May 31, 2015

Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid (Alliksaar)

Viimase pooleteistkümne nädala jooksul on elu vapustanud mind sündmusteahelaga*, mille tulemusena olen minetanud igasuguse keskendumisvõime: säärane õnn ja joobumus keeb veres! Rahutus ilmutab end igast küljest: ma ei malda sekunditki paigal püsida, rääkimata siis kirjutamisest või - veel hullem - lugemisest. Ometi olen enda ette kuhjanud läbematult virnade viisi teoseid, neid kõiki söakalt alustanud ning need seejärel piltlikus mõttes nurka visanud (piltlikus mõttes seetõttu, et tegelikult seisavad kõik mu laual ja ootavad nukralt, et neid loeksin). Mul on hetkel pooleli järgmised raamatud:
  • Gailiti "Toomas Nipernaadi"
  • Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt"
  • Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus"
  • Krossi "Keisri hull"
  • Hemingway "Ja päike tõuseb"
  • Kafka "Protsess"
  • Roosaare "Rikkaks saamise õpik"
Oma praeguses tempos ei lõpeta ma neid ka viimsepäeva laupäevaks. Sellegipoolest jagub teoseid, mida lugeda ihkan, veel küllaga. Alles üleeilegi kingiti mulle pidulikul DSD keelediplomite jagamisel saksakeelne bestseller - selle loen ilmselt läbi järgmises elus.
Eelmisest nädalast ongi mulle kõige selgemalt mällu sööbinud keelediplomite jagamine Tallinnas. Seda kahel põhjusel. Esiteks pakkus mulle suurt nalja õhin, millega kõik tähtsad saksa tädid mind tervitama sööstsid. See nägi välja nõnda: tuhisesin saali kõigest paar üksikut minutit enne aktuse algust (nagu ikka) ja otsisin pilguga tuttavaid omaealisi nägusid. Paistab aga, et tädid, keda minu arvates võib julgelt pidada Eesti ja Saksamaa vaheliste haridussuhete edendajate lipulaevadeks, olid mu saabumist oodanud: väikese grupikesena kogunesid nad pingiridade vahekäiku ja tõkestasid mu teekonna. Järgnevate minutite jooksul surusin mitmeid käsi ja mind tutvustati ühele haridustegelasele, keda ma veel ei tundnud. Mudilaskoor seisis õnnetult uksel ega pääsenud meie viivituse pärast lavale. Kui üks tädikestest lõpuks märkas, et tüürin oma mõtetes juba Janely pingi poole, heitis ta mulle vandeseltslasliku pilgu. "Ma mõistan küll, et tahad juba Elise kõrvale pääseda," sõnas ta emalikult.
Ma ei hakanud teda parandama.
Teiseks tuli mul aktuse lõpus soovida ühele õpetajale kogu abituuriumi nimel kõike head-paremat. Ma olin seda harjutanud! Umbes tund aega ketrasin bussis edasi ja tagasi neid lihtlabaseid lauseid. Jõudsin omadega lavale, haarasin mikrofoni ja... ma ei tea, mis juhtus! Suutsin öelda ühe lause ning sellest edasi laius mälus täielik tühjus. Mitte midagi ei tulnud! Vaikus venis, naersin vabandavalt. Siinkohal ei pea ma silmas viisakat muiet, vaid külluslikku segu maniakaalsest, ahastavast ja õnnelikust naerust (olin sel päeval imeheas tujus). Saal naeris samuti, ehkki minu üle, mitte minuga koos. Kolmveerand lauset pressisin veel. Naersin taas, vabandasin ja kiirendasin oma kohale, ehkki oleksin eelistanud maa alla vajuda. Tundsin selgelt, et tasemest, mis mu uhkel diplomil kandis nimetust C1, oli kuudepikkuse saksa keele defitsiidi mõjul saanud B1.
Hiljem leidis minu ja Kristi vahel aset järgmine dialoog:
Kristi: "Mis sul juhtus?!"
Mina: "Ma ei saa ka aru, sa ei kujuta ette, kuidas ma seda harjutasin!"
Kristi: "Sa tahad väita, et olid seda varem oma peas harjutanud?!"
Enda maine huvides oleksin vist tõepoolest pidanud luiskama, et mõtlesin kõik laval seistes välja...
Taaskord pean tõdema, et ülejäänud aeg on kulunud metsade ja põldude vahel müttamisele. Täna veetsin oma selle kevade päikseliseima päeva, mis sisaldas näiteks hommikujooksu, tundidepikkust matkamist Mari-Anniga Taevaskojas, elu eest rongile kimamist, õhtust rattasõitu Marilinnuga Kõrveküla kandis, pidulikku koogisöömist viimase aias ning kõige tipuks ka hiliseid saunamõnusid!
Kevad on ilus!

*Saladuslikule sündmusteahelale heidan blogis valgust juba nädala pärast!

No comments:

Post a Comment