June 17, 2015

Hommikukohv Hollywoodis

Evelini üheksateistkümnenda sünnipäeva puhul otsustasime teda üllatada millegagi tema bucket list'ist. List osutus meie jaoks parajaks pähkliks, kuna kubises soovidest stiilis "pull an all-nighter in Vegas" ja "eat a banana somewhere in Africa" - jõudsime järeldusele, et see ei sisalda endas eriti palju soove, millega suudaksime toime tulla. Mõned siiski leidsime. Vaagisime kaua, kas täidame punkti "catch a pike", visates talle sülle haugi ja hüüdes: "Evelin, püüa!", või hoopiski punkti "have my morning coffee behind the Hollywood sign", sõidutades ta kinni seotud silmadega Laeva valda Hollywoodi tähtede juurde hommikusele piknikule. Usun, et meie valik - teine! - osutus õigeks.
Tuulisest ilmast ning poolikutest (kohati teibiga parandatud) tähtedest hoolimata veetsime ühe väga kauni suvehommiku!
Mõtlesin just, millest siin pildi all juttu teha, et postitusele veidi mahtu juurde anda, kuid näib, et elu langetas otsuse taas kord minu eest. Läksin nimelt kööki mahla rüüpama, et mõtteid koguda, ja tegin Mariiga väikese spurdi mööda koridori tagasi. Ma ei tea, millise nurga taha oma varba lõin, aga lõikava valusööstu pärast hakkas silme ees sädemeid lööma - jõudsin vaevaliselt teha veel ühe sammu, kuni põlved nõrkesid, nii et langesin jõuetult elutoa põrandale. Ema, mu kõrgelt kvalifitseeritud perearstist ema, kes tärgeldas parajasti Martini kikilipsu, sattus nõnda suurde segadusse, et pihustas mu varbale külmageeli asemel tärgeldusvahendit. Minul polnud sellest sooja ega külma - ma ei tundnud maailma enda ümber -, kuid põrandale (jah, just nimelt põrandale, mitte vaibale!) jäid intensiivse tärgeldusvahendi toimel säärased vereplekid, millest ei saanud võitu ükski puhastusvahend.
Homme võtame Martini lõpetamise puhul selles samas elutoas vastu külalisi. Küll on tore, et elu vahepeal ikka sääraseid ninanipse viskab - võib-olla oleks meil homme puhtusest kiiskavat elutuba vaadates igav hakanud!

*Vähemalt pole muret sellega, et Martini lips oleks halvasti tärgeldatud.
**Tärgeldamisega seoses meenub mulle üks lugu veel. Taust: minu elu esimene laulupidu esinejana, 2004. Olin esimese klassi juntsu ning laulsin Tartu Raatuse Gümnaasiumi mudilaskooris, kusjuures meie vormirõivaste hulka kuulusid muuhulgas ka sinised kübarad. Õpetaja jagas need meile kätte ning rõhutas liialdatult aeglaselt silphaaval: "Öelge oma emadele, et need tuleb kindlasti ära TÄR-GEL-DA-DA!" Ketrasin seda uut sõna oma peas terve kodutee ja ütlesin oma emale esimese asjana surmtõsiselt: "Ja tead, see tuleb ära TRAA-GEL-DA-DA!" 
Nii juhtuski, et kõik ilmusid kohale kõvaks tärgeldatud kübaratega, mina tulin otstest veidi traageldatud kübaralotuga.

No comments:

Post a Comment