: kokku 15 kilomeetrit mägist maapinda, linnulaulu ja päikest. Viimane on mõistagi vastutav ka mu mitu kraadi punasema näo eest, aga ma ei kurda sugugi! Suvi on tõepoolest lähedal.

2 comments:

  1. Reisiseltskond kõlab ju nagu Kirsitubaka filmis :D

    Esimene pilt on eriti lahe, jäi kohe silma!

    ReplyDelete
  2. Tead, korraks ma mõtlesin ise ka sellele, aga olgu siinkohal igaks juhuks kinnitatud, et midagi "Kirsitubaka" sisu laadset meie retkest küll ei sündinud :D

    Aitäh Sulle! Ma hullult kaua maadlesin kell pool viis hommikul mõttega, kas viitsin tõmmata jalga kummikud ja minna külma kätte varahommikusi kaadreid püüdma - õnneks saigi tahtejõud laiskusest võitu!

    ReplyDelete