June 23, 2015

Hüvasti, Treffner!

Täiesti märkamatult jõudiski kätte 21. juuni - päev, mil sain keskharidust tõendava paberi. Ma ei oskagi selle kohta otseselt midagi välja tuua. Et säärasteks sündmusteks pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik kuidagi harjutada, polnud mul aimugi, kuidas võiksin reageerida. Peast käis läbi mõte, et mõne pisara poetamine ei ole sugugi välistatud, kui üleüldine meeleolu kisub väga sentimentaalseks - inimesed ju ikka kurvastavad lõpuaktustel? -, mistõttu pistsin oma paarilise ülikonnataskusse igaks juhuks Disney printsessidega kaunistatud salvrätid. Neid ma siiski ei vajanud - nii aktusest kui ka hilisemast õnnitlemisest jäi domineerima üdini rõõmus noot.
Pärast õnnitlemist sõime sugulaste seltsis mu lapsepõlve lemmikut, jänkutorti!
Hilisemast lennupeost jäi mulle kõige säravamalt meelde füüsikaõpetaja matsuv musi ning manitsus, et ma ei tohi edasises elus õluga üle pingutada (kust iganes säärane tungiv hoiatus talle ka pähe ei karanud). Veidi enne kella poolt nelja hommikul koolimajast koju jalutades turgatas küll hetkeks pähe sentimentaalne mõte, et ongi jõudnud kätte viimane koolitee mu elus, kuid tõrjusin selle eemale kujutluspildiga hoopis põnevamast ja käänulisemast teekonnast, mille võtan peagi ette eesmärgiga leida oma koht siin päikese all.
"Kui leiate raja, millel pole ühtki takistust, siis ei vii see tõenäoliselt kuhugi," seisab märkmikus, mis kingiti mulle lõpetamise puhul. Paistab, et sellest lausest on kujunemas mu elu juhtiv loosung järgnevate aastate jooksul. Vähemalt on seda iseendale väga hea sisendada, kui vastuvoolu läbi muda ja läga rooman!

June 17, 2015

Hommikukohv Hollywoodis

Evelini üheksateistkümnenda sünnipäeva puhul otsustasime teda üllatada millegagi tema bucket list'ist. List osutus meie jaoks parajaks pähkliks, kuna kubises soovidest stiilis "pull an all-nighter in Vegas" ja "eat a banana somewhere in Africa" - jõudsime järeldusele, et see ei sisalda endas eriti palju soove, millega suudaksime toime tulla. Mõned siiski leidsime. Vaagisime kaua, kas täidame punkti "catch a pike", visates talle sülle haugi ja hüüdes: "Evelin, püüa!", või hoopiski punkti "have my morning coffee behind the Hollywood sign", sõidutades ta kinni seotud silmadega Laeva valda Hollywoodi tähtede juurde hommikusele piknikule. Usun, et meie valik - teine! - osutus õigeks.
Tuulisest ilmast ning poolikutest (kohati teibiga parandatud) tähtedest hoolimata veetsime ühe väga kauni suvehommiku!
Mõtlesin just, millest siin pildi all juttu teha, et postitusele veidi mahtu juurde anda, kuid näib, et elu langetas otsuse taas kord minu eest. Läksin nimelt kööki mahla rüüpama, et mõtteid koguda, ja tegin Mariiga väikese spurdi mööda koridori tagasi. Ma ei tea, millise nurga taha oma varba lõin, aga lõikava valusööstu pärast hakkas silme ees sädemeid lööma - jõudsin vaevaliselt teha veel ühe sammu, kuni põlved nõrkesid, nii et langesin jõuetult elutoa põrandale. Ema, mu kõrgelt kvalifitseeritud perearstist ema, kes tärgeldas parajasti Martini kikilipsu, sattus nõnda suurde segadusse, et pihustas mu varbale külmageeli asemel tärgeldusvahendit. Minul polnud sellest sooja ega külma - ma ei tundnud maailma enda ümber -, kuid põrandale (jah, just nimelt põrandale, mitte vaibale!) jäid intensiivse tärgeldusvahendi toimel säärased vereplekid, millest ei saanud võitu ükski puhastusvahend.
Homme võtame Martini lõpetamise puhul selles samas elutoas vastu külalisi. Küll on tore, et elu vahepeal ikka sääraseid ninanipse viskab - võib-olla oleks meil homme puhtusest kiiskavat elutuba vaadates igav hakanud!

*Vähemalt pole muret sellega, et Martini lips oleks halvasti tärgeldatud.
**Tärgeldamisega seoses meenub mulle üks lugu veel. Taust: minu elu esimene laulupidu esinejana, 2004. Olin esimese klassi juntsu ning laulsin Tartu Raatuse Gümnaasiumi mudilaskooris, kusjuures meie vormirõivaste hulka kuulusid muuhulgas ka sinised kübarad. Õpetaja jagas need meile kätte ning rõhutas liialdatult aeglaselt silphaaval: "Öelge oma emadele, et need tuleb kindlasti ära TÄR-GEL-DA-DA!" Ketrasin seda uut sõna oma peas terve kodutee ja ütlesin oma emale esimese asjana surmtõsiselt: "Ja tead, see tuleb ära TRAA-GEL-DA-DA!" 
Nii juhtuski, et kõik ilmusid kohale kõvaks tärgeldatud kübaratega, mina tulin otstest veidi traageldatud kübaralotuga.

June 13, 2015

Mina, autoriteet

Hakkasin mõtlema kord sellele, kui innustav ning ühtlasi kurnav on olla kellelegi pisikesele eeskujuks. See jõudis mulle pauguga kohale ühel harilikul lasteaiaõhtul, mil Marii mind suure õhinaga tervitas ning kättpidi seina juurde vedas, kus rippus - uskuge või mitte! - portree minust. Nagu teada sain, tuli lastel sel päeval joonistada oma parimaid sõpru ning erinevalt kõigist teistest jõnglastest, kes visandasid paberile oma lasteaiasemusid (üksteist), joonistas Marii püüdlikult minu!
Eks ma avaldan talle päris suurt mõju, see on selge. Enamasti tunnen end eeskuju rollis meelitatult: piisab mul vaid justkui möödaminnes kardigan selga tõmmata, kui Marii, kes on veetnud viimased nelikümmend minutit oma noorest elust trampides, kisades ning emale tõestades, kuivõrd ükskõik on tal tuulest ja haigestumisohust, kardinaalselt meelt muudab ning endale valjuhäälselt samuti midagi soojemat selga nõuab.
Samas seab eeskujuks olemine ka teatud piirangud, kui ma just ei soovi, et Marii sirguks süüdimatuks maniakiks. Iga minu vääratus maksab soolast hinda: piisab mul vaid pillata lause, et mulle ei maitse piim, kui parajasti piima rüüpav Marii enda kruusi säärase hooga eemale lükkab, et see peaaegu kildudeks kukub.
Selle vea parandamiseks olin kohustatud läbima tema kursuse nimega "Kuidas hakata piima armastama?", mille jooksul pidin võtma lonksu piima ja seda taevani kiitma - surusin hambad risti, naeratasin ja seadsin sellega rahu taas maa peale. Kuniks ma jälle ei väärata ega hakka Marii ees lahkama oma suhteid piimaga, usub ta tõsimeeli, et suutis mu panna seda jumaldama.
Olengi õppinud elama teadmisega, et iga mu sõna ja tegu võib ühes väikeses ajukeses seemnena idanema hakata ning mõne aja pärast mulle kõvasti kätte maksta (see meenutab ju imenatuke Orwelli teost "1984"). Sõnadega on lihtne - veidi tsensuuri kulub alati marjaks ära! -, kuid tegudega mitte nii väga. Mis parata, kui ma armastan kohutaval kombel tooreid sõstraid suhu pista ning keeldun põikpäiselt mütsi kandmast, kui temperatuur on üle nulli tõusnud! Ometi näen kurja vaeva, et tema aju risti vastupidiste tarkustega üle ujutada. Taevas hoidku selle eest, kui tema peaks täiesti rohelise (punase) sõstra suhu pistma või mütsita kodust lahkuma! Mariist kasvab ikkagi korralik inimene! Enda suhtes andsin alla juba aastaid tagasi, temaga on veel lootust.

June 9, 2015

Lugu sellest, kuidas mu senine elu pöörde võttis

Kirjutasin veebruarikuus blogisse järgnevad read:
Ma olen nii õnnelik! Tohutu koorem, mis on mind viimastel nädalatel järjekindlalt seest õginud ning alatasa painanud, on lõpuks ometi mu õlult langenud! [---] Kindlasti kõlas eelnev jutt väga segaselt, aga luban, et kui osutun valituks, teen sellest kõigest paari kuu (!) pärast ka blogis pikemalt juttu. Kui ei osutu, siis mõistagi ei tee, vaid karjun nördinult kuristikku ja loobin sinna takkapihta ka massiivseid kivimürakaid, mida oma tulises vihas maast lahti kangutada suudan. Seejärel tulen vermeis kätega ning kähiseva häälega veebiavarustesse, postitan siia paar makrovõtet mõnest lilleõiest ja elan rahulikult edasi.
Lõpuks ometi on kätte jõudnud päev, mil võin rahulolevalt tõdeda: ei pidanudki käima kuristikku kive loopimas!
Ma ei teagi, millest alustada, et kogu sündmusteahel mõistetavalt lahti harutada. Ilmselt ei saagi ma sellega hakkama, mistõttu annan juba eos alla, piirdudes parem kokkuvõtliku ülevaatega (või ülevaatliku kokkuvõttega?).

Kandideerisin DAADi stipendiumile (DAAD - Deutscher Akademischer Austauschdienst// German Academic Exchange Service), mis kataks mu bakalaureuseõppe kulud Saksamaal. Kandideerimise protsess polnud sugugi meelakkumine: istusin nädalate viisi suurte paberikuhjade taga ning muudkui kirjutasin, kogusin allkirju, nurusin koolist templeid, palusin õpetajatelt härdalt iseloomustusi, kleepisin ümbrikuid kinni ja voorisin alatasa marsruudil kodu-kool-postkontor, et kogu tavaar saaks õigeks ajaks Saksamaale saadetud. Koolikohustused eesotsas arvestuste nädalaga ei tulnud mu niigi krussis närvidele sugugi kasuks, samuti mitte viimasel õhtul tekkinud error, mis küll kiiresti ära parandati, ent mis suutis mu siiski närvivapustuse äärele viia.
Kokkuvõttes läks mul - erinevalt mu onust, kes pidi omal ajal postkontoris telleri ees pisara poetama, et see templil seisva kuupäeva kolm päeva tagasi keeraks - kõik siiski hästi ning paberimajandus sai korda kolm tundi enne tähtaja kukkumist!
Algas täiesti pingevaba ja muretu periood...
... mis hakkas päevade, nädalate ja kuude möödudes üha pinevamaks kiskuma. Kuhu jäi ometi mu vastus?
Ega ma ei hellitanudki ülemäära lootusi, sest olgem ausad: kui suur on tõenäosus osutuda ainsaks valituks Eestis? DAADi stipendiume jagati küll eestlastele veelgi, kuid need olid kõik mõeldud üheks aastaks praegustele üliõpilastele, kes lähevad end Saksamaale täiendama. Keskkoolistippe, pealegi kolmeks aastaks, jagati Eestile tõepoolest välja üksainus. Ilmselt ei jäta mu postitus enam ühtki kahtlusnooti, kas sain selle või mitte. Sain küll! :):):):)
Nädalavahetusel käisin sellel Riias järel ka. Et parajasti täitus kümme aastat Saksamaa ja Balti riikide vahelist hariduslikku koostööd (või midagi sellist), oli ka meie tseremoonia kordades uhkem kui harilikult. Sadade plaksutavate tähtsate DAADi vilistlaste ees seistes näis mulle, justkui oleks meid mingisugugesse salasekti vastu võetud.
Mõistagi ei garanteeri DAADi stipendium mulle veel kohta ülikoolis. Nüüd alles algab tõeline tants ja trall, sest Saksamaal pole kandideerimistähtajad kätte jõudnud - ma pole endiselt kuskil sees. Kui peaksin ebaõnnestuma, lendavad tuulde ka kõik kallid rahad, mis võinuksid kellegi teise väga õnnelikuks teha.
Pinget pole ollagi!