May 4, 2015

Ood kevadele

Linnalaps ei tea kevade tulekust tuhkagi. [---] Üht-teist linnatüdruk loomulikult märkas - aga üsna kasinalt. Seda, et väike park kooli kõrval, millest ta kaks korda päevas kiiruga läbi tuiskas, oli aina raagus - ja siis üleöö lehtes. Ta avastas, et ühtäkki ehtisid akna all kasvavat kastanit valged õieküünlad. Nojah, ka seda pani ta tähele, et tuli päev, mil sooja joppi polnud vaja, mütsi võis varna heita ning õhtud olid muutunud pikaks ja valgeks. Aga muidu jäi linnas kõik endiseks. [---]
Maal olid kevadega hoopis teised lood. Siin jättis saabuja märke maha igal sammul ning seda jälgis linnalaps ammuli sui. Nüüd alles nägi ta õieti, kuidas tärkas rohi ja oksad hiirekõrvu läksid. Pani tähele, et iga puuliik lehtis ise ajal ja omamoodi. Esimesed sinililled sarapikus - vaat see oli tõeline avastus! Valged ja kollased ülased - millised imelised värvilaigud!
R. Made "Salaroheline hiis"
11-aastase Marise lemmikraamat (mõistagi kohe pärast "Harry Potteri" kõiki osi)
Kuna mul pole praegusel eksamiperioodil linnas suurt midagi teha (paar üksikut konsultatsiooni siia-sinna, sekka ähmaselt terendamas üks matemaatika eksam kuskil maikuu lõpusirgel), kipun minagi üha enam maale. Pean tunnistama, et Reet Made linnalapse iseloomustus tabab minu puhul täpselt märki. Ilmselt ei aima ükski maalaps, kui neetult kade olen ma tegelikult kõigi peale, kellele on see lõhnade ja helide maailm pidevalt valla - aja ainult mingid suvalised plätud jalga ja astu välja!
Siinkohal meenub Pärnu reisil veedetud öö, mil elevusest keeletuna sõbrad õue ajasin - tähistaevas ju! Kristiina pettumus selle vaatepildi peale jääb mulle vist küll alatiseks meelde: "Kuule, mul on igal ööl selline asi pea kohal, ma ikka lootsin, et sa midagi põnevamat näitad!"
Millest me üldse räägime, eks...

No comments:

Post a Comment