May 17, 2015

Tulevikurindel muutuseta

Ma uskusin tõsimeeli, et elu allub mu kindlale kontrollile, kuni vend tunnistas, et ta on juba mõnda aega mu vana kooli saksa kõnekeele õpetajale mu tulevikuplaanide osas luisanud. Mis luisanud, ta on neid huupi välja mõelnud! Põhjust ei tule kaugelt otsida: nimelt muutusid kevade lähenedes saksa kõnekeele tunnid venna jaoks talumatuks, kui õpetaja hakkas teda konstantselt pommitama küsimustega stiilis: "Kuhu ja mida Maris õppima läheb?!" Kui alguses paistis ta venna nohinaid ja õlakehitusi tolereerivat (tõepoolest, mul oli endiselt aega otsustada, kõik ei pidanudki veel seebiveest selgem olema), siis nüüdseks on ta jõudnud veendumusele, et me lihtsalt ei salli vennaga teineteist silmaotsaski. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et vend mu tegemistest tuhkagi ei tea - mul on nüüdseks tingimata tekkinud kindel visioon oma edasisest elust! Pärast seda, kui õpetaja oli vennale suurte tõsiste silmadega otsa vaadanud ning ohanud, et me võiksime vähemalt püüda normaalselt läbi saada, andis vend alla ning hakkas kobamisi mingisuguseid fantaasiasähvatusi õpetajale ette söötma. Algul ettevaatlikult, seejärel üha julgemalt. Vähemalt on õpetaja seitsmendas taevas: toredate lugude põhjal paistab, et me oleme vennaga ära leppinud ning et mind ootab ees kurdistav tähelend.
Mina aga muigan endamisi ja seejärel ohkan - vaene naiivne naine.
Tegelikult saame ju vennaga imehästi läbi. Naljakas mõelda - vanasti elasime teineteisel rusikate, küünte ja hammastega seljas, suheldes üksnes kimedate kriisete sagedusel. Nüüd kuulume kokku nagu sukk ja saabas, mis tähendab, et venna õlakehitused on tingitud minu enda ebakindlatest plaanidest, mitte sellest, et ma talle oma vingetest sihtidest ei räägiks.
Enda arvates olen saanud jälile põhjusele, miks ma oma edasise elu planeerimisse nõnda lõdvalt suhtun: ega peaaegu mitte keegi teine ka ei tea, mida oma elult oodata! Tõepoolest, nii palju, kui ma omaealistega rääkinud olen, kvalifitseeruvad kindla visiooniga noored erandite kategooriasse. Kõigi oma nõutute sõprade keskel käivitubki laias laastus sama efekt, mida võib kohata kogu klassiga halba hinnet saades: suure kurvastuse asemel patsutatakse üksteisele võidukalt seljale ja tuntakse võib-olla salamisi rõõmugi, et nõnda pühasse kampa kuulutakse. ("Mis hindeks said?" - "Kolme!" - "Oh, ma ka, viska viis!") Julgen väita, et kui peaksin ainsana klassis mõnes aines läbi kukkuma, teeks see meele mõruks küll. Sellest lähtuvalt: kui kõik minuealised oleksid täis sama suurt otsustavust nagu näiteks mu armas semu Mari-Ann, satuksin ka mina paanikasse ja hakkaksin enda kallal tõsist tööd tegema, täpselt nagu hakkaksin vaeva nägema siis, kui osutuksin klassi ainsaks läbikukkujaks.
Ärge minust valesti aru saage, sõbrad, ma olen väga õnnelik, kui teie ka oma otsustega kimpus olete (see kõlas just veel halvemini, aga te ju mõistate, kuhu ma rihin)!
Arvasin üsna pikalt, et otsustusvõimetuse näol on tegemist meie generatsiooni eripäraga, mis tuleneb peamiselt tõsiasjast, et valikud on varasemaga võrreldes plahvatuslikult suurenenud.
Teate, ma mäletan üht National Geographicu kanalilt jooksnud telesaadet, mis väitis, et meie aju on hulga rõõmsam siis, mil ta peab valima üksnes kolme jäätisesordi vahel (šokolaad, vanill, maasikas), kui siis, mil tal tuleb otsus langetada kolmekümne sordi seast, alustades maasika-juustukoogi maitsest ning lõpetades pistaatsia-martsipani maitsega. Põhjus on lihtne: igat valikut langetades mõtleb aju paaniliselt, ehk oleks mõni teine variant siiski parem olnud. Sellest kõneleb ka Barry Schwartz oma TEDi kõnes kuskil üheksanda minuti kandis. 
"Even if we manage to overcome the paralysis and make a choice, we end up less satisfied with the result of the choice than we would be if we had fewer options to choose from."
Mina tunnen end küll toidupoodides kauba all lookas riiulite ees seistes maru õnnetuna. Samuti olen tohutult õnnetu oma potentsiaalseid tulevikuplaane vaagides.
Isa mu valikute laienemise ja õpilaste otsustusvõime(tuse) seose teooriat ei toetanud. Tema sõnul valitses keskkooliõpilaste seas ka kaheksakümnendatel täielik segadus, ehkki võimalusi edasiõppimiseks oli tunduvalt vähem. Tuleb välja, et ka pelgalt šokolaadi, vanilli ja maasika hulgast valimine võib aju lühisesse jooksutada.

3 comments:

  1. Äkki peaksid vennaga nõu pidama oma tuleviku osas - paistab ju, et ta on suutnud väga usutavad variandid välja mõelda.

    Muidu väga humoorikas lugu!

    ReplyDelete
  2. Avades meeleolumuusika lingi, sain kohe aru, et tulemas on hea postitus!
    Valikut tehes aga tuleb vist lihtsalt otsustada eksprompt, sest kui otsuse langetamise ees on ükskõiksus, siis ei juhtu vist ka midagi, kui see otsus osutub täielikuks läbikukkumiseks! Ees on siiski üks seiklus!

    ReplyDelete
  3. Aitäh teile ilusate sõnade eest!

    Teie mõlema mõttes on oma tõetera sees, kuigi, Karina, mulle paistab, et vend on minu tulevikuplaanide kirjeldamisel lähtunud veidi oma soovidest, mistõttu need ehk tunduvadki nõnda usutavad. Seega jääb "minu plaanide" läbiviimise au ilmselt siiski talle endale. :)

    ReplyDelete