June 23, 2015

Hüvasti, Treffner!

Täiesti märkamatult jõudiski kätte 21. juuni - päev, mil sain keskharidust tõendava paberi. Ma ei oskagi selle kohta otseselt midagi välja tuua. Et säärasteks sündmusteks pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik kuidagi harjutada, polnud mul aimugi, kuidas võiksin reageerida. Peast käis läbi mõte, et mõne pisara poetamine ei ole sugugi välistatud, kui üleüldine meeleolu kisub väga sentimentaalseks - inimesed ju ikka kurvastavad lõpuaktustel? -, mistõttu pistsin oma paarilise ülikonnataskusse igaks juhuks Disney printsessidega kaunistatud salvrätid. Neid ma siiski ei vajanud - nii aktusest kui ka hilisemast õnnitlemisest jäi domineerima üdini rõõmus noot.
Pärast õnnitlemist sõime sugulaste seltsis mu lapsepõlve lemmikut, jänkutorti!
Hilisemast lennupeost jäi mulle kõige säravamalt meelde füüsikaõpetaja matsuv musi ning manitsus, et ma ei tohi edasises elus õluga üle pingutada (kust iganes säärane tungiv hoiatus talle ka pähe ei karanud). Veidi enne kella poolt nelja hommikul koolimajast koju jalutades turgatas küll hetkeks pähe sentimentaalne mõte, et ongi jõudnud kätte viimane koolitee mu elus, kuid tõrjusin selle eemale kujutluspildiga hoopis põnevamast ja käänulisemast teekonnast, mille võtan peagi ette eesmärgiga leida oma koht siin päikese all.
"Kui leiate raja, millel pole ühtki takistust, siis ei vii see tõenäoliselt kuhugi," seisab märkmikus, mis kingiti mulle lõpetamise puhul. Paistab, et sellest lausest on kujunemas mu elu juhtiv loosung järgnevate aastate jooksul. Vähemalt on seda iseendale väga hea sisendada, kui vastuvoolu läbi muda ja läga rooman!

No comments:

Post a Comment